Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller rohepöördest: et mõnest lollusest läbi näha, peab endal piisavalt valus hakkama

03.10.2021
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
© UUed Uudised

“Kes mäletavad Eesti taasiseseisvumisaegu, siis kuulutas ju kommunistlik propaganda kuni lõpuni ja natuke peale sedagi, et arenenud sotsialismile ei saa olla Nõukogude Liidus alternatiivi ja see moodustis on mitte lihtsalt igavene, vaid igavesti kasvav. Samamoodi raiuti nagu rauda absoluutse monarhia püsivusest Prantsuse revolutsiooni eel ja veel 1945. a aprillis rääkis natsipropaganda peatsest võidust.

Neile kõigile näidetele on ühine, et enne lõppu tekkis vanas kinniolijate tooni teatud hüsteeriline noot. Sama skisofreeniliselt reaalsust eitav noot on tekkinud rohejampsi.

Alustada tasub üleeile ERR-is ilmunu Georg Rute artiklist „Tuumajaam tõstaks elektri hinda mitmekordseks”. See on vale. See on lihtsalt ja epiteetideta absoluutne verbaalne pask.

On olemas selline mõiste nagu LCOE ehk Levelized cost of electricity. Seda kasutavad natuke eri modifikatsioonides kõik näppudest-varvastest-pulkadest kaugemale jõudnud riigid maailmas ja sellega hinnatakse erinevate energiaallikate tulusust läbi kogu elutsükli. Ehk siis kõik kulud jagatuna saadava energia hinnaga, kui arvesse on võetud soetuskulud, kütuse hind, püsivad ja muutuvad ülalpidamiskulud, hoolduskulud, arvestatav eluiga ja hulga muid asju. Välja on jäetud kõik toetused (kindlasti otsesed ja olenevalt riikide aususest ka suurem osa kaudseid).

Ja on olemas US Energy Information Administration, mille arvutuste tulemuste kahtluse alla seadmiseks peab olema keskmisest suurusjärgu põrunum vandenõumaniakk. Detailidesse laskumata on energiahinnad ($/MWh) umbes sellised: geotermaal- ja hüdroenergia 35-40, kivisüsi, nafta, gaas ja tuumaenergia 40-50, tuul maismaal 60-100, meretuulikud 100-160, päike 120-200. Muide, aastaid kõikus 40–60 €/MWh vahel ka keskmine elektri hind Nord Pooli börsil.

Ja need numbrid muidugi muutuvad ajas, kuid püsivad laias laastus samas proportsioonis. Nii et kontekstist välja rebitud näited eri tuumajaamade ehitamiskulude ületamisest on täpselt seda – kontekstist välja rebitud näited. (Kes aru ei saanud – kõik see on LCOE-s arvesse võetud; kordan veelkord, see kõik on arvesse võetud ja tulemus on selline, nagu ülal toodud.) Kas inimkonna tehniline võimekus käib kohe-kohe nii alla, et tuumajaamad lähevad kordades kallimaks?

Artiklis väidetakse: „Tuumajaama valmimise ajaks on Eesti energeetika väljakutse juba lahendatud läbi päikese, tuule ja nendega seotud salvestuse lahenduste.” Ka see on absoluutne verbaalne pask.

Revolutsioon päikese- ja tuuleelektris või akude arengus saab toimuda ainult luuludes – füüsika on siin risti jalus ja mingeid hüppeid ei tule. Päikeseenergial on ees nn Shockley-Queisseri piir, ehk kasutegur saab teoreetiliselt olla maksimaalselt umbes 33%; hetkel on see 26%. Tuuleenergial on ees nn Betzi piir – ca 60%, hetkel on see 45%. Akude energiasisaldus jääb põhimõtteliselt umbes 15 korda madalamaks kui samal kogusel naftal (siin on kordades tõus siiski teoreetiliselt võimalik – ühe liitri bensiini jagu akusid kaalub täna ca 60kg).

Paar sõna kiidetud vesinikust. Kõigepealt, vesinikku tuleb TOOTA, ja selle protsessi kasutegur (st kõigepealt vesinikuks ja siis näiteks elektriks tagasi) on ca 10% (olgu, ehk see tõuseb paarikümne aastaga ca 15% kanti). Ehk siis vesinik tuleks kõne alla ainult akudest odavama rämpsenergia säilitusviisina. (St viimasega pole tipphetkedel midagi teha.)

Rämpsenergia, tuule- ja päikeseenergia müüjad räägivad, et need suudavad töötada vastavalt 41 ja 29% ajast (NB! selle eespooltoodud kasuteguriga). Tegelikud numbrid on umbes 10 võrra väiksemad ja päikese puhul Eestis veel rohkemgi, sest need on madalama laiuskraadi numbrid.

Ja lisaks sellele, et rämpsallikate mittetöötamise ajal peavad garanteeritud allikad niikuinii energiavajaduse katma, võite kolm korda arvata, kas paljukiidetud vesinikku ikka saab toota rämpsenergiast? (Kas vesinikutehas saab seisma jääda, kui päike läheb pilve taha ja tuul ei puhu?)

Selle aasta mais valmis massiivne (394 lk) „Eesti vesinikuressursside kasutamise analüüs”. Kui seda dokumenti natuke tähelepanelikumalt lugeda, siis ainus reaalne viis Eestis vesinikku toota oleks… … ta-daaa: Vene tuumaelektrist…

Kes tahab valitseda „rohelise” vesiniku turgu? Saudi-Araabia. Millest nad küll seda vesinikku teevad?

Okupatsiooniajal ilmunud välispoliitika-almanahhis Välispanoraam irvitati kunagi mõnuga araablaste üle, et austraallased müüsid neile lambaliha ja kui mullad küsisid, et kas need on ikka enne tapmist peaga Meka poole pööratud, siis austraallased olla hetke mõelnud ja teatanud: „Tavaline lammas 2$/kg, pööratud lammas 3$/kg.”

Osad on vahetunud, nüüd irvitavad nemad meie juhmuse üle – tavaline nafta nii-ja-niipalju, seesama nafta vesinikuks rohepestult – poolteist korda rohkem…

Ja artiklid, nagu tuleks kallis elekter lõpuks odavam (Hans Väre, ERR 29.09), ei ole muud kui nõuka-klassika – kui liha kadus müügilt, seletasid ajalehed, et liha ongi kahjulik.

Sest oma olemuselt pole taastuvenergiatasud ja CO2-kvoot muud kui lisa-aktsiis, mille arvelt siis jaburdatakse rämpsallikate ja metsa ahjuajamise tehnoloogiaga. Selleks on viimase 20 aastaga kulutatud ca 2 triljonit dollarit ja saadakse ca 2% energiast.

Ja kui seda õigustatakse stiilis: „Swiss Re kalkulatsioonide kohaselt on maailma majanduse maht kliimamuutuse tõttu 2050 aastaks 23 triljonit dollarit aastas väiksem kui oleks ilma kliimakriisita” – jääb ainult märkida, et nii kangete ainete tarbimine on suuremas osas maailmas ebaseaduslik. Nende kahe asja vahel ei ole otsest seost – no ei ole nii, et maksame elektri eest rohkem ja kliima paraneb.

Ja seda muuhulgas sellepärast, et näiteks Hiina, kelle söejaamade võimsus on juba täna 4x suurem USA omadest (ca 1TW vs 266GW), ehitab iga paari aastaga USA võimsuse jagu juurde (ja teeb seda plaanide kohaselt aastani 2050). Seega võivad mingid lollikesed end rämpselektriga nöökida ja segaseks maksta – inimkonna keskkonnajälg kasvab sellest sõltumatult nagu umbrohi kuumal ja vihmasel kevadel.

Vaatame tõele näkku – kogu rohepettus parasiteerib fossiilsel kütusel ja tuumaenergial, seda ootaks kiire ja armetu lõpp hetkel, kui toetused lõpetataks. Kas me (st meie, siin, Eestis) oleme piisavalt rikkad, et olla kogu maailmale eeskujuks? Ei ole ju.

Alkoholi hinda tõstetakse, et rahvas hakkaks vähem jooma, elektri hinda tõstetakse, et me hakkaksime vähem elama. Me peame siin põhjas maju rohkem kütma (kui me ei taha elada hulga kokkupressitumalt ja võib-olla ehk lisaks sead-lehmadki sooja pärast toas…) ja meil on see infra, mis okupatsiooni-poolsajandist jäi.

Nii et – kas meil on juba piisavalt valus, et mõnest lollusest läbi näha ja ise pead kasutama hakata?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist