Ats Miller: tuvidest, malemängust ja oma saatuse üle otsustamisest

Arvamus,
©Scanpix
Seegi tuvi võiks lääbakil inimest oma edulooks pidada… Pilt on illustratiivne.

„Kõik te teate ju – tuvi ajab malendid segi, laseb laua täis ja käib ringi näoga, et tema võitis…

Robert A. Heinlein on öelnud: „Sureva kultuuriga käib alati viisakuse kadumine suhtlemises. Halvad kombed. Teistest mittehoolimine pisiasjades. Viisakuse, peente kommete kadumine on tähendusrikkam kui mäss.”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Nii see on, ent kui vaadata üks samm kaugemale, siis kõik see tsiviliseeritud viisakus hakkab murenema stressist – surevas ühiskonnas elavad inimesed saavad aru, et nii edasi ei saa, kõik käib alla, läheb närusemaks… ja teha pole justkui midagi.

Ja kui veel üks samm kaugemale vaadata, siis teha pole sellepärast, et fataalsed vead on juba tehtud. Kunagi ja kusagil. Ja paraku ei ole enamikul mõistust, jõudu ja pealehakkamist midagi muuta.

Sest nii on mugav. Mõistmine, et minnalaskmine lõppeb katastroofiga, tuleb enamasti liiga hilja.

Tahtmata alustada Spengleri „Õhtumaa allakäigust” (mis on nüüdseks üle sajandi vana) või meie endi lootusetust allaminekust demofraafilisest vetsupotist, on siin tegelikult ka positiivsemat – 30 aastat tegematajätmisi energeetikas on hakanud nüüd nii valusalt rahakotile lööma, et isegi tammenuiana ergas eestlane on tõstmas pilku kinganinadelt – et mis kurat toimub…

Teine, võib-olla sama tähendusrikas sureva kultuuri tunnus on irdumine reaalsusest. Selles on mitu tahku ja eks teatud kaldumine asendustegevustele väljapääsmatus olukorras ole omane ka juba teistelegi kõrgematele imetajatele. Ent siin on sama suur vahe, kui, ütleme, teinekord ärritusest toolikäetoe või autorooli laksamisel ja eneselõikumisel.

Ja ohtlikud pole mitte „teated paralleelreaalsusest”, nagu Helena Egliti artikkel (Postimees, „USA jätkab sõda kurjuse vastu mitmel rindel”) – loomulikult vaid üks paljudest sarnastest, tundub et tellitud soperdistest; lihtsalt siin Eestis harukordne. Asjad on tõeliselt halvasti siis, kui USA liider, selle asemel, et öelda, et f***, nüüd läks küll p****, ajab mingit kliinilist iba „eduloost”.

Jah, artikli alguses õhku visatud pall on justkui minu väravas: kas on „ilus” kasutada sõnu nagu „soperdis” ja „iba”…

Ei ole. Kuigi mõte ei muutu, oleks siiski kübeke parem olnud kasutada väljendeid nagu „kaheline algkoolikirjand” ja „verbaalne intellektisolvang”. Sest me oleme teistpidi jõudnud selleni, et meieni jõudev infovoog lausa pungub tekstidest, mille sisulist sõnumit peaks pigem kirjeldama kriminaal- või meditsiiniterminitega.

Siia sobib näiteks ka üks viimase aja rabavamatest artiklitest, mida lugedes olin alguses veendunud, et tegu humoreskiga, alles autori tausta uurides sain aru, et ta mõtles seda tõsiselt: Kajar Kase „Presidendivalimiste rabav edulugu” (ERR).

1979. a tungis NL Afganistani. Eestlaste seas oli asi selge – huvitav, kas varsti on oodata Afganistani NSV-d? Koolidesse (olin siis keskkoolis) tulid poliitagitaatorid olukorda selgitama. Pole isegi oluline, mida nad rääkisid (ega ma enam ei mäleta ka), aga tollal hämmastas mind, kui pärast tolle elukutselise valetaja lahkumist oli üks kutt (arusaadavalt mitte just kirkaim kriit karbis) üsna mõtlik, ja pahvastas siis: „T***, venelane on ju õige mees!”

Et mida sa selle peale ütled? Ma tõesti ei tea, aga tolle poisi IQ võis olla seal 80 ümber. Koolis õpetati, et 1940. a toimus töörahva revolutsioon ja Eesti astus vabatahtlikult NL-i – selle uskumiseks oli siiski vaja ilmselt 50-ringis IQ-d, sest lisaks loogikale ja tervele mõistusele olid abiks vanemate inimeste mälestused. Mis sest, et õpikutes kirjutatus ei saanud väga otse millelegi näppu peale panna ja öelda, et see on vale.

Nii et asi pole selles, kas näiteks Kajar Kase või Helena Egliti väited ükshaaval on õiged või valed, täpsemalt, kas neis on mingit sisemist loogikat. Tähtis on üldisem pilt: esimesel juhul, et Eestile määrati president rahva eest varjatud erakondliku susserdamisega, ja teisel juhul, et USA sai 20-aastases sõjas Afganistanis lüüa, riik ja sealne rahvas on võib-olla hullemas seisus kui enne.

Või et mingit kasu pole teadmisest, et kõik viimase 30 aasta jooksul energeetikasektoris olulisi otsuseid teinud tegelased on ilmselt pärit Kilplast. Või nentimisest terviseameti külmlao kobarkäki valguses, et eesti rahvas on ilmselt nii tõpralikult töllakas ja saamatu, et meile ja tegelikult tervele inimkonnale on parem, kui meil ei ole tuumajaama.

Nii et kuigi Heinleinil on ilmselt õigus, ei aita see meid edasi. Pigem tuleb asja vaadelda niipidi, et poliitkorrektsus, mis nüüd otsib võimendust vihakõneseaduses, on – teatud kõige positiivsemas võtmes – katse võidelda tagajärgedega põhjuste asemel. Kultuur on suremas, ent selle asemel, et nimetada asju õigete nimedega, seadustame tabude ja eufemismide kultuse, mis – sarnaselt „1984” „järjest väheneva sõnavaraga keelele” – lubaks kõik arutlused kanaliseerida nunnutamiseks.

Keelekasutuse teine serv on muidugi tõsiseltvõetavus ja – midagi pole teha – oponentideni jõudmine. Tõsiselt – nii, nagu tasub aeg-ajalt lugeda poliitiliste vastaste väljaandeid, tasub ka näiteks oma FB „sõprade” hulgas hoida igasuguse maailmavaatega inimesi (mis sest, et nad teinekord kohutavalt ärritavad).

Või eelmiste näidete valguses: ärgem andkem eelhinnanguid, võib-olla polegi Alar Karis kõige halvem valik, ent üldiselt siiski on väga raske sobitada viimastel aastatuhandetel poliitteadustes prevaleerivat ettekujutust demokraatlikest valimistest kandidaadi avalikustamisega kolm päeva enne valimisi (kuna lühemalt on juba protseduuriliselt raske) ja salaja tagatubades läbiviidud lehmakauplemisega (sest kas tõesti keegi kahtleb, et nii see käis)?

Või kuidas on võimalik rääkida mingist edust operatsiooni puhul, mis kestis 20 aastat, neelas (numbrid erinevad, kuid kindlasti) kujuteldamatult raha ega täitnud ühtki seatud eesmärki; tõi ainult ohvreid mõlemale poolele? Kuidas on üldse võimalik kuidagi samas võtmes käsitleda kaksiktornide hävitamist ja rumalat jama Valge Maja juures? Ja sealjuures vaadata absoluutselt mööda BLM-laadsete gruppide märatsemisest?

Valgustusajastul on sõnastatud teatud dialektika alusprintsiibid, mille natuke vulgaarset derivaati on vähemalt vanem põlvkond kõik koolis õppinud: „Praktika on tõe kriteerium.”

Nii et ei, Afganistan ei olnud edulugu, see oli suur lüüasaamine, mille kibedate järelmitega on läänemaailm hädas kogu ettenähtava tuleviku.

Ei, presidendivalimine ei ole edulugu, meil ei ole rahva poolt valitud-aktsepteeritud presidenti ja meie rahvas on kogu selle institutsiooni suhtes järjest kriitilisem.

Ja meie energeetika on põlvkond kurba allakäiku.

Esimene ei ole meie teha. Kaks viimast on. Kas otsime lahendust või ootame, et veel valusam hakkab?

Ja ma kutsun kõigele vaatamata üles vastastikusele viisakusele, minetamata objektiivsust – mõnikord algab tulevik pisiasjadest.”

Ats Miller, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused