Ats Miller: XXI sajandi maailm ja soovimatus muutuda

Arvamus,
©UU
Ukrainas sõltub suuresti maailma saatus.

Olen juba mõned korrad toonud Uute Uudiste lugejateni laiemat vaadet – üle sajandite ja üle terve planeedi. Tegin seda, sisimas kartes, et mul võib õigus olla – lühidalt, kogu see jama, mis käib praegu suhtumise ümber Venemaasse, on otseselt seotud Euroopa vanade riikide juhtide masendava võimetusega oma ninaotsast kaugemale näha.

Inimkonna tulevikuväljavaadete kohta ei ütle midagi head, et nii piiratud inimesed neid riike juhivad, kuid nagu korduvalt tõdetud, on demokraatlikult valitud juhid oma valijate nägu. Ma, muide, ei ole nõus tavaliselt Winston Churchillile omistatava väitega, et demokraatia on väga halb valitsemisvorm, aga teised on hullemad. Minu jaoks on see natuke nagu arutelud „inimnäolise” sotsialismi (või inkvisitsiooni või holokausti) võimalikkuse üle – kus järeldus on enamasti lihtsalt punkt, kus mõtlemine kinni jooksis.

Antud juhul tasub mõelda kasvõi meie endi kooliharidusse kuuluva ajalooõpetuse üle – viimased kaks tuhat aastat on kõik oluline toimunud Euroopas või selle lähiümbruses. Veel sajand tagasi oli Prantsusmaal, Saksamaal või Itaalias tegelikult täiesti adekvaatne maailmapilt, kus ainus, mis maailmas üldse oluline oli, oli nendesamade riikide omavaheline kisklemine. Kusagil idas oli Venemaa, kust aeg-ajalt tohutu kaltsakatemass üritas röövima tulla, aga näis aitavat, kui vahepeal on puhverriikide vöö, ja teispool Suurt Lompi tõusvat Ameerikat võis veel õnnelikult ignoreerida..

Jah, vahepeal on maailm hulga väiksemaks jäänud, miskid asjad tiirutavad kosmoses, lennukid lendavad Euroopa ja sellesama mainitud Venemaa vahet mõne tunniga ja rakettidel kulub mõned minutid ja internetis on terve maailm mõne millisekundi kaugusel – kuid keskmisele saksa, prantsuse või itaalia valijale ei ole see kohale jõudnud. No vat ei ole – masendav, aga tõsi.

Mul on paar korda elus olnud võimalus olla n-ö teises maailma otsas, ja sealjuures niiviisi, et on olnud pisutki aega ja võimalust kohalikku ellu süveneda. Antud loo kontekstis näib vana Euroopa poliitikutel olevat puudu kogemus, mille mina olen niiviisi saanud – mõistmise, et kaugemalt vaadatuna on Euroopa üks pisike lapike; et Maa mõistes on Euroopa Liit tervikuna küll suurvõim, aga ikkagi ainult üks ja mitte esimene, ja selle sisemist jagelemist… lihtsalt ei mõisteta – et kuulge, klounid, mida te ajate seal omavahel mingit infantiilset kiusu?…

Ida-Euroopa võib selle peale muidugi öelda, et meie ei alustanud. Ma ei tahaks minna nii kaugele, et öelda, et EU paisumine peaaegu kahekordseks sajandivahetuse ümber oli osaliselt Ida-Euroopa kinnistamiseks postkoloniaalsesse lõksu, ent pole vaja erilist taipu mõistmaks, kuidas Lääne-Euroopa rikkamad riigid kõhuli oma rasvapüttide otsas teisi eemale peletavad…

Põhimõtteliselt samas võtmes tuleb mõista ka USA endise välisministri Henry Kissingeri sõnavõtte – need kuuluvad eelmisse maailma. Maailma, kus suurriikidel olid mõjutsoonid ja väiksematest ei hoolinud keegi. (Ja pangem tähele – ÜRO ei muutnud seda suhtumist! On ju Julgeolekunõukogu, kus istuvad „suured”, ja siis on jututuba…)

Selleks, et aru saada, kust settekaevust ronib välja see – ilma ilustusteta öelduna – ukrainlaste ohverdamise ja mahamüümise vaim, tuleb mõista seda vanade meeste ja riikide endiste aegade ihalust. Kusjuures kõige totram on siinjuures, et see on ajaloolises vaates nii lühike pilt, mida nad näevad – sest mis siiruviirulise moodi küll sai maailm valmis just külmaks sõjaks? Kust, vabandust, karupärakust tuleb idee, et Venemaa mõjutsoon on Ida-Euroopa ja „lubatud” on mõelda ainult niipalju, et vast haukas Stalin natuke rohkem, kui Teheranis ja Jaltas kokku lepiti? Miks me ei räägi 1914. või 1870. aasta piiride taastamisest?

Nii et küsimus on siin puhtalt selles, kas me tunnistame rahvaste enesemääramisõigust või ei tunnista. Kissinger ütles sisuliselt, et tema armsat vaenlast ei tohi alandada, aga ukrainlastele võib rahulikult pähe soristada, nad on teisejärgulised.

Ja kõige iroonilisem siinjuures on, et isegi võib mõista, kuhu punkti on oma seniilsuses kinni jäänud USA kui võimsaima riigi endine ametnik, siis Euroopa riik-vanakestele on see puhas lose-lose (kaotus-kaotus) mäng. USA-le on vast isegi tulevikus kasulik, kui Euroopa on lukustatud alluvussuhtesse läbi vene ohu (teate küll: ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased all…), samas kui Euroopale tähendaks Ukraina ohverdamine igasugusest kasvulootusest loobumist vähemalt põlvkonnaks.

Et mind õigesti mõistetaks – küsimus ei ole siin Brüsseli bürokraatia kasvamises, vaid lääne mõttelaadi levimises itta. Vaatleme neid asju eraldi – kogu maailm oleks parem paik, kui siit edasi ida poole muudkui valiksid riigid kodanike tahte ja inimõiguste austamise, inimväärse elu, koostöö, hariduse, puhta keskkonna, tehnilise progressi ja üldse kõige selle poole püüdlemise, mida meiegi siin Eestis, Baltikumis ja tegelikult terves Ida-Euroopas oleme viimase põlvkonna vähemalt üritanud. (Ja on ka ju välja tulnud! Võib-olla mitte nii hästi, kui oleksime tahtnud, aga kuulge – võrdluses enamiku maailmaga ju pole vigagi…)

Ja niimoodi mõeldes peaks justkui selge olema, et tänasel Venemaal ei ole selles uues maailmas kohta. See riik peab lüüa saama ja hävima. Saabki. Ja hävibki. Ja, nagu öeldud, lõikavalt irooniline on, et need, kes ise on languses, tahaksid, et see vana armas vaenlane hoiaks harjunud maailmakorraldust, suruks vägivallaga maadligi Ida-Euroopa, et need rahvad ei hakkaks konkureerima vanadusnõtrade eilsete „maailmavalitsejatega” – mõistmata, et maailm on vahepeal suuremaks paisunud ja kaotades nii potentsiaalsed liitlased idas ja teatud mõttes võttes ka Venemaalt võimaluse põhjast läbi käinuna ja luuludest tervenenuna kunagi tõusma asuda.

Ehh, inimkond, miks peab su tee tarkuse juurde nii okkaline olema…

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused