Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ats Miller: ülistuslaul ideaalrahvale

08.05.2022
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
© UUed Uudised

Kui ma kunagi EKRE-st lahkun, hakkan föderalistiks – ma teeksin seda siis mitte sellepärast, et ma EU-st vaimustuses oleksin, vaid see tähendaks, et olen lõplikult kaotanud lootuse, et Eestist asja saab, ja seega oleks hädatapp palju humaansem viis see jama siin lõpetada, kui praegune masendav vindumine ja enesepettusest läbiimbunud pidev hale allakäik.

No mõelge ise – meil on ka objektiivsete numbriliste näitajate järgi Euroopa Liidu kõige sandim valitsus, juba poole „paremate” inflatsiooninäitajate peale tulevad mujal inimesed tänavale, aga meil… tõuseb valitsuse toetus!

See on nii masendav juhmuse, orjahingelisuse ja ajukääbikluse paraad, et… jah, pani mu kirjutama esimest lõiku. Inimesed, mis teil viga on?!?

Vaadake, tõepoolest ei saa ju väita, et valitsus viimastel kuudel midagi otseselt halvasti oleks teinud. Sõda ei ole ka otseselt nende süü. (Siin võib väita, et oma selgrootuse ja argpükslikkusega näiteks piirilepingu osas on kaudselt õhutatud agressiooni, andes orkidele kindlustunnet, et mölaklikkus toimib, kuid see läheks pisut metafüüsiliseks.)

Ent ikkagi – korraga ostab meie raha viiendiku võrra vähem. Korraga avastavad kõik mõtlemisvõimelised inimesed, et nende sissetulekust on viiendik varastatud. Ja – pange tähele! – see ei ole paratamatus, sest meiega võrreldavates oludes, teistes EU riikides, pole olukord kaugeltki nii halb. Valitsuse toetus saab tõusta järelikult ainult nende kodanike hulgas, kel lõigu alguses mainitud võime puudub.

Või peaksime siin tõmbama (muidugi räigelt ebateadusliku) paralleeli, et antud juhul on inflatsiooniprotsent võrdeline lootusetult lollide osaga ühiskonnas?

Kindlasti paljud juba mõtlevad, et kaua ja milleks õieti ma seekord eestlasi sõiman? Mida ma sellega saavutada tahan?

Asi pole – loodetavasti – eestlase põhimõttelises võimetuses aju kasutada. Pigem enesekuvandis ja teatud… väiksuses, mida vast kõige paremini võtab kokku kunagine Kukerpillide laulutekst: „Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt”.

Ja me oleme enda vastu tööle pannud ka omadused, mis olemuselt väga positiivsed – näiteks usaldus omade vahel. Ainult et juba ca 20 aastat on võimu juures erakond, mis ostab hääled kokku tühjade lubadustega, viskab valimispäeval valimisprogrammi prügikasti ja edasi lüpsab Eestit.

Ja me oleme töökad… aga tulemusena muudkui rügame ja rasva lähevad sellest ainult Skandinaavia pangad. (Lugege võrdluseks näiteks laenutingimusi Eestis ja Rootsis – nutt tuleb peale.)

Ja me hirmsasti muretseme, mida meist arvavad võõrad. Teatud selline kalvinistlik silmakirjalikkus, et tagumik võib paljas olla, aga fassaad peab šikk välja nägema. Tulemusena – kui võtta näide 2019. a Riigi teatajas ilmunud pensioniteemalisest artiklist, mida teatud põhjustel just täna lugema juhtusin – on meil pensionipoliitika suhteliselt jätkusuutlik, aga EU kõige madalam netoasendusmäär (st sisuliselt pensioni suurus võrreldes selle teenimiseks vajaliku panusega) ja seega kõige suurem pensionäride vaesusrisk – muidugi on süsteem „jätkusuutlik”, kui pensionärid lihtsalt p**se saata…

Ehk – tundub – et me ei ole kunagi õppinudki riigi ja rahvana nii hakkama saama, et meil ka tulevikku oleks. Sündivuskordaja on seal kus see on ja kõik vähegi reaalsusega haakuvad prognoosid näitavad melanhoolselt nulli suunas; pessimistlikumad jõuavad sinna enne sajandilõppu, optimistlikumad veavad ehk järgmise lõpuni välja.

Mis on meie tänased kõige põletavamad probleemid?

Muidugi sõda Ukrainas, kuid sellest on piisavalt kirjutatud ja hetkel tuleb meil lihtsalt oodata, milline teadaolev stsenaarium realiseerub.

Sõjapõgenikud.

See on üks koht, kus me oleme natuke rumalalt kahvlisse sattunud ja teha ei oska taas muud, kui üksteist süüdistada. Selge ju, et Eesti on saavutanud põgenike vastuvõtu võime piiri. Ja mõelgem enda jaoks korra läbi ka selle, et üsna suures osas Ukrainast käib täna ja on kogu aeg käinud suhteliselt normaalne elu; päris paljud pöörduvad koju Kiievisse ja piirkondadesse, kust orkid on minema pekstud.

Ei ole aus spekuleerida selle üle, kui õigustatud üldse oli sellistes oludes riigist lahkumine; et mind õigesti mõistetaks – naistel-lastel on loomulik sõjast eemale saada, see on igati mõistetav. Mõelgem positiivselt – oleme avarates piirides ühe tsivilisatsiooni inimesed ja on sügavalt inimlik, et me üksteist aitame. Kummatigi – põgenemine Ukrainast on ikka kaugel sellest, et riik oleks üks suur Bucha ja läbi metsade jõuaksid Poola üksikud ellujäänud…

Ma olen saanud kordavalt pähe selle eest, nagu ma suhtuksin EU-sse teenimatult hästi. Ei – aga oleme EU-s ja mõistlik on seda kasutada. Eesti on ammendanud võime põgenikke vastu võtta (täpsemalt, tagada neile mingid normaalsuselähedased olud, ilma, et see meid endid kõhuli ei tõmbaks) – järelikult tuleb EU abi küsida. Nõuda!

Jah, muidugi selles suunas töö käib, aga küsimus on prioriteetides ja ajaperspektiivis. Sõda ei lõppe niipea; võib juhtuda, et paljudel ei ole võimalik veel aastaid koju tagasi pöörduda ja peame olema valmis ka selleks, et tuhanded ja tuhanded jäävadki siia.

Ehk – inimlikkus on tore, aga kui paljud meie oma inimesed langevad alla vaesuspiiri, et saaksime maailmale näidata, kui tublid me oleme?

Et minust õigesti aru saadaks, kordan – väga loomulik on sõjapõgenikke aidata. Samas egoupitav meelelahutus, mida teatud seltskond harrastab – minna (kellegi teise raha eest) põgenikele järele ja siis kallata need kuhugi vallavalitsuse ette maha –, on mingis mõttes kaasmaalastele taskusse soristamine.

Kellele on õieti vaja tubliduse võltsaurat? Selle asemel, et käia ringi ja rääkida, kui tublid me oleme, tuleks hoopis küsida, kus kurat on teie solidaarsus nüüd, (esmajoones) Saksamaa ja Prantsusmaa? Miks jälle teie ainult räägite ja eestlased, need valged neegrid, kõik kinni maksavad?

Aga selle asemel, et esitada vastikuid küsimusi, on ideaalrahvas rahul ja õnnelik…

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist