08.05.2020
Eesti inimestel jääb rohkem raha enda tarvis. Pilt on illustratiivne.
Kirjanik Ats Miller arutleb baaselatise ehk kodanikupalga mõttekuse üle ühiskonnas, keskendudes sellele, mis tingimustest sõltub baaselatis.
„Me elame täna Eestis olukorras, kus riik võtab ära ja jagab ringi üle poole n-ö normaalse sissetulekuga töötaja palgast (kui liita kokku kõik tööjõumaksud, käibemaks ja tohutu hulk igasuguseid aktsiise ja lõive ja nii edasi; erinevatel arvutusmetoodikatel võib siin leida numbreid ca 53%-st ca 80%-ni).
Kui mõttes maha arvata haridus, kultuur, riigikaitse, teedeehitus ja nii edasi – ühesõnaga, kõik intuitiivselt riigi kui niisuguse üldistes huvides tehtav –, kulub ülejäänu nende elatamiseks, kes erinevatel põhjustel ise sellega hakkama ei saa. Selliselt lihtsustades jääb (kõige olulisema näitena) tervishoid „halli alasse”, kuid ignoreerigem seda hetkel, et hiljem täpsustada.
Meil on pensionid, töötutoetused, sotsiaaltoetused, toimetulekutoetused, emapalk, lastetoetused ja nii edasi. Kui me võtame inimese elukaare, siis kõigepealt on ta oma vanemate ülal pidada; kui ta õpib, siis kuni 24. eluaastani (kui tal ei jätku kavalust abielluda teise samasugusega ja moodustada nii uus sissetulekuta leibkond). Edasi, kuni 65-nda eluaastani eeldatatakse, et ta peab end ise üleval ja maksab makse; makstava suurusest peaks läbi segaste ja pidevalt muutuvate skeemide mingil määral sõltuma ta pensioni suurus.
Ja kokkuleppeliselt 65-aastasena hakkab ta saama pensioni. Kui ta teenib lisa või saab pisut rohkem, võetakse ka sellelt makse. Praktikas on tohutult, pigem suurem osa, erandeid. Inimesel ei ole pidevalt tööd – kuid jätaks kogu töötuse ja ümberõppe ja kõik sellega seonduva samuti hilisemaks, sest kodanikupalga mõttes pole selle korraldus peamine; oluline on, et väga vähesed inimesed töötavad 47 aastat jutti (18–65).
Väga paljud inimesed siiski ei püsi 65-nda eluaastani töövõimelistena. Põhjuseks võivad olla haigused ja vigastused, inimeste võimed on algusest peale erinevad ja nad vananevad erinevas tempos ning siis veel eluviisid ja päriselus ikkagi ka halb õnn – elu kogu oma keerukuses, eks ole.
Me toetame kõiki, kelle töövõime on vähenenud. Me toetame vähesel määral ka neid, kes – vabandust nii otsese ütlemise pärast – on lihtsalt jobud (laisad, vastutusvõimetud, veendunud petised, joodikud, narkarid – mis iganes…)
Ainult et täna me tahame, et kõik töövõimelised inimesed ikkagi makse maksaksid.
Pangem siin tähele kõige olulisemat! Mitte kellegi asi pole, kas nad midagi kasulikku teevad. Oluline on, et nad maksaksid makse. Oluline on, et enam-vähem toimiks selline rahapööris, mis ühelt poolt stimuleeriks tegelikke väärtuse loojaid midagi tegema, teiselt poolt aga looks ühiskonnas võimalikult paljudele kaasatuse ja kasulikolemise illusiooni.
Baaselatise mõttes on oluline, et lihtsalt hingespüsimise ja hea, aktsepteeritava, nauditavad või väärika (mis iganes need sõnad siis tähendaks) elu vahel on hulga astmeid. Mida ja kui palju teha, on tegelikult juba päris suurel määral valiku küsimus – alates lastest, keda vanemad peavad üleval ka peale 30-ndat eluaastat, suurest hulgast naisterahvastest, kes sisuliselt elatuvad teatud soopõhise organi sihipärasest kasutamisest, ja lõpetades haritlasega, kes ei võta vastu tuhandeeurost mutrikesekohta, kus nõutakse persetunde, eelistades hakkama saada näiteks kasvõi matemaatika koduõpetajaks olemise piskuga, kuni tuleb parem pakkumine.
Eelmise lõigu mõte on, et vaatamata rängale maksukoormale on endiselt „kasutud” (maksude mõttes) suur osa ühiskonnaliikmeid – sest ühiskond on nii rikas, et inimesed saavad seda endale lubada. Ja andkem endale ka aru, et mingil määral too tohutu maksukoormus soosib seda, sest harva on too „muidusööja” ainult kellegi (konkreetse, lähedase) ülal pidada, st ilma mingi riigipoolse toetuseta.
Seega – baaselatis (kodanikupalk) ei tee midagi muud, kui nihutab eelkirjeldatud tasakaalu.
Heameelega hoiaks siinkohal aega kokku ja deklareeriks lühidalt – ma ei näe vähimatki mõtet üldse arutledagi mistahes baaselatise skeemi üle, mis ei loe lapsi n-ö täie eest.
Jah, baaselatise mõistes võidakse rääkida ka ainult selle maksmisest tööealisele elanikkonnale (sic!!! näiteks USA-s 1000$ kuus…) Ka selles on teatud iva – see tagab teatud inimväärikuse, ehk vaesusse langenud kodanik ei pea toimetulekutoetuse saamiseks määrustes ja eeskirjades sätestatud nõuetele vastava alandliku näoilmega üle sotsiaalameti läve roomama; see võib ka kogu süsteemi lihtsustada, seda efektiivsemaks ja inimlikumaks muuta, kuna pole vaja ametnikke, kelle töö on lasta hättasattunutel oma kingataldu lakkuda.
Et kui see puudutab vaid töövõimelist elanikkonda, ei ole baaselatis tõesti sisuliselt mitte midagi muud, kui maksupoliitiline nüanss.
Ja endiselt on reaalse maailma needus – erandid, erandid, erandid… – kõige olulisemad asjad, mis võivad ka parimad ideed põhja lasta.
Mida ikkagi teha seltskonnaga, kellele baaselatis võrdub lihtsalt natuke rohkem alkoholi-kanepit-LSD-d? (Pole oluline, kas neid on 10 või 0,01% ühiskonnast.) Mida teha olukorras, kui laste baaselatis tähendab sellisele vanemale kaks korda rohkem alkoholi ja laps on endiselt söömata ja kasimata? Mida teha kurjategijatega? Mida teha kodakondsuseta isikutega? (Ehk siis peab kogu senine sotsiaaltoetuste süsteem alles jääma, kuni – vabandatagu nii jõhkra näite pärast – me kõiki mittekodanikke just kohapeal maha ei lase.) Mida teha puuetega isikutega, kelle vajadused on sellised, et tavalisele inimesele piisav hulk raha tähendab neile suuri kannatusi või surmaotsust?
Kõike eelnevat võib kokku võtta niimoodi, et kui me ütleme baaselatis (või kodanikupalk või ükskõik mis muu sõna), võib see tähendada väga erinevaid asju, olenevalt sellest, kes seda saama hakkab. Samuti peaks olema intuitiivselt arusaadav, et reaalses maailmas see lihtsalt ei saa olla täpselt ühesugune summa peo peale kõigile, kes juhtuvad kohal olema – usun, et pole vaja kulutada palju irooniat, näitamaks, kui destruktiivne lollus sellest sellisena välja tuleb.
Vabandatagu selle targutamise pärast, kuid baaselatis ei tule ju eikusagilt. See – ükskõik kui suur see on ja kuidas seda jagatakse – on endiselt vaid kodanike maksuraha.
Seega on mõtet arutleda baaselatise ümber – kas me võiksime selle mõtte enda kasuks tööle panna – ainult selles kontekstis, kui see tähistab meetmete kogu, mille eesmärk on ühiskondlikku rikkust praegusest maksusüsteemist erinevatel ideoloogilistel alustel ringi jagada.
Sotsialism tähendab praktikas ainult hävingut – baaselatis ei saa ühelgi juhul olla nii suur, et võtab igasuguse töötahte.
Järgmiseks visandagem paar realistlikku skeemi, milline baaselatis olla võiks.“
Ats Miller
