Ats Miller: tuleviku Euroopa – kas suurvõim või omavahel purelevad islamiriigikesed ja tsivilisatsioonijäänused?

Arvamus,
- Updated
Essalaami mošee Rotterdamis on üks suurimaid Lääne-Euroopas – kristliku ruumi hääbumise märk. (Foto: Scanpix)

„Kõige rohkem sõltub sellest, mis meist, eestlastest, sel sajandil saab, Euroopa Liidust. Sõltub isegi kõige mustema stsenaariumi korral, st kui Venemaa meid taas okupeerib. (Sõjalisi aspekte tuleb taas eraldi vaadelda, kuid me ei tohi kunagi unustada, et selline võimalus on ettenähtavas tulevikus kindlasti alati õhus.)

Jätaks ajaloolise vaate üldse kõrvale, mainiks vaid, et põhimõtteliselt rahuldas EU oma territoriaalsed ambitsioonid aastal 2004 (kui võeti vastu 10 riiki, sh Eesti) ja suuremas osas on liitu haaratud kõik Vana Maailma tsiviliseeritud riigid.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jah, Suurbritannia lahkus; jah, vaieldavat on ümberringi veel, kuni üsna põhimõttelise küsimuseni, kas slaavi riigid kuuluvad tsiviliseeritud Euroopasse; aga – nagu ka mainitud slaavlaste puhul – ilma suurema kultuurihüppe või mööndusteta EU poolt enam kuhugi kasvada ei ole.

Aga ikkagi tuleb enne, kui üldse on võimalik kaine, emotsioonitu vaade renessansist sündinud kultuuri tulevikule, selgeks rääkida üks põhimõtteline asi.

Inimkond on sel sajandil väga ilmselt mingi suurema singulaarsuse või neksuse ees – pärast mida on prognoosid mõttetud, sest protsesside loomulik areng katkeb ja seega on tulemus kaoseteooriast tuleneva paratamatusega ennustamatu. Me võime seda nimetada armaggedoniks, suureks lähtestamiseks, järgmiseks formatsiooniks või minupärast Spagetimonstrumi teiseks tulemiseks, tulemust see ei muuda.

Selle kaks kõige olulisemat komponenti on esiteks AI ehk tehisintellekti tõus, ja teiseks suhtumine eelarvamusse, nagu käiks ahtrus heaoluga kuidagi paratamatult kaasas.

10 aastaga ei muutu EU-s põhimõtteliselt midagi. Võib-olla võetakse mõni räbal veel siit-sealt juurde; nende hulgas võib olla isegi mõni Suurbritannia tükk; võib-olla kuulutatakse mõni pisike veidrus tsiviliseerunuks; võib juhtuda, et tehakse ka mingi totter ja mittevajalik poliitiline kompromiss (näiteks mingi eristaatus Türgi okupeeritud Põhja-Küprosele vmt).

Võib-olla mõni riik lahkub veel, ent arvestades, kui kaua võttis Suurbritannia lahkumine, siis vaevalt üle paari-kolme. Kõik muu jama käib tõenäoliselt üsna samamoodi edasi.

30 aastaga on uimase palaveri võimalused suuremas osas ammendunud.

Kõigepealt pagulaspoliitika. See kas muutub või ei muutu. Kui see ei muutu, ümberrahvastub EU järjest kiiremas tempos ja sajandi keskpaigaks on protsess pöördumatu. EU-st saab räpane ja kriminaalne islamipeldik, kust kõik valged inimesed põgenevad, kuhu saavad, sealhulgas Venemaale. Sajandi teisel poolel algavad sisesõjad, näljahädad ja keskkonna kiire degradeerumine ja umbes sajandi lõpuks langeb Euroopa Kalifaat arengus ca 1000 aastat tagasi.

Suhtumine pagulaspoliitikasse saab kaasas käia ainult teise olulise revolutsiooniga inimeste mõtlemises; see puudutab tegelikult tervet tsiviliseeritud maailma, kuid praegu on jutt Euroopast.

Tehisintellekt muudab mõttetuks 99% tänastest elukutsetest (ja muide, selliste numbrite puhul tuleb aru saada, et asi pole selles, kas tuleviku ajaloolased arvutavad välja 90,03 või 99,97%). Ühiskond, kus lapsed olid luksus, nende saamine rohkem nagu eraasi ja sajandi eest jõuti isegi vaeste steriliseerimiseni, on sellistes tingimustes absoluutselt eluvõimetu.

AI ja kõik sellega seonduv nõuavad loomulikult omaette pikemat käsitlust, kuid antud kontekstis on oluline, et ellu jäävad ainult need riigid ja rahvad, kes õigel ajal taipavad, et kõige suurem väärtus on inimesed, kes on võimelised kasvatama üles inimesed, kes suudavad sellist teaduslik-tehnilist kõrgtsivilisatsiooni üleval pidada ja edasi arendada, ja LISAKS on võimelised üles kasvatama järgmise sellise generatsiooni.

Mitte miski muu ei loe, kui me vaatleme kultuuride arengut mitte poliitikute nelja aasta või keskmise twitteri-kanaaju suutlikkuse perspektiivis, vaid üle generatsioonide. Intelligendi kasvatamiseks läheb vähemalt kolm põlvkonda ja selleks peab kogu ümbritsev kultuur seda toetama. Haiiti on olnud „vaba” üle kahesaja aasta ja näha ju on, et neil ei tule ka kahe tuhandega midagi inimväärset välja. Kogu „vabanenud” Aafrika vajub tasapisi tagasi metslusse, kust valged inimesed neid kunagi kõrvupidi välja üritasid tirida.

On isegi võimatu sõnades väljendada, kui lollakas on ettekujutus, nagu oleks kusagilt sisseveetavast odavast tööjõust võimalik vormida üleeelmises lõigus mainitud omadustega seltskonda! Jah, see õnnestub teinekord üliõpilastega, aga kuulge, need on (enamasti) oma rahva ülemise intellektidetsiili seltskond. Nagu statistika näitab, on osa „sõjapõgenikke” juba viiendat põlve töötud.

Ma olen jälle väga halb ennustaja selles mõttes, et ma ei tea, kas Euroopal jätkub jõudu, julgust ja tarkust end kokku võtta ja tõsiasjadele silma vaadata. Ent umbes sajandi keskpaigaks on selge, kuidas asjad edasi lähevad. Võimalik on ka EU lõhenemine ja uued liidud; kõige ilmsem loomulikult ida-läänesuunaline, kuid võimatu ei ole ka vana söe- ja teraseliidu (pluss mingi suvaline hulk teisi) n-ö taasüksijäämine.

Raske on ennustada ka seda, mis saab Põhjamaadest; Norra on väljaspool EU-d, aga sellepärast, et nad ei taha kedagi oma nafta ligi lasta (omal ajal paljukiidetud Põhjamaade koostöö lõppes samuti antud punktis). Heaoluühiskondade arengu viimase poole sajandi jooksul võib kokku võtta tõdemusse, et enne piisas, kui pereisa tööl käis, nüüd töötavad peres kaks inimest ja ka ei taha jätkuda – ehk siis sotsiaaldemokraatia on näinud mitu põlvkonda vaeva, et viikingite järeltulijatest ühtsus ja töötahe välja peksta, ja nad on hakkama saanud.

Kindlalt saab ennustada vaid seda, et sajandi keskpaigaks on Euroopa oma eksistentsi ühes raskeimas kriisis, mille tulemus määrab terve maailmajao saatuse järgmisteks sajanditeks, kui mitte aastatuhandeteks – kas leitakse uus olemise vorm, kus kõrgeväärtusliku järelkasvu kasvatamine on üks tähtsamaid ja soositumaid tegevusi, või jätkatakse endale pahinal vee peale tõmbamist.

Sajandi lõpuks, 80 aasta perspektiivis võib Euroopa seega olla midagi hiigelsuure Šveitsi Konföderatsiooni taolist ja maailma juhtiv suurvõim, aga võib olla ka islamiriigikeste ja viimaste tsivilisatsioonilaidude purelev segadik.

Või midagi vahepealset. See aga, omakorda, sõltub sõjalisest võimekusest ja maailma üldisest jõutasakaalust.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused