Ats Miller: väljasurijate vastupanu ehk kui meie kavatseme rahvana edasi elada

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab kodanikupalga teemal, võttes aluseks eestlaste (vähemalt osa) soovimatuse välja surra.

„Hästi – me mõtleme välja peresid toetava ühiskonnakorralduse (siia kuulub lisaks maksusüsteemile ka muu seadusandlus ja igapäevane suhtumine). Meie, eestlased, otsustame mitte välja surra.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Paraku tuleb veelkord läbi mõelda, kes ikkagi on see „meie” ja mida sellise süsteemi rakendamine kaasa toob. Ka riigi sees (vastavat ühiskondlikku dialoogi pidades) ja lisaks rahvusvahelises plaanis, esmajoones EU-s.

Tagantpoolt peale hakates – me oleme end ikka ropult üle hinnanud, kui arvame, et keegi maailmas üldse paneb tähele, kuidas mingi pisiriik oma elu korraldab. Jah, muidugi hakatakse tähele panema, kui me edukaks osutume, ent seda paremal juhul nii 10–20 aasta pärast…

EU kontekstis aga tähendab see kindlasti praegusele suunale vastandumist. Ka minu jaoks on enesetapjalikult rumal, kuidas oma, targa, kvaliteetse, haritud ja igas mõttes tsiviliseeritud järelkasvu toetamise asemel veetakse sisse igasugust inimrämpsu, mis mitte üheski dimensioonis mingit kasu ei too… Aga see on hoopis teine teema.

Nagu ma korduvalt olen öelnud, on aeg hakata EU suunas hambaid näitama. Me ei astunud liitu, mille põllumajanduspoliitika on ikka endiselt Prantsuse talupidajate poputamine; mis üldise elamisväärse elatustaseme suunas pürgimise asemel lõhub oma sotsiaalsüsteeme terroristide sissevedamise ja nunnutamisega; ja mis koroonakriisi puhkedes näitas oma täielikku teovõimetust.

Võimalik, et EU muutub ühel päeval – aga meil seda aega oodata ei ole. Me võime leida liitlasi Ida-Euroopast. Igal juhul tähendaksid selgelt, otse ja avalikult eesti peresid toetavad meetmed vastandumist eurodirektiividele ja me peame olema valmis suhete teravnemiseks Brüsseliga.

Püüdes hinnata, mis suunas debatt siseriiklikult läheb, näen juba seniste artiklite vastukajast, et prevaleerivad kolm suunda.

1. Milleks on meile vaja inimesi?

Sedalaadi mõttepraak võib edasi minna mitmes suunas, alates viidetest hõredasti asustatud riikidele, näidetena alustades Austraaliast ja lõpetades kasvõi Venemaaga. Võidakse muidugi tulla välja ka Mikita-tüüpi soomeugri-metsamütoloogiaga.

Lubatagu natuke karmimas toonis korrata, mida kord seda teemat puudutades juba ütlesin: inimene, kes ei saa aru, et „kestlik kahanemine” on reaalses maailmas võimatu, on lootusetult loll. Ja miski ei aita – kui ikka tüüp on mõtlemiseks looduse poolt sama hästi ette valmistatud kui nälkjas tennist mängima…

Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on saatusest valitud. Ajalooõpikud punguvad lugudest rahvastest, hõimudest ja tsivilisatsioonidest, kes ei suutnud end kaitsta ja/või uute oludega kohaneda.

Meil ei lasta siin paekaldal vettinud võsas kükitada, kõrvad põhjatuules laperdamas. Kui me ei suuda oma elulaadi kaitsta, kui me ei tõesta läbi põlvkondade praktika, et me oleme kõige paremad, õigemad ja kohanenumad siin elama – me ei olegi. Me lakkame olemast. Sureme välja. Meil ei ole muid valikuid.

Me vajame midagi uut. Midagi, mis meid kasvule pööraks.

2. „Aga see on ju 3–4 lapselisi peresid soosiv süsteem! Mida peavad tegema [laisad / lillelapsed / perverdid / sigimisvõimetud / „kogemata” lapse saanud / muidu õnnetud et cetera et cetera ad nauseam]?”

Kõigepealt, kordan, et skitseeritud süsteem – kaheksandikud maksudest kuni neljale lapsele – on esialgne. See on näiteks – lihtsate, ümmarguste numbritega, ning kindlasti ei tahaks hetkel vaielda, kas neli last (mida see sellisena soosib) on tegelikult ka optimaalne. (’Kuni neljale’ välistab mh teistpidi nn lastevabrikud.)

Järgmiseks, ilmselgelt soosib pakutud süsteem vastutustundlikumat käitumist. See toetab ka üht last – kaheksandikuga palgast. Jah, loomulikult on eelis neil emadel, kellel sellele lisandub ka isa kaheksandik (eeldusel, et ema kasvatab; muidu on teistpidi). Aga kui isa ei ole, st keegi ei ole nõus oma kaheksandikku lapsele suunama, siis vast tasuks ikka kõigepealt peegel otsida… (rõhutan – mõttes; st jutt ei ole siin välimusest, vaid laste, pere ja üldse elu planeerimisest).

Mainitud vastutus toimib mõlemas suunas – pakutud süsteem ei diskrimineeri ega piira absoluutselt, mitte üheski aspektis kõikvõimalikke kärgperesid. Kummatigi suurendab see ka isa vastutust – süsteem soosib n-ö lapse osa lapsele suunamist (selle asemel, et see riigile ära anda). Ainult et loomulikult on sel suuremat mõtet siis, kui lastel-lastelastel tekib pärast tahtmine selle eest midagi vastu anda – mis teisiti öeldes tähendab ka isa otsest huvi, et emagi seda nime vääriks; see muudab mõlemad vanemad otseselt huvitatuks, et lapsest midagi „välja tuleb”.

Selline maksusüsteem ei piira mistahes teisi eluvalikuid. Ent see annab eelise – vahendid ja vastutuse – lapsevanematele, kes, olles ise edukad, kasvatavad teadlikult samasugust järelkasvu.

Jah – see süsteem soosib kõige rohkem 3–4 lapselist klassikalist peret. Jah, kui seda soovitakse nii nimetada, siis see diskrimineerib lastetuid, ühelapselisi, suuremat hulka nn vähemusi ja suurt osa neist, kes elus keskmisest halvemini hakkama saavad.

See ongi niimoodi mõeldud!

Iga ühiskondlik muudatus toimub kellegi arvel. Me oleme viimase sajandi ja viimased aastakümned intensiivselt tegelenud kõikvõimalike ebatavaliste elukorralduste soosimisega. Klassikalise pere arvelt. Õnnetute, looduse poolt vähesaanute ja lihtsalt eriliste toetamises ei ole iseenesest midagi halba – kuni see ei toimu ühiskonna edasikandjate arvel sellisel määral, et ühiskond ei ole enam jätkusuutlik. Kuni siin midagi ei muutu, ei muutu ka kurss väljasuremisele.

Kui me tahame rahvana püsima jääda, tuleb uues ajas kohandada ainus mudel, mis läbi kogu inimkonna ajaloo on pikemas perspektiivis edukaks osutunud – kus vanemad on otseselt huvitatud, et nende järelkasv nende – kõige laiemas mõttes – tsivilisatsiooni edasi kannaks.

Me võib-olla ei peaks üritamagi midagi väga tõestada neile, kes räägivad kestlikust kahanemisest. Meie räägime püsimajäämisest, nemad väljasuremisest. „Lase surnuil oma surnud matta!” Meie räägime elust, nemad surmast – mida peavad elavad surnutele tõestama? Meil on oma tee.

3. punkt, ehk kas ikka tasub raha jagada ja mis tingimustel seda tegema peaks, nõuab siiski natuke pikemat käsitlus – tuleb vähemalt paari sõnaga visandada mõned alused raha kui sellise olemusest.“

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused