Ats Miller: suukorvi-ihalus ja kommunikatsiooni kvaliteet

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Ka liberaalses Läänes hakatakse “mõtteroimareid” meelsusvanglatesse sulgema. Pilt on illustratiivne.

„Meid on koolis harjutatud mõtlema ajastutest tootmisvahendite kontekstis: ürgkari, orjandus, feodaalajastu… nüüd siis post-industriaalne või räniajastu.

Nn materiaaltehnilise baasita ei oleks vaimse ruumi arengut, kuid inimteadvuse seisukohast on see vast olulisemgi: suulised pärimused, manuskriptid, trükiajastu, massikommunikatsioon ja mitmesuunaline kommunikatsioon. (Või midagi sinnapoole.)

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Need mõlemad skaalad on väga optimistlikud selles mõttes, et suund on ikka üles – evolutsioon toimub keerukuse (ja võimekuse suurenemise) suunas. Sellele vastandlikud on käsitlused, kus arengut vaadeldakse tsüklitena, kordustena. Jah, üldiselt toimub ka areng, kuid pahatihti toimuvad suured tagasilangused – näiteks nagu tuhandeaastane religiooniöö Euroopas.

Tsivilisatsiooni keskmine eluiga on erinevate uurijate andmetel seal 4 sajandi ümber. Edasi on maitse küsimus – kui me loeme end Valgustusajastu lasteks, hakkab asi otsa saama, kui kujutleme, et näiteks Oktoobrimässust sündis midagi uut, oleks nagu veel aega möllata…

Need eespool mainitud lähenemised (evolutsiooniline ja tsükliline) ei ole omavahel vastuolus, häda on vaid selles, et lisanduvad tehnilised vahendid-võimalused teevad tuleviku ennustamise pehmelt öeldes tänamatuks – võimalus eksida on suur.

Odav ja väheste piirangutega mitmesuunaline kommunikatsioon on tekitanud mitmed seniolematud fenomenid (või kui keegi soovib, on võimaldanud mõnedel varem marginaalsetel fenomenidel ülimalt võimenduda). Ja nagu ikka seisavad tulevikušokis primaadid kukalt sügades silmitsi arusaamatu maailmaga…

Rumaluse võimendumine

Agressiivset, võitlevat lollust on varemgi olnud. Tegelikult käib see alati kaasas ajastute vahetumisega – eelmise apologeetide tooni ilmub mingi meeleheitlik noot, mida ilmsemalt nende soovid-kujutlused reaalsusest erinevad. Seda võib jälgida esimestest säilinud tekstidest, ammu enne karistusi vaaraode kritiseerijatele, rääkimata kõigile tuntud Giordano Brunost, Galileo Galileist või kasvõi Aleksandr Solženitsõnist ja Andrei Sahharovist.

Mitmesuunalise kommunikatsiooni ajastul on paraku plahvatuslikult õilmitsema löönud selle uus huvitav alaliik – spontaanse pimeda juhmuse tsunamid.

Loll ise ei ole süüdi, et ta on loll. See ei ole patt; ent see on kuritegu, mida loodus karistab surmanuhtlusega; otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Lollid on ühiskonna paratamatu ja tegelikult üldse mitte negatiivne osa, ükski ühiskond pole kunagi saanud ega saa ka ettenähtavas tulevikus nendeta. Aga midagi on valesti läinud, looduslik valik kas ei tööta või reageerib aeglaselt ja lollide ina reostab ühiskonna vaimset ruumi.

Postitab siis mõtlemisvõimetu midagi, mida saab vabandada vaid vigaselt toimivate tingrefleksidega; kohe jagab seda teine samasugune, justkui lootuses, et lollide liitmisel liitub ka IQ. Laviin hakkab veerema – miski plõksatab säästuajudes, tekitades taipamise illusiooni. Veel hullem – veendumuse, et nad seisavad õige asja eest.

Häda on selles, et ühiskond ei ole veel õppinud vahet tegema adekvaatse ühiskondliku tagasiside ja juhmusetsunamide vahel. Kahjuks ma ei leia allikat üles, aga kunagi nii poole sajandi eest küsis keegi ajakirjanik kelleltki USA ühiskonnategelaselt, et selles ja selles kollases ajalehes väideti midagi – ja „kuidas te sellele kriitikale reageerite?” Tegelane tegi suured silmad, siis puhkes naerma: „Jaama peldiku seinal oli kiri „[ajakirjaniku eesnimi] on loll” – kuidas te sellele kriitikale reageerite?”

Milline oleks õige reageerimine järjekordse FB kampaania puhul, nõutagu seal siis tuntud raadiohääle lahtilaskmist või kellegi karistamist tõestuseta ahistamise või solvamise eest?

Muidugi ignoreerida. Punkt.

Paraku aga hakkab keegi kartma oma koha pärast, tahab seda oma huvides kasutada või lihtsalt sigatseda… Jah, kõiki neid motiive saab võtta kokku sõnaga „alatus” (ka argus on siinkohal alatu).

Et mitte tähelepanelikus lugejas rohkem segadust tekitada – jah, tegu on kahe täiesti erineva nähtusega – hoiakute nihkumise ja lolluseplahvatustega. Ainult et nüüd tahavad vanast kinnihoidjad neid formaalselt võrdsustada – ja nii hakatakse rääkima vandenõuteooriatest, libauudistest, noorte kaitsmisest ebasobiva sisu eest ja nii edasi.

Ja kõige kroonina sünnib vihakõneseadus

Iseenesest ei ole selles lähenemises midagi uut – dissidente on ennegi üritatud hullumajja panna. Ja ma õppisin 80-ndatel TPI-s, et pole lihtsalt arenematusest võimeline aru saama kommunismi peatse võidu paratamatusest.

Kas me peaksime kuidagi karistama tegelasi, kes näiteks kuulutavad, et kõik mehed tuleb kastreerida? Või neid, kes väidavad, et põrgusse lähevad kõik, kes nende misiganes jumalat ei usu? Kas me peaksime karistama neid, kes väidavad, et holokausti või holodomori ei ole olnud? Või et inimene ei ole Kuul käinud?

Aga võib-olla ka neid, kes muna valest otsast sööma hakkavad?

Ehk siis ajastu, mil õigus enam-vähem vabalt mõtteid avaldada oli midagi loomulikku, on läbi. Ajastu, mil vaba maailma ajakirjandusväljaanded avaldasid suhteliselt vastandlikke seisukohti, on vaikselt lõppenud ja jumalateotus… vabandust, nõukogudevastane propaganda… oh, jälle viltu; uue nimetusega: vihakõne, muutub jälle karistatavaks.

Paraku vajab ühiskond autoriteete ja mitte keegi ei jõua läbi töötada vaimse sõnniku mägesid. Me vajame filtreid ja klassikaline ajakirjandus seda rolli enam täita ei suuda – see on näidanud oma erapoolikust, äraostetavust ja klikiihalust; see viimane tähendab, et tõe asemel esitleb see skandaali ja faktide asemel esoteerikat ja horoskoope.

Nii et küsimus pole selles, kas õnnestub ka meil rakendada Hiina-tüüpi laustsensuuri – et internetis saab avaldada ainult kellegi poolt lubatuks ja ohutuks tunnistatud mõtteid. Vihakõneseadus pole muud, kui katse kehtestada tsensuur. Aga see ei tööta, see rong on juba läinud.

Tegelik küsimus on, kuidas tekitada usaldus. Võidab see, kellel on kõige paremad vaimse pasa filtrid.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused