01.11.2022
Iraani droon Ukraina sõjas.
Eks ole – meie igapäevast absurdi anna meile ka tänapäev.
Ei ole midagi toredat selles, et meist kõigest tuhande kilomeetri kaugusel surevad inimesed. Ent ikkagi tahaks üle rääkida mõned selle sõja aspektid, mis minule kui tehnikainimesele – vaatamata sõja kui sellise jõledusele – huvitavad tunduvad.
Venemaa sõda Ukraina vastu on õige mitmes mõttes ütlemata kummaline ja huvitav nähtus. Eks väiksemas skaalas on inimkonna ajaloos kõike juhtunud, kuid mitte kunagi selles mastaabis ei ole vastasest kordades võimsam vallutaja enda poolt alustatud sissetungi käigus nii haledalt peksa saanud.
Arvestades, et tegelikult ju ikkagi on ukrainlased ja venelased vennasrahvad, võib seda sõda vaadelda kui midagi kõige närusemat, kadedamat ja kiuslikumat, mida inimloomus üldse välja võib panna – võitlus oma parema mina vastu. Lihtsalt mürgitatud hinge jonnitigedus, et rahval, kellele kui väiksematele vendadele on kogu aeg ülalt alla vaadatud, läheb hästi; läheb järjest paremini ja nad… lähevad eest ära. Nad on õnnelikumad ja lootusrikkamad ja neil hakkab kõik välja tulema, samas kui orkidel „läheb nagu tavaliselt”.
Lugeja vastu aus olles – ma ei ole mingi sõjandusekspert; üldse on palju asju, millest ma tean ainult seda, et need on olemas. Ent ma olen õppinud tähele panema üldisi suundumusi ja ebameeldivalt tihti on mul õigus. „Ebameeldivalt” sellepärast, et enamasti realiseerub must stsenaarium.
Orkide röövretk Ukrainasse aga on nagu õpikunäide erinevate maailmade kokkupõrkamisest – ja häda sellele, kes on eelmises päevas. Vatnikud peavad eilset sõda, Ukraina tänapäeva sõda. Mulle tundus selle sajandi algusest peale igasuguseid tehnikaartikleid lugedes, et oot – nii paljut sellest annaks ju sõjaväljal kasutada… Selgub, et loomulikult on teisedki selle peale tulnud.
Droonid. (All on link ühele huvitavale lehele, kus neid loetletud.) Milleks riskida inimesega, kui nii paljut saab ära teha masin? Selgub, et saabki. Ukraina sõda on juba suuresti droonisõda. Neid kasutavad mõlemad pooled ja Iraani droonide ilmumine orkide relvastusse näitab, et kui väga valus on, saab Mordorit juhtiv nuhipunt poole aastaga aru, kustpoolt tuul puhub.
Ukraina kasutatavatest Türgi päritolu Bayraktaridest on kõik kuulnud. USA Switchblade’idest ilmselt ka. Minu jaoks oli jälle lõbustav ja kummastav teada saada, et venelased on välja ajanud oma Tupolevi 1970-ndatest pärit piloodita lennukid. („Jälle” tähendas seda, et mitte esimest korda ma avastan, et orkide relvastus ja sellega kaasnevad probleemid on täpselt samad kui 1980-ndate alguses, kui ma nende armees oma kaht aastat istusin.)
Ma olen oma silmaga näinud Tupolev Tu-141 Strizhi ja Tu-143 Reisi (piloodita lennukid, sellised mõnemeetrised, nagu suurte lennukite 1:2 mudelid, ainult piloodikabiinita). Need imeriistad olid omal ajal kallid ja ebatöökindlad ja tundus, et neid tehti ainult selleks, et USA tegi ja kõik tuli ju järele teha. Algselt kandsid need mingeid (muidugi varastatud lääne juppidest kokku pandud) telekaameraid ja fotokat, tänaseks on ilmselt sinna midagi moodsamat tekkinud; teoreetiliselt võivad need ka laengut kanda.
Trikk on selles, et need maanduvad langevarjuga. Lennuväelased naersid – seda sellepärast, et maandumine… no ei tulnud venelastel välja (st originaalid, millelt venelased enda omad maha viksisid, olid suutelised automaatselt maanduma). Mis tähendab, et sisuliselt on tegu ühekordselt kasutatava asjandusega. Arvestades, kui kallis nende valmistamine pidi olema, oli tegemist sõjalises mõttes tähtsusetu uunikumiga.
Ukraina sõda ei ole õhusõda – Ukrainal on lennukeid vähe, samas kui Venemaa ei ole saavutanud taeva valitsemist; nende lennuvahendeid nopitakse päris edukalt alla.
Ukraina sõda ei ole tankilahingute (suurpealetungide) sõda – soomustehnikat hävitatakse kaugelt ja need „meeletud Vene tankimassid”, mida terve külma sõja ajal kardeti (kardeti niivõrd, et mõeldi nende vastu välja üks mõttetumaid ja ohtlikumaid relvi, neutronpomm), on osutunud tankistide ühishaudadeks.
Ukraina sõda on suurel määral rakettrelvade sõda. Ja selles osas on see ilmselt viimane, milles annab sõjalise eelise, võimaldab midagi ära teha Vene tüüpi reaktiivsuurtükivägi, mis põhimõtteliselt II MS aegse konstruktsiooniga mitmikraketiheitjatest vaenlase juhitamatute mürskudega külluslikult üle kallab. (Kuulus Grad võeti relvastusse 1962. a.)
Ukraina sõda on luure- ja sidesõda. Meist keegi ju ei kahtle, et Ukraina tohutu eelis on USA luureandmed. Jänkidel on üleval satelliidivõrk, mis jälgib all toimuvat praktiliselt pidevalt reaalajas ja – veel tähtsam – selle taga istub arvutivõrk, mis kujutisi töötleb. Igasugustest materjalidest on läbi lipsanud, et nad tõesti näevad mitte ainult iga lennuki, vaid iga suurema raketi ja isegi kahurimürsu lendu. Reaalajas!
Ukraina sõda on kübersõda. Tagantjärele on asjaosalised tunnistanud, et veebruaris tuli USA-st ikka lennukitäite kaupa arvuteid ja mehi, kes „omad kaablid” riigi IT-võrkudesse lükkasid. Tulemus – orkide küberrünnakute kahju Ukraina vastu on seni olnud marginaalne.
Ukraina sõda on propagandasõda. Ukraina lugu on palju-palju parem. Orkide oma kõlbab põhiliselt neile endile siseriiklikuks tarbimiseks. Nende häda on veel selles, et… reaalsust ja fakte ikka ei anna päris täielikult välja mõelda või ümber rääkida. Nemad alustasid agressiooni, nemad pommitavad naisi-lapsi. Jutt Ukraina fašistidest… noh, neid ei ole seni suutnud keegi leida…
Selle sõja üks erilisi jooni on veel see, et maailm ei näi tajuvat selle tähtsust. Eesti ja teiste piiriäärsete riikide jaoks on see selge (kuigi meil on ka omad renegaadid ja idioodid) – kui orkidele põhjalikult peksa ei anta, proovivad nad varsti kellegi järgmise kallal.
Poliitikud tegelikult saavad aru. Või veel hullem – me peame siin mõistma, et teatud leigus Venemaast kaugemates riikides on olemuselt üsna pragmaatiline. Et mis meil sellest, kui slaavlased üksteist nahutavad või kui järgmiseks saab nahutada mingi veider Ex-Soviet-riigike, millest enamik meie valijaid kunagi kuulnud ei ole… Ja kuna sama mõttekäiku edasi arendades on selge, et igaveseks minevikku kinni jäänud Vene impeerium ei ole tegelikult ohtlik, kui välja arvata nende tuumakaart, ongi parem eemale hoida.
Nii et jah – siinsamas, meie külje all käib sõda. Absurdne sõda, mida agressoril, orkidel, ei ole võimalik võita. See tähendab, et isegi juhul, kui neil õnnestub mingi suurem jama kokku keerata, ei saa tulemust kuidagi kirjeldada kui nende võitu.
Aga sõda muudkui käib edasi ja inimesed surevad…
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
https://www.popularmechanics.com/military/a40298287/drone-fighting-ukraine-war-russia/
