Ats Miller: valimistel on alati sohki tehtud

Arvamus,
- Updated
Ameerika valimised on läbi, kuid samas pole seal miski läbi. Pilt on illustratiivne.

“Järgnev ei proovi kuidagi spekuleerida, kui ausad või mitteausad on praegused USA presidendivalimised, niisamuti kui mind manitsetakse mitte ütlema, mida ma mõtlen kogu Eesti e-valimiste ümber kokku keeratud jamast.

Kui keegi arvab, et valimisi on kahte liiki, „tavalised” ja elektroonilised, siis jah, ka nii on võimalik asjast aru saada, ent on juhuseid, kus kollase ajakirjanduse ja denaturaadi tarbimine annavad sama tulemuse.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kui keegi pakub, et on avalikke ja salajasi valimisi, on see juba hulga mõistlikum jaotus. Võib-olla on kasulik enda jaoks läbi mõelda, et salajased valimised mõeldi välja valija kaitseks. Ja tänapäevases kontekstis ja korralduses võeti need kasutusele ülemöödunud sajandil, esmalt Austraalias ja siis USA-s – seal, kus „valesti” hääletamise eest võis tina saada.

Teine, võib-olla sama põhimõtteline arusaamine valimistest võiks olla, et nende aus läbiviimine on väga otseselt ühiskonna aususe mõõt. Me võime näiteks Rootsist või Kanadast arvata, mida tahame, kuid neis mõlemas riigis on hakanud valimistel „ebameeldivaid” intsidente juhtuma sel sajandil; muidugi ei taha keegi iitsatadagi, et sel võib olla seos teistsuguste valijate ja nende kandidaatide suhtarvu kasvuga…

Eesti Riigikogu valimiste seadus [https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020012?leiaKehtiv] sätestab erinevaid valimiskordi üsna palju (11-13, olenevalt, kuidas lugeda; näiteks eelhääletamine, elukohajärgselt või mitte, erineb detailides…)

Meie häda siin Eestis on muidugi selles, et meie kogemus on mustvalge. Okupatsiooniajal valimisi ei toimunud või, täpsemalt, viidi läbi palagan, mille üle ülejäänud maailm loomulikult ainult naeris. Mis sama loomulikult ei takista seda mõtteviisi kandvatel inimvihkajatest kõntsakottidel seda edasi praktiseerimast seal, kus saab: Vladimir Putin sai 2018. a „kõigest” 77% hääli ja valimisi isegi imiteeriti – mis oli viga selles mõttes, et sedeleid kasti toppivad ametnikud jäid rahvusvaheliste vaatlejate videosalvestustele –, samas kui Turkmenistani „president” Gurbanguly Berdimuhammedow sai 2017. a 97.69% häältest ja keegi ei köhi.

Esitame veel ühe demokraatia tabuküsimuse – kas valija omab mingit vastutust oma hääle eest?

Mõttetu see küsimus ei ole. Valimistel antakse kellegi kätte riigis võim. Laskumata siin pikka poleemikasse, on võim vägivalla instrument ja valitsejast võib oleneda terve riigi õitseng või häving. Kuna valijate otsus on ka valimissüsteem, siis – muidugi seni, kui mingi välisjõud otseselt ei sekku – on valija absoluutselt ja reservatsioonideta ära teeninud, mis talle valimiste tulemusena osaks langeb.

Nii et teatud mõttes võiks ju suhtuda nii, et kui valija müüb oma hääle, on see tema isiklik asi – ja, noh, lisaks ta aktsepteerib kõik tagajärjed, eks ole. Ja kui selliseid valijaid on liiga palju ja ühiskond jookseb kinni, siis kes on süüdi? Ega ometi mitte demokraatia… (Tasub silmas pidada, et avalike valimiste puhul on kogu olukord veel eriti reljeefne, sest kõigil on võimalik näha ja kontrollida, kelle poolt keegi hääletas.)

Mis siis muutub sellega, et valimised on salajased? Kas see vähendab häälte ostmist? Jah. Täpsemalt, teeb selle kallimaks ja ebakindlamaks, sest ostetav jobu võib ju ikka hääletada, kuidas juhtub.

Kas see kaitseb nõrka valijat? Jah. Võtmesõna on siin „nõrk” – ja äärmiselt, ülevõlli, oi-oi kui tabu on ju küsimus, mille kuradi pärast on ühiskonnal üldse vaja sellise jobu häält? Jah, sellega on domineerivad grupid hoidnud vähemusi valimistest eemal, kuid siin on ikkagi küsimus ühiskonna hoiakutes ja ootustes demokraatiale – Tšiili suutis 1973. a vastutamatute valijate valitud hullud minema lüüa ja riik jäi ellu, Venezuelal nii hästi ei ole läinud ja on ju üldteada, kus nad omadega on.

Hästi, ütleme, et oma tahet saavad väljendada kõik, kes tahavad. Aga kes jagavad omavahel nende hääled, kellel on ükskõik või kes isegi ei saa aru, mis on valimised? Muide, „väärikas ja traditsioonidega” Suurbritannias tuli esimesena käibele mõiste „vanurikasvandus” (granny farming) – on ju nii lihtne maksta ainult paarile tegelasele vanadekodu juhtkonnast ja juurviljade hääled lähevad sellele, kellele vaja.

Tegelikult on terve kirja teel hääletamise protseduur juba oma olemuselt suhteliselt sobitamatu eesmärkidega, mida pidi tagama valimiste salajasus – mitte kuidagi ei saa tagada, et valija oleks oma hääle ümbrikusse paneku ajal üksi (st teda ei saaks mõjutada, olgu või pereliikmete poolt).

Ja kuni tembeldaja kasti juures ei kontrolli, et valija laseb kasti selle sedeli, mis talle anti, ei takista miski „viinaahelat” (pettur annab valijale täidetud sedeli selle kaubaga, et ta saab pudeli, kui enda oma hääletamisruumist puhtana talle toob).

Ja sellele kõigele lisanduvad veel kõik need pettusevõimalused, mida saavad teha valimisi korraldavad ametnikud – alates sedelite lisamisest kasti ja sedelite rikkumisest, lõpetades lihtlabase protokollide võltsimisega.

Võib-olla üks tähtsamaid asju on mõistmine, et valimiste ausus sõltub ikka kõige rohkem ühiskonna enda aususest – ja e-valimised ei muuda siin midagi, lisaks tuleb vaid üks täiendav pettusvõimalus. Igasuguseid elektronseadmeid kasutakse maailmas sel sajandil järjest rohkem valimistel just sellepärast, et need võimaldavad valimisi odavamaks teha.

Valimised maksavad raha. Jah, on võimalik välja mõelda väga turvaline valimissüsteem – näiteks et sedelitel on unikaalsed numbrid, mida kontrollitakse sedeli väljaandmisel, kastilaskmisel ja pärast kantakse need protokolli; siis on kõigil võimalik pärast kontrollida, et ta hääl on olemas ja muutmata. Aga see maksaks praegusest võib-olla suurusjärgu rohkem…

Sama saab öelda ka kirja teel hääletamise kohta – on võimalik välja mõelda mitmekordsed turvaümbrikud ja eraldi, näiteks telefoni teel edastatavad koodid, mille abil on võimalik kontrollida, et hääl tõepoolest kohale jõudis (kõigi nende meetodite puhul on võimalik asi korraldada nii, et keegi peale valija enda ei saa kontrollida, kellele hääl on antud). Ent see on kallis, aeganõudev ja peamine – mõttetu, kui rõhuv osa inimesi on ausad (ja muidugi, kui on tagatud elementaarne kaitse näiteks välisvaenlase eest).

Nii et ikkagi algab kõik meist endist. Ja kui mingil hetkel tuleb kusagilt suur ports hääli ühe kandidaadi kasuks, siis… Jah, siis keegi ei ole aus.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused