Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller: riiki ei saa pidada ilma teatud eetilise nivoota

19.02.2022
Olematu eetika: Jüri Ratas saatis korruptsioonisüüdistuste tõttu oma valitsuse prügikasti, et kohe seejärel Kaja Kallase korruptiivse erakonnaga ühte heita. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Poliitiku ja riigimehe vahe on selles, et üks mõtleb valimistsüklite, ja teine põlvkondade kontekstis.

Muide, „riigimehe” selline määratlus algab tegelikult Platoni 360 a e.m.a ilmunud sellenimelisest dialoogist ja enamik poliitikuid kvalifitseerub tolle teose põhjal pigem sofistideks (targutajateks), kes kasutavad kõne- (ja kirja-)kunsti rohkem eksitamiseks ja segadusse ajamiseks, vähimatki hoolimata tõest või öeldu tegelikkusele vastavusest.

Riigimeesteks kvalifitseerub (tegude ja imidži põhjal) taasiseseisvumisest arvates vast Lennart Meri.

Jah, riigimehelikkust lahates tuleb võtta jutuks presidendi institutsioon, no ei saa teisiti; isegi vaatamata sellele, et ega siin pole palju lisada mõtetele, mida korduvalt olen avaldanud – see institutsioon tuleks lihtsalt kaotada. (Või siis anda sellele õigused, aga see tähendaks Eesti riigivalitsemise põhimõttelist muudatust; ja kõige totram oleks seda teha ainult selleks, et tulla vastu rahva ootustele, et kui president juba on, siis las teeb ka midagi…)

Presidente mäletatakse. Omal ajal oli see amet peamiselt kuninga aseaineks demokraatias ja selge ju, et vast üks miljonist inimesest suudab peast üles lugeda näiteks kõik peaministrid, kes on Suurbritannias olnud Elizabeth II ajal. Me teame ju ka ainult tänu Dumas’ raamatutele, et Louis XIII ja XIV asemel valitsesid riiki tegelikult Richelieu ja Mazarini.

Selle teema lõpetuseks tahaksin selguse huvides mainida, et praegune president, Alar Karis, ei ole veel midagi ebapresidentlikku teinud ja kui ma olen kunagi öelnud midagi teenimatut Arnold Rüütli või Toomas Hendrik Ilvese aadressil, siis ma vabandan – ma arvan halvasti sellest institutsioonist, mitte inimestest, kes loodetavasti täidavad oma rolli nii hästi kui oskavad. Ja igal rahval on aegu, mida mäletatakse häbiga.

Kust riigimehed tulevad?

Siit algavad raskused. Platon toob välja kolm valitsemisvormi: monarhia, aristokraatia ja demokraatia, ja loeb üles ka nende vastandid: türannia, oligarhia (plutokraatia) ja ohlokraatia (jõuguvalitsus, siia alla käivad teatud mööndustega ka nii anarhia kui maffia). Sedasama Vana-Kreekat näiteks kasutades – demokraatia võib tore olla, jube lahe võib olla targutada, aga Makedoonia Aleksander, ida impeeriumid ja lõpuks roomlased muudkui sõidavad sust üle…

See ei ole demokraatia möödapääsmatu häda. Näiteks Abraham Lincolni (USA president 1861-65) iseloomustas Carl Sandburg kui terasest ja sametist meest; väga lühidalt: intellektuaalselt võimekas, suure tahtejõuga, ent väga hooliv oma võitluskaaslaste ja lähedaste suhtes. Ta viis USA kodusõtta ja õige mitmes mõttes ehitas vundamendi riigile, mida täna näeme.

Mõelgem praegustele Eesti poliitikutele – kui palju neid on, kelle kohta seda saaks öelda ilma muigamata?

Ma olen korduvalt öelnud Eesti kohta halvasti. Ma ei taha öelda teenimatult halvasti. Ent sõnastagem selle nii, et rehepaplus on üsna vastandlik riigimehelikkusele. Ma ei tahaks spekuleerida selle üle, palju tõelist riigimehelikkust oli Vabadussõja ja sõdadevahelise iseseisvuse ajal, ent eks seda ikka pidi olema, muidu poleks me iial oma riigini jõudnudki. Kuid vabadussõjalased suruti maha ja kogu see asi lõppes väga halvasti muuhulgas ka sellepärast, et president Konstantin Päts käitus viimastel aastatel vastandlikult sellele, mida tõeline riigimehelikkus endas peaks sisaldama.

Riigimehed peavad kusagilt tulema. Kasvama. Meie seast. Aga kui kogu su ajalugu on olnud… pehmelt ja kujundlikult öeldes mõisa köie lohistamise lugu? Milline oli meie viimane sõjakangelane? (Kui Eduard Bornhöhe Tasuja kõrvale jätta; kes, muide, ka lõpetas halvasti… olgu, vast ollakse kuulnud Kuperjanovist või Karl Partsist…)

Riik ei püsi koos teatud eetilise nivoota. Seda ei saa ühte lausesse kokku võtta, ent kui kodanikud ei suhtu riiki kui enda omasse, jookseb see lihtsalt laiali. Ja mida meil on välja panna? (Näited on meelega mitte päris viimasest asjast – meil ei peaks olema ka haugi mälu!)

Näiteks et valitsus lagunes, sest üht osalist süüdistati kuriteos, ja järgmiseks lõi opositsioon valitsuse selle kuriteos süüdistatavaga („sest valitsust saab teha nendega, kes on…”). Ja keegi väga ei kobise, lambakari pilgutab natuke silmi… ja kõik.

Või äsja ministriks saanut (tõepoolest tekib mõte) kardeti nii, et klopsiti kokku süüdistus. Selline hale, mis kahe aastaga lagunes, sest, näe, seaduse järgi ei kvalifitseeru tõendiks „naised saunas rääkisid”. Aga kaks aastat venitati välja ja kui rahaline pool kokku lugeda, siis ikkagi „trahviti” süüdistatavat nii keskmise aastapalgaga. Ja vabandamine käib nagu omaaegses Juku-anekdoodis („Mari ei ole lits? Mari ei ole lits!?! No andke andeks!”)

Või süüdistus teatrijuhi vastu. Samuti selgus, et alusetu. Samuti „trahviti” tegelast peale töökoha kaotuse veel umbes poole aasta palga ulatuses. Ja alusetud süüdistajad istuvad vait nagu sead rukkis. Millegipärast töötavad oma kohtadel edasi, kuigi elementaarne õiglus oleks nad valetamise eest lahti lasta. Ja eetikakomisjon, mis tegi ennatliku süüdimõistva otsuse ja peaks olema seega kaotanud kogu tõsiseltvõetavuse, teeb sama – selle asemel, et vabandada ja kollektiivselt tagasi astuda.

Kas on vaja jätkata? Igaüks, kes natukegi ühiskonnaeluga kursis, oskab siia paarkümmend sarnast näidet juurde kirjutada. Need on asjad, mida ükski endast lugupidav ühiskond lihtsalt ei tee ega endale ei luba. See ei ole aus. See on vaimselt vähearenenud koolikiusaja tase; või siis moodsam kividega surnuksloopimine.

Vene ajal ilmus paskville „Ameerika demokraatiast”. Väga usutamatuid ja üle võlli. No ikka tõeline nõukogude propaganda, räige tuim lääne mõnitamine. Nagu varemgi tõdetud: sotsialismi kohta nad valetasid, aga kapitalismist rääkisid tõtt – selles paskvillis me elame.

Tõsiselt – kui sellised asjad esinevad mujal kui õelas allapoolevööd kirjanduses, on inimkonnale parem, kui selliselt käituv ja seda normaalseks pidav rahvas olemast lakkab.

Kirjutasin juba eespool, et igal rahval on aegu, mida mäletatakse häbiga. Kas oleme juba põhjast läbi käinud või saab veel madalamale langeda?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist