Ats Miller: Uue inimese kasvatamisest ehk ühiskonna huvid tuleb isiklikest kõrgemale tõsta

Arvamus,
- Updated
©UU
Rahvas Toompea lossi ees ei tähenda mitte veidrikke punti, vaid seda, et riigis on miski väga paigast ära.

„Lõpetasin eelmisel korral sooja keha demokraatia kriisiga, silmnähtava elujõuetusega. Selleks, et toimiks süsteem, kus kõigil on võrdne, salajane – ja seega täiesti vastutusevaba – õigus hääletada riigiasjade üle ja tulemuseks ei ole rõlge tsirkus, peaks rõhuv enamik kodanikke saama aru, mida üks või teine poliitika kaasa võib tuua, ja suutma ühiskonna huvid oma isiklikest kõrgemale tõsta.

Nagu öeldud, pole selliseid inimesi kunagi olnud rohkem kui tühine protsent elanikkonnast, ja pole ka ette näha, et lähematel sajanditel see protsent oluliselt suureneks. Ja seega ei näita meie valimised muud, kui et kes suudab tulemuslikumalt petta.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jah, loomulikult oma valitud suuna piires. Reformierakond ju jutlustab kasiinokapitalismi – kõigil on võimalus rikkaks saada. Jah, see läheb kokku liberaalse turumajanduse üldiste põhimõtetega (ja on seega ligitõmbav läänemeelsele edasipüüdlikule inimesele). Praktikas paraku on Reformierakond küllap kõige reformivaenulikum erakond pärast taasiseseisvumist, mille peamine tegevus on erakonna juhtkonna (Eesti skaalas) suurettevõtetele eeliseid sebida. Tulemuseks on sihitus ja stagnatsioon, mida nad ise nimetavad peenhäälestuseks.

Ka sotsid teevad laiades piirides seda, mida lubavad – üritavad tirida meid kõrvupidi uude paremasse maailma. Täpsemalt muidugi enda ettekujutusse sellest, ja nad deklareerivad ka avalikult bolševistlikku uue inimese kasvatamist. Paraku aga – no ei kasva. Praktikas on keskmine sotside valija ühiskonnale koormaks, ehk siis toimub oma valijate – igasuguste erisuste ja jobude – poputamine normaalsemate-toimekamate arvelt.

Mida sellises maailmas kujutab endast konservatiivsus? Poksiringis malet ei mängita ja ma siiralt ei kujuta ette, mis aatomijõuga pannakse keskmine enesekeskne hääleõiguslik juhmard mõtlema ajastute ja põlvkondade kontekstis. Õhtumaa allakäigu põhijooned pandi kirja sajand tagasi, kõik on läinud ennustuste kohaselt. Sellest nõiaringist saab välja ainult nii, nagu inimene ikka on saanud – aju kasutades.

Kordame veelkord – me elame ajastul, mil inimesi on planeet Maa jaoks selgelt liiga palju. Me siseneme piirangute ajastusse. Jah, me teeme veel nägu, et piirangud on leebed, ja petame end asendustegevustega. Ehk kui taas kõige põletavamast ja ilmselgemast, energiakasutusest alustada, siis sellal, kui me ainult täiendavalt saastame Maad absoluutselt elujõuetu, teistel energialiikidel parasiteeruva roherämpsuga, vaatab kogu ülejäänud maailm – Hiina, Venemaa, Lõuna-Ameerika ja nii edasi – meid kerge kaastundega, salamisi plaksutades. Sest nemad ei kägista oma majandust napakate saastekvootidega ja tekitavad igas ajaühikus saasteallikaid kordi ja kordi rohkem juurde, võrreldes sellega, mida meie siin ökotobutsedes kokku hoiame.

Me peaksime suutma vaadata ka näkku üsna ebameeldivatele tõdemustele. Totalitaarsetel režiimidel on eelis – need suudavad vahendeid kontsentreerida ja kord valitud tegevussuunast kinni pidada. Ehk võtta end kokku mingi kaugema eesmärgi nimel.

Aeg, mil mainitud Õhtumaade üleolek oli nii suur, et kõik võitlused olid omavahelised võitlused, kogu muud maailma võis ignoreerida, on läbi. Näiteks seesama viimasel ajal probleemiks tõusev peletis, Hiina, jääb igasugustelt majandusnäitajatelt kõigest mõned korrad tsiviliseeritud maailmale alla – mis aga tähendab, et kuni me siin iseennast tühistame, suudavad nad juba mõnes vajalikus kohas rohkem välja panna. Jah, võimalik et meie mõistes elamisvääritu elu hinnaga miljarditele inimestele, ent mitte kusagil maailmas ei ole vähimatki märki, et eneseimetlemise ja kõht-püsti-lebotamise boonuspunktid oleksid kedagi väljasuremisest päästnud.

Nii et mõte, et vast lõpetaks iseendale varba peale soristamise ja teeks midagi, mis suurendab šansse ellu jääda, ei tohiks langeda täiesti viljatule pinnasele.

Ja siin jõuame tagasi kodanikuühiskonnani.

Täpsemalt selle võimatuseni antud oludes. Ja küsimus pole mitte selles, et meil oleks võimatu saada kokku arvestatava ajupotentsiaaliga punt vastutustundega kodanikke, vaid et kuni nad relvastatud ülestõusu ette ei valmista, käib võimu teostamine ikka ja endiselt erakondade kaudu, viimased aga saavad võimule – nagu korduvalt korratud – kõige edukamalt lollide hääli kokku meelitades.

Tegelikult meil ju on eelpoolmainitud omadustega punte (esimene pähetulnud näide vast Edmund Burke’i Selts), ent… need ei tee midagi ära. Me ei tohiks ka alahinnata erinevate erakondade juures rohkem-vähem toimivaid toimkondi ja mõttekodasid – tuleviku üle mõeldakse. Sama tehakse nii ülikoolides kui ka eraettevõtetes. Ent see kõik ei jõua kuhugi, kuni valimissüsteem on nagu on.

Võimalik, et on juba viimane aeg sedastada, et valija ei ole sugugi nii lootusetu kui eelneva põhjal võiks järeldada. Alustame kasvõi sellest, et kogu esindusdemokraatia mõte on valida enda eest valitsemistööd tegema keegi, kellel on selleks valijast endast rohkem teadmisi ja motivatsiooni.

Samamoodi sooviks enamik valijaid, et valitu vastutaks oma valijate ees – et ta käituks nende lubaduste järgi, mille alusel ta valiti. See, et sõna „valimislubadused” seostub meie teadvuses enamasti esimeseks väljaheidetega (olgu siis peldiku või tühjenduspaagi kujul) tuleneb otseselt sellestsamast vastutamatusest – sooja keha demokraatia olemuslikust absurdist.

Üks võimalus sellest lõksust välja saada – aeglane ja piinarikas – oleks minna umbes seda teed, mida pakkusid Ida-Euroopa mõtlejad külma sõja ajal – teha mitteformaalsetel alustel ühinenud kodanike hääl nii kuuldavaks, et seda on raske ignoreerida.

Teine, võimalik, et veel raskem, kuid pikemas perspektiivis lootustandvam, on ühiskonnale selgeks teha, et mängisime lolli, aitab. Võib-olla on Eesti ühiskond ikkagi nii rahulik ja leebe, et valesti hääletamise eest tina ei saa? Või kui keegi kardab, siis annab siia ju mingid kaitsed välja mõelda, et päris igaüks ei pääse põhjenduseta vaatama, kelle poolt keegi hääletas. Aga mõte on eelmises lauses välja öeldud – sa annad oma hääle kellegi poolt ja see jääb kuhugi kirja.

Selline süsteem välistaks olemuslikult praktiliselt kõik pettused. Lisaks annaks see võimaluse ka saadikuid vajadusel tagasi kutsuda (st kui koguneb piisavalt palju neid, kes ütlevad, et mitte selleks, mis ta teeb, ei valinud me teda…) Ja kui keegi ei julge avalikult hääletada… aga siis võib-olla ei ole vajagi?

Kas me oleme valmis arutama üleminekut avalikule hääletamisele?“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused