Bolt ja mutrikesed

Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab riigilt raha küsimisega suurt kõneainet tekitanud Boltist, selle firma taustast ja tema võimalikust abistamisest.

“Esimese asjana tahaks Bolti asutajatele au anda. Nii suurt ja nii edukalt raha kokku laenavat organisatsiooni ei ole Eestis varem luua suudetud. See on tõsiselt kaalukas saavutus.

Teisalt on boltimajanduses omad varjuküljed. Esiteks, kas Bolt on idufirma või mitte? Rangelt võttes, ei ole. Idufirmal on küll erinevaid definitsioone, kuid põhiliselt mõistetakse idufirma all tegutsemist alustavat, uut ja unikaalset toodet testivat ja selleks finantseerijaid otsivat ettevõtet.

Bolt, tuntud ka Taxify nime all, oli küll alguses klassikaline idufirma, kuid käesoleval hetkel enam mitte. Tegutsenud on see julgelt 7 aastat, toode ei ole unikaalne, firma üritab laenuraha abil agressiivselt laieneda. Tegevust saadab aasta-aastalt suurenev kahjum, mida kaetakse investorite rahaga.

Idufirmasid on mitut sorti, kuid Bolti puhul võime ilmselt rääkida juhtumist, kus firma väärtust üritatakse jõulise laienemise teel suurendada kuni hetkeni, mil ilmub ostja. Ostja peab olema valmis maksma summat, mis katab firmasse maetud raha pluss korraliku kasumi. Mida aeg edasi, seda väiksemaks see võimalus muutub. Eriti kriisijärgses maailmas, kus investorid mõtlevad üheksa korda, enne kui käe rahakoti järele sirutavad.

Kas Bolt võib kujuneda stabiilset kasumit genereerivaks suurettevõtteks? Juhtkond on neil tugev. Kui suudetakse hea suund leida, siis on see teoreetiliselt võimalik. Samas, ükskõik millise tegevuse puhul käiks taagana kaasas suured laenud, mille investorid tahavad koos korraliku intressiga tagasi saada, lisaks juba kuhjunud kahjum, mis ootab katmist pluss kasum, mida on vaja näidata. See tähendaks väga kasumlikku tegevust väga suures mastaabis ja paljude aastate jooksul. Mis on eri põhjustel küllaltki väikese tõenäosusega.

Küsimus on Bolti praeguses ärimudelis, mis on problemaatiline mitmes plaanis. Esiteks, poollegaalne tungimine taksoärisse. Selline me-ei-ole-taksofirma mimikri võib mõnd aega kesta, kuid suure tõenäosusega tõmmatakse sellisele hämarabisnisile piirid ette. Juba praegu keelatakse maailmas sõidujagamise teenuseid ja arvata võib, et see trend mitte ei vähene, vaid vastupidi.

Sõidujagamisteenusega kaasneb legaalsete taksojuhtide töö vähenemine. Lisanduvad probleemid illegaalse tööjõuga pluss muud probleemid.

Äpiteenusel on veel üks suur miinus. Nimelt taksojuhid, kes süsteemi heaks töötavad, peavad seda tegema väga väikese tasu eest. Madal sõidu hind koos firma vahendustasuga teevad töö nii odavaks, et päris ametlikult on seda võimatu teha. Bolti heaks sõitmist võib võtta kui lisateenistust, kus loeb ainult pisuke, muule sissetulekule lisaks teenitav taskuraha. Suurem osa nii sõiduvahendi kui elamise kuludest tuleb ikkagi muudest allikatest katta. Maksude maksmine on iga autojuhi enda mure, ja seda peab ta tegema sellest piskust, mis talle teenustasust kätte jääb.

Inimesed on muudetud mutrikesteks, mis suurt masinat orjavad. Kõlab nagu läinud sajandi ulmeromaani teema? Mõnes mõttes meil ongi taolise düstoopiaga tegemist.

Kes Bolti taolise firma tegevusest võidavad? Mitte just paljud. Ehk praegused omanikud, kes naudivad üles pumbatud ootustele põhinevat superrikkuse oreooli. Arendustöötajad, kellele laenuraha eest normaalset palka makstakse. Ja mingil määral ka riik, mille kassasse voolab tööjõumaksudena osa investorite rahast.

Kas riik peaks sellises ettevõttes osaluse omandama? Arvan, et ei peaks. Osaluse võtmine tähendab nii võidu kui kaotuse jagamist. Kuigi idufirma-usku inimestele võib paista, et startup-majanduses saab vaid ülesmäge libisedes ülikasumeid teenida, siis elu räägib teist keelt. Iduettevõtteid ei nimetata riskiinvesteeringute objektiks mitte suusoojaks. Lisaks, “tõstetud” või “kaasatud” raha ei ole mitte rikkus, vaid võlg, rääkigu massimeedia mida tahes.

Praeguses olukorras Bolti taolisse firmasse investeerimine on liiga riskantne isegi riskiinvestorite jaoks. Miks peaks riskima maksumaksja rahaga?”