15.07.2021
Tallinna lennujaam
Küllap on Eestis palju neid, kes usuvad, et meie riik läks arengus mingis kohas õigest teeotsast mööda või keeras kuskil valesti. Üks “valepööre” on kahtlemata nn avatus, õigemini selle mõiste äraspidine rakendamine.
Kord valitses Eestit Mart Laar, kelle süüks pannakse põllumajanduse laostamist. Nii oligi, sest Laar sai valesti aru mõistest “vaba turumajandus” – ta arvas naiivselt, et kapitalismis võib turule lubada piiramatult kõiki, ning paremad jäävad ja halvemad kukuvad välja. Paremateks osutusid Poola ja Leedu odavamad toidukaubad, Eesti talunike kallimad (põhjapoolsema tootmise tõttu) langesid välja, lisaks mõjutas toimuvat omandireform, kus maad läksid hetketootjatelt neile, kes ei kavatsenud või ei olnud valmis tooma hakkama.
Täpselt sama valet teed mindi Reformierakonna juhtimisel siis, kui Eesti kuulutati avatuks – aga mitte paremas võimalikus mõttes, vaid sellega anti suund anarhiale, kus riik oli avatud kõigele ja kõigile, sai riik sellest siis kasu või mitte. Avatus on positiivne mõiste vaid siis, kui riik on avatud neile, keda tõesti on vaja, mitte ei muutu läbikäiguhooviks.
Ka inimene võib olla avatud selles mõttes, et tutvub iga päev paljude inimestega, käib nendega koos väljas, arutab päevakorralisi küsimusi, üheskoos lüüakse käed siin ja seal külge – aga ta ei kutsu neid inimesi enda koju, ei anna neile asja eest teist taga võlgu, ei jaga nendega kõike, mida ta oma kätega on loonud – aga just viimase variandina Eestis “avatust” nähaksegi.
Pole mõtet rääkida pagulastest eraldi, kuid välismaalaste puhul üldse, keda Eestisse kipub juba palju tulema, peaks ka “avatuse” puhul lähtuma sellest, mis kasu annavad nad Eestile. Kui siia tuleb aafriklane, kes on saanud tõsiseltvõetava diplomi kuskil Lääne ülikoolis ja ta leiab töökoha siinses firmas, siis pole mõtet teda tõrjuda. Aga kui aafriklane tuleb siia lihtsalt sellepärast, et Nigeerias on vaene ja raske elu ning ta vaatab, kas Eestis mingi tööotsa leiab, siis peab küll ust näitama.
Sama lugu on Kolmanda maailma tudengitega – kui nad tulevad siia, maksavad ära nõutavad maksud (toovad tulu riigile), õpivad ameti selgeks ja naasevad kodumaale seda üles ehitama, siis miks mitte? Aga Eestis kipub asi olema nii, et riik maksab suuresti kinni “tudengite” õppe, need aga on huvitatud pigem Euroopasse jäämisest. Sellist võõrastele kõrghariduse andmist pole küll Eestile vaja.
Väga martlaarilik aga on majanduspoliitika, kus Eestisse oodatakse praktiliselt iga ettevõtjat, hoolimata sellest, kas tema siinolek on riigile tuluandev või mitte – valitseb mingi mõistetamatu uhkus selle üle, et kui ettevõtjad Eestisse pürgivad, ju siis oleme innovaatilised. Aga ei ole, hoopis rumalad oleme, sest ettevõtjad kasutavad meid ära meie avatuse kaudu, andmata riigile ja tema kodanikkonnale sageli midagi, saades aga palju. Sellist riiklikku väärhoiakut kinnitavad suuresti ka e-residentsus ja diginomaadlus, mis oleks justkui innovaatilised, aga ei anna Eestile suurt midagi, kasu lõikavad sellest teised.
Majanduses on väga äraspidine näide Rail Baltic. Kui see valmib, siis mis kasu saavad sellest Eesti riik ja selle 1,3 miljonit kodanikku? Midagi ehk saavad, aga mida erilist mitte, pisut liikumisvõimalust ja pisut kaubavedu – tõelist kasu lõikavad sellest teised, meie aga anname selle eest ära oma looduse, keskkonna ja maa.
Eesti “avatus”, mida Reformierakond propageerib, ei ole suunatud Eestile kasu toomiseks, vaid kõigile teistele. Ehk siis on tegu globalismiprojektiga, millest põlisrahvas midagi ei saa, nad on ainult “innovaatilised ja avatud” ning… vaesed edasi. See raha, mida nemad saavad, on pisku mööda- ja läbivoolavast rahast. “Avatus” on enesepete, tõelist avatust saaks teha ka ise projektidelt koort riisudest, meie aga piirdume teistest järele jääva vadakuga.