15.08.2020
USA astronaudid Bob Behnken ja Chris Cassidy kosmosejaamas tänavu juulis.
„Ma tahaksin elada päevani, mil ka Eesti on mõne omadest üles tiirlema saatnud.
Seni jääb kaasa elada teiste taevaskäimisele ja loomulikult tuleb selles kontekstis kõigile esimeseks pähe ISS – rahvusvaheline kosmosejaam.
Vähesed teadvustavad, et see suurepärane asjandus ei pruugi igavesti Maa ümber tiirutama jääda. Selle moodulid kuuluvad põhimõtteliselt sellele, kes need üles saatis, ja nii USA kui Venemaa on teinud plaane, mida omadega edasi teha pärast ISS-i projekti lõppu (rõhuv enamik koli on nende kahe oma).
Millal projekt lõppeb? Inimkonna õnneks on seda mitu korda edasi lükatud, kuigi korraks, pärast seda, kui USA kehtestas 2014. aastal Venemaale sanktsioonid Krimmi annekteerimise pärast, näis lõppevat ka koostöö kosmoses. Praegu räägitakse jaama kasutamisest aastani 2030; venelaste plaanid oma moodulitest oma jaam kokku panna on juba umbes kolm aastat laualt maas. (St plaanid ise on alles, kuid nad ei kavatse kasutada praegu ISS-i koosseisus olevaid tükke – moodulid vananevad ja ega montaažitööd orbiidil just ka naljategu pole. Praktikas tähendab see arvatavasti, et nad ei võta oma uue jaama plaane hetkel eriti tõsiselt sellepärast, et Venemaal on muidki muresid.)
Tegelikult tuleb ISS-ile kasuks, et kosmoseuurimine on sigakallis ja kõik kosmoseagentuurid vaevlevad pidevas alafinantseerimises. Ja reaalsus on selline, et mitte üks riik üksi poleks liigagi ilmselt suutnud sellist jaama ehitada ja nüüdseks juba 20 aastat käigus hoida.
Venemaa kosmoseuurimine praktiliselt peatus Nõukogude Liidu lagunedes ja muuhulgas hävisid kusagil unustatud angaarides nende tegelikult päris kobedad Buranid (kosmoselennukid, mis jõudsid vaid paari katselennuni).
USA kosmosesüstikute lennud lõppesid 2011. aastal, sest nonde, algusest peale lõputute kärpimiste mõjul tehniliselt jabura disainiga ja sealjuures (sellele vaatamata või just tänu sellele veel eriti) ropult kallite masinatega olid asjad juba nii halvasti, et mõned eksperdid hindasid kogu süstiku ja meeskonna kaotuse tõenäosust 1:9-le missiooni kohta. Ja mis te arvate, millal oleks pidanud algama kommertslennud, millest esimene, Elon Muski SpaceX-i Dragon alles nüüd mais esimese testlennu tegi? Õige vastus on, et kümme aastat tagasi. Nii et ilma Vene Sojuzideta oleks ISS-i tabanud Skylabi saatus, mis muudkui ootas kosmosesüstikute lennuvõimeliseks muutumist. Ootas… ja ootas… ja ootas, kuni 1979. a Perthi lähistele alla potsatas.
Näiteks kõlbab ka Hiina, mis meeletu propagandakõmina saatel teeb tasapisi seda, mida tegid USA ja Venemaa 60-ndatel. Jah, nad on 11 tegelast üles saatnud ja neil oli mõnda aega ka oma kosmosejaam. Selle üleslennutamisel 2011. aastal võis lugeda, et see defineerib igaveseks ümber kõik kosmoseuurimise jõujooned… ja mõne aja pärast kukkus see vaikselt alla ja siis pobiseti, et nii see oligi mõeldud, kuigi internetis ripuvad siiani plaanid, kus see pidi olema suure Hiina kosmosejaama osa. Mõni aasta hiljem läks teisega samamoodi.
Nii et loodame, et ISS jääb taevasse ja selle külastamine muutub vast nii järgmise paarikümne aastaga nii odavaks, et saame meiegi käe valgeks.
Aga see on õige mitmes mõttes ummiktee – nagu ma varem kirjutasin, kõlbavad keemilised raketid hädapärast madala orbiidi vahet sõelumiseks, kuid on masendavalt kõlbmatud kaugemaks kosmoseuurimiseks.
Isegi näiteks Kuule minekuks. See tähendab mitte korraks – nagu külma sõja ajal käidi, et venelastele koht kätte näidata –, vaid et seal ka kasvõi teadusjaamana püsida.
Jah, NASA-l on plaan Artemis, mis näeb ette Kuu külastamist aastal 2024 ja põhimõtteliselt millalgi selle kümnendi lõpuks Kuule püsivalt kasutatava baasi loomist.
Ainult et… ma olen kümneaastasest peale kosmoseuurimise vastu sügavat huvi tundnud – seega peaaegu juba 50 aastat. Ma olen neid Kuule ja Marsile mineku plaane näinud lõpmatuseni. Artemises pole midagi uut, see on ikka seesama viledaks nühitud plaaniräbal, mida juba 40 aastat ruunatakse. Jah, muutunud on detailid. Aga neid ma olen ka juba kõiki näinud. Ma olen terve elu pidanud jälgima, kuidas me läheme uuesti Kuule kuue kuni kümne aasta pärast… Nii et antagu mulle andeks, et mul on selliste plaanide suhtes tekkinud maniakaalse depressiooni mõõtu skepsis.
Jah, sarnaseid plaane on ka teistel peale ameeriklaste, kuid… kas keegi tõesti usub, et näiteks hiinlased kuhugi lähevad? Või venelased? Teistest pole üldse mõtet rääkida.
Ja asjal on veel üks kurvem külg: sisuliselt tähendab Artemis – ehk Kuu prioriteediks seadmine – tõsiasja tunnistamist, et me ei lähe ilmselt veel vähemalt sajandi esimesel poolel Marsile. Jah, muidugi oleks sinna võinud minna juba möödunud sajandi 80-ndatel – kui NASA finantseerimine oleks jätkunud sama heldelt kui võidujooksul Kuule.
Ent hetkel ei ole see kellelegi ei rahvuslik uhkus ega sõjaline vajadus. Saagem aru, me oleksime ammu Marsile lennanud, kui kulutaksime selleks murdosa sellest rahast, mis kulub koerailusalongidele või soouuringutele!
Vastus Fermi paradoksile – et miks me ei näe kusagil kosmoses tegutsemas intellekti ja võõrad mõistusega olevused pole teadaolevalt kunagi Maad külastanud – võib olla, et me seisame just praegu Suure Filtri ees, mida on tsivilisatsioonidel väga raske, kui mitte võimatu läbida. Me ei kuluta enda käsutuses olevaid tohutuid ressursse mitte edasiminekuks, vaid lollakale tühja-tähjale, nagu poliitiline korrektsus (ehk vaba mõtte suukorvistamine), tolerantsus (ehk seksuaalhäirete indutseerimine lastes) ja antirassism (ehk enesevihkamine ja inimvaenulike kultuuride-religioonide poputamine)… kuni saabub murdepunkt, mis meid kiviaega tagasi paiskab.
Ja uut tõusu ei tule enam kunagi, sest nafta on otsas ja maardlad tühjad.
Ühesõnaga, kosmose hõlvamisega on nagu tuumatehnoloogiatega – meil ei jää midagi muud üle, kui tahame, et inimkond püsima jääks. Kui me edasi ei liigu, saab arvutustega näidata vältimatust, et oleme nende 95% inimeste hulgas, kes üldse kunagi sünnivad. Selline tsivilisatsioon, nagu täna Maal, ei saa üle paari sajandi eksisteerida. Muide, tsivilisatsiooni keskmine eluiga on ca 420 aastat (nii on see olnud ca 60 Maal eksisteerinud tsivilisatsiooniga, millest on piisavalt teada). Kui me loeme alguspunktist renessansi, on Õhtumaade kultuur juba statistilise tõenäosuse põhjal hävimas.
Mõnikord on ühe kultuuri hääbudes võrsunud sellest uus ja parem.
Mida ma sellega öelda tahan, oskab tõepoolest igaüks ise juurde mõelda.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist