Ats Miller: Valgevene kriisis peegeldub Õhtumaade allakäik

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Poola territoriaalkaitse võitlejad piiril.

Esimene küsimus on: kas Euroopa on lõpuks suuteline end sõjaliselt kaitsma?

Jah, meil on NATO. Ehk äratõlgitult: ameeriklased. Maailma võimsaim riik, mis kulutab relvastusele neli korda rohkem kui järgmine, Hiina, ja kõvasti üle kümne korra rohkem kui Euroopa suurriigid (kes, muide, kulutavad igaüks üksikult ka rohkem kui Venemaa; viimane muidugi kirjade järgi, sest Venemaa valetab alati).

Ent jah, ega ameeriklased ei tule EU välispiiri valvama…

On olemas selline initsiatiiv nagu „Strateegiline kompass”, kus on juttu 5000-mehelise EU kiirreageerimisjõu loomisest. Ainult et käima saaks see asi alates 2025. aastast.

Äärmiselt skeptiliseks selle suhtes muudab aga tõdemus, et kõik eelmised katsed midagi sarnast teha on haledalt läbi kukkunud: 1999. a jõuti kokkuleppele luua 60 000-meheline üksus, tulemus: null; 2007. a loodi 1 500-meheline võitlusüksus, mida pole kordagi kasutatud (kuigi see viimane peaks siiani alles olema…)

Kõik selle võib ka eriti õelalt sõnastada: kulus kõigest kolmveerand sajandit, et Euroopa hakkaks taas pead tõstma. Ega me ju ei räägi USA okupatsiooni lõpetamisest, poliitikud väljenduvad viisakalt, et „me peame tunnistama, et ei saa igavesti lootma jääda ameeriklaste kaitsele”.

Võimalik, et nii mõnigi hüppas toolil, lugedes „USA okupatsioonist”. Me ei peaks kartma sõnu – kui kusagile jäävad pärast sõda võitja väed, eesmärgiga sekkuda tolle territooriumi tulevikku, on rahvusvahelise õiguse järgi tegu okupatsiooniga. Jah, see oli pärast II MS kujunenud situatsioonis paratamatus ja väga hea, et USA kaitses tsivilisatsiooni punase katku eest.

Kindlasti oskavad diplomeeritud seaduseväänajad Genfi konventsiooni nii ja teistpidi keerata, kuid vaevalt keegi vastu vaidleb, et USA on kogu selle kolmveerand sajandit märgatavalt ja oluliselt mõjutanud Euroopa arengut. (Veelkord – mis laiemas plaanis on olnud paratamatus ja põhimõtteliselt positiivne.)

Ja siit jõuame tegelikult peamise küsimuseni – kas maailm on valmis militariseeruvaks Berliiniks?

Me elame juba kolmveerand sajandit paradigmas, kus üht rahvast muudkui kotitakse ja kotitakse. Kõik filmid, koomiksid ja raamatud on täis haakristiga pahasid; lisaks on nad enamasti saksapäraste nimedega. Ja tulemusena ongi sakslased muutunud natuke haledateks (aga kuidas teisiti seletada nende migrandilembust ja kasvõi Merkeli telefonikõnet Lukašenkole?)

Mainitud „Strateegiline kompass” on muidugi igav bürokraatlik jaburus, mis kõige rohkem võib-olla avab kuristikku EU ambitsioonide ja tegelikkuse vahel. Ent iroonia on siin kohatu – vaevalt et kellelgi on raske mõista, et kõigile EU liikmetele oleks kasulik, kui väljastpoolt vaadates oleks tegu sõjaliselt tõsiseltvõetava jõuga, mis järgib ühtset diplomaatilist joont.

Kui täpsemalt süveneda, mis praegu ikkagi toimub Valgevenes ja Ukrainas, siis avaneb kummaline pilt. Kõige selle taga on ilmselt Venemaa. No ei ole juhus, et Valgevene veab paariariikidest kohale paarkümmend tuhat noort meest, et neid siis relvaähvardusel üle EU piiri sundida, just samal ajal, kui Venemaa korraldab Ukraina piirde taga õppusi. Kogu sellest asjast paistavad liiga selgelt välja „hübriidsõja” traagelniidid.

Ja Josep Borrell (EU välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja) võib selle Strateegilise kompassi kohta öelda, et „see pole lihtsalt järjekordne dokument, see on tegevusjuhis”, ja lubada, et „kuigi me ei ole sõjalises liidus, võib Ukraina arvestada EU poliitilise, diplomaatilise, majandusliku ja rahalise toetusega” – täpselt nagu siis, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja Ida-Ukraina… (Jah, see viimane on iroonia.)

Aga Valgevene piiril on ikka endiselt Poola piirivalvurid ja teised korrakaitsjad hädas inimrämpsuga, mida Valgevene piirivalvurid piiri ründama ajavad… Ja veel hullem, kusagil Saksamaal organiseerib keegi busse, millega piiri ületada suutnuid endale vedada… Hull maailm…

Ehk siis USA tähelepanu pöördumine järjest rohkem Euroopast ära Aasiasse on asi, millest ei anna enam mööda vaadata. Ja kõige iroonilisem on siinjuures, et EU oma 450 miljoni elaniku ja Venemaast 7 korda suurema sõjalise eelarvega (ca 300 mld $ [kõik eelmised numbrid on dollarites]) peaks suutma selle slaavi pätikarjaga möödaminnes ja vasaku käega toime tulla…

Seega tegelikult peaks EU igas mõttes ise hakkama saama. Põhimõtteliselt peaks ka Poola üksi suutma vajadusel Valgevenele pasunasse anda nii et tolmab, sõjaliste kulutuste vahe on ca 12 korda Poola kasuks… (Ametlikel andmetel muidugi: 10 780 M$ vs 775 M$ [https://www.globalfirepower.com/defense-spending-budget.php]; aga väga vale see olla ei saa, sest vahe rahvastikus on 38M vs 9,5M ja GDP-s 1 412 mld$ vs 186 mld$.)

Nii et millest me üldse siin räägime?

Me seisame silmitsi tsivilisatsiooni sügava saamatusega, mis on viimased sadakond aastat olnud lääne kultuuri läbivaks mustriks – Õhtumaade allakäik, eks ole.

Kogu selle jama lõpetamiseks ei ole vaja ühele diktaatorijobule helistada. Piisaks mõnest heldest kuulipildujavalangust – nii tulijate kui ässitajate pihta. Ja loomulikult peaks siis olema valmisolek konflikti kiireks eskaleerumiseks. Päris tõsiselt – kuni liiga piiri lähedale tulevate Vene strateegiliste pommitajate allatulistamiseni. No läks nii, inimlik eksitus; oskame meie ka vajadusel tuima näoga reaalsusega haakumatut lora suust välja ajada…

Ehk teiste sõnadega – tsivilisatsiooni häda on selles, et mölakad kasutavad humanismi relvana sinu enda vastu. Meie eetika ja tõekspidamised keelavad meil vastata samal tasemel ja sellel baseerub kogu „hübriidsõda” – alatusel, madalal huligaanitsemisel, pettusel ja nii edasi; see on nõrkade rämpsukottide relv.

Ja see on see koht, kus oleks aeg vaadata endale otsa ja küsida, kas vastasega ei oleks parem rääkida keeles, millest ta aru saab? Me oleme ennast kaua tinistanud sellise jampsiga, nagu „vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs”. See pole isegi pullikaka, sest pull on suur ja väärikas loom, see on kanasõnnik – jah, vägivald ei tohi saada kunagi eesmärgiks omaette, ent „kes ei hoia tugevasti musta mõõgapära, selle vastu pöördub vahe mõõgatera”.

Ning lõpetuseks mõtisklegem, kas üks meie (Õhtumaade) nõrkuse põhjusi ei ole liiga kauaks ühte narratiivi kinni jäämine (sellal kui muu maailm on edasi liikunud)? Kas meile ei hakka kätte maksma II MS järgse maailmapildi külmutamine ja ühe rahva demoniseerimine (vaadates mööda, et mujal tehti määratult hullemaid asju)?

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused