Bonnieri preemiad peaks Eestisse tulema VEB Fondi ja Danske afääri uurimise eest

VEB Fondi niidiotsad välja toonud ajakirjanik võiks saada parimate ajakirjanduspreemiatega pärjatud.

Meil EKRE-s on kombeks suhtuda peavoolumeediasse üheselt – ega sealt midagi head oodata pole. Tavaliselt ei olegi.

Tänasel päeval oleks vist lootusetu oodata, et mõni tegevajakirjanik saaks Bonnieri preemia VEB Fondi või Danske afääri uurimise eest – peavoolumeediale on see keelatud maa ja ajakirjanikule, kes võiks seda trotsida, isegi eluohtlik.

Viimasel ajal on ajakirjanduse teemal ERR-is sõna võtnud Tiina Kaukvere, Marju Himma, Rain Kooli ja teisedki, kes on vaadelnud, miks ajakirjanikud pole enam need, kes olema peaks. Nende järeldused on pisut teistsugused, kuid vähemalt rahvuskonservatiivide positsioonilt tundub põhjuseks olevat riiklik ja erakondlik tellimus ning ajakirjanike enesetsensuur, mis on nende sõltumatuse hävitanud.

Kui rahvuskonservatiivid Riigikogusse pääsesid, oli nende eiramine rändekriisi ja kooseluseaduse taustal täiesti tavaline – seetõttu tekkis ka portaal Uued Uudised, et mingilgi moel EKRE sõnumeid levitada.

Tänaseks on suurem EKRE ignoreerimine möödas, kuid sedagi mitte sellepärast, et rahvuskonservatiivid oleks neile armsamaks saanud, vaid seetõttu, et tugevuselt ja populaarsuselt kolmandat erakonda enam eirata ei saa. Tegelikult saab, aga kui mingi riiklik probleem tõstatub, siis ei saa nii mõjusa jõu arvamust kõrvale jätta, sest nii ei tuleks kajastus täiemõõduline.

Küll aga ignoreeritakse EKRE poliitikuid jätkuvalt siis, kui nad ise pakuvad mingi loo, mis võiks rahvuskonservatiivide seisukohti selgitada – nii näiteks ei avaldanud Mart Helme mõningaid artikleid ei Postimees ega Delfi ka siis, kui need olid mõeldud vastuseks ebaõiglasele kriitikale. Küll aga on väljaanded varmad kirjutama e-kirju, kus küsitakse EKRE arvamust näiteks kanepi legaliseerimise kohta ja lisatakse deadline ehk aeg, kunas vastust tahetakse. EKRE puhul ei taha toimida isegi kurgid-sulle-raha-mulle ehk vastastiku kasulikkuse põhimõte, mistõttu rahvuskonservatiivid on selliseid nõudeid ise ka eirama asunud. “Miks ma peaksin osa võtma laimust iseenda vastu – tehke seda minu osaluseta!” ütleb Martin Helme.

Miks aga on peavoolumeedia EKRE-vaenulik, eriti aga paljud ajakirjanikud? Üks moment seisneb selles, et juhtivates väljaannetes töötavadki teatud poliitilise suunitlusega inimesed – Postimeest peetakse mitte ainult EKRE poolt, vaid kogu poliitikamaastikul Reformierakonna hääletoruks, Eesti Päevaleht on sotside häälekandja ja nii edasi. Olles ühe seltskonna arvamuste edastaja, ei tahagi nad meelsasti konkurentidele sõna anda.

Teine moment seisneb ajakirjanike enesetsensuuris – EKRE on nende silmis ühiskonna paaria, järelikult tema eiramine on hea toon. Riik suhtub sisserändajatesse ja geiagendasse hästi, EKRE mitte, meie oleme riigile lojaalsed, järelikult tuleb olla rahvuskonservatiivide vastu ning tervitada pagulasi ja geisid – nii paneb enamik ajakirjanikke ennast kui mitte otseselt, siis alateadlikult meediatöös paika. Riigi toetav taust tähendab, et EKRE-vaenulikud lood levivad paremini ja annavad kuulsust, EKRE vaenlasena saab lihtsamalt töökoha ja sõbrana kaob see tööturg käest – kõik see teeb ajakirjanikud ühe ideoloogilise tellimuse tegijateks ja selleks on riiklik või kartellierakondlik tellimus.

Sealt läheb kõik juba riburada edasi – uudistesse paisatakse just need sõnumid, mis on poliitkorrektsed ehk pärit riigivõimudelt, Brüsseli-meelsetelt uudisteagentuuridelt ja globalismimeelsetelt poliitikutelt. Igor Gräzin rääkis kord sellest, et peavoolumeedia uudised Kataloonia sündmustest on justkui Madridi keskvalitsuse pressiteatest ümber kirjutatud ehk “separatistid” on üdini negatiivsed, riigi ühtsuse eest võitlejad aga kangelased.

Sama moment on Eesti ajakirjandusse võetud nende poliitiliste jõudude ja isikute suhtes, kes vastanduvad EL-ile – Ungari, Poola, Itaalia, Viktor Orban, Matteo Salvini ja paljud teised märksõnad on sellised, kus positiivse uudise tegemine on lausa välistatud! Ajakirjanikud tegelikult ei süvenegi neis riikides toimuvasse teisiti kui läbi ametliku ehk Brüsseli-meelse kajastuse ja kirjutavad automaatselt üle Euroopa peavoolumeedia uudised.

Ühest hiljutisest ERR-i saates Välisilm käisid uudistest läbi korduvad repliigid: Rootsi Demokraadid – natsipartei, Itaalia – peatselt saabuv katastroof; Trump – ettearvamatu maailm. Infoallikad on kõik vaid ühe poole ehk Brüsseli seisukohti kinnitavad. Ei mingit analüüsi sellest, mis tegelikult toimub, otsides selleks infot ka vastaspoolelt! Seejuures näis saatejuht sellist ühepoolset kajastust täiesti loomulikuks pidavat. Kuhu on jäänud kõiki nüansse halastamatult välja toovad uurivad ajakirjanikud, keda ei kammitse poliitkorrektsus, riiklik ideoloogia ega tellimus, vaid kes küsiksid ka põgenikelt, mitu inimest nad oma riigi kodusõjas tapnud on?

Peaaegu igas toimetuses on üksikuid inimesi, kelle valvetoimetuses olek tähendab, et muidu poliitkorrektsesse tausta ilmub ka mõni dissidentlikum lugu, et siis taas ideoloogiale teed anda. Huvitav on see, et need teadlikult kallutatud või alateadlikult ennast tsenseerivad ajakirjanikud peavad ennast sõltumatu ajakirjanduse esindajateks. Tegelikult aga pole lugejad-vaatajad sugugi rumalad ja nad hoomavad ära, et meediakajastus on liiga ühes suunas kaldu – nad ei pruugi seejuures isegi olla väga peavoolumeedia vastu ja EKRE poolt, vaid nad lihtsalt tunnetavad, et kuskil on miski veel.

Ajakirjandus saab oma mõjujõu tagasi, kui ta hakkab riigis ja välismaal toimuvat ka tegelikult sõltumatult kajastama. Piltlikult – kui küsid immigratsioonialast kommentaari Angela Merkelilt, küsi ka Viktor Orbanilt. Kirjutad geiparaadist, kirjuta sama ka traditsioonilise pere miitingust. Valgustad Euroopa Liidu positiivseid arenguid, analüüsi ka selle lagunemise võimalust.

Ja lõpetuseks üks eriline lugu: EKRE-t süüdistavad kõik kartellierakonnad väidetavate räigete sõnavõttude pärast. ERR-is ja Postimehes aga saab vihakõnedeks sõna üks sõimav ja ilastav leheneeger, kellele on justkui kõik lubatud. Jutt käib Ahto Lobjakastest, kes kirjutas oma hiljutises paskvillis EKRE naistest kui oma meeste seksiorjataridest ning võrdles meeste-naiste suhet kuritegelikes ühendustes toimuvaga. Postimees aga selles mingit vihakõnet  näinud, kuigi Lobjakas selles samas oma loos EKRE-t väidetavate vihakõnede pärast sarjas. Postimehel on seega topeltstandard – “omade” poolt lubatavad vihakõned, ja EKRE keelatavad.

Kommentaarid