David Wilkinson: Vabadus ei ole kunagi vale

Arvamus,
- Updated
10399564_101658856517378_3225620_n

Brexiti teemadel avaldab Uutele Uudistele oma mõtteid Briti Iseseisvuspartei (UKIP) üks endistest liidritest, Eesti ammune sõber David Wilkinson. Suurbritannia sai oma vabaduse tagasi, kuid kes olid need, kes selle tagasi tõi, kuidas see kõik toimus, jne.?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Oleme selle kohta ka siin Eestis kuulnud mitmesuguseid müüte ja mõistulugusid, aga milline oli asi tegelikult? Tõesed vastused neile küsimustele leiate antud intervjuust.

Tõeline härrasmees jääb võitjana alati suuremeelseks. Sellest hoolimata võib öelda, et ei ole meeldivamat vaatepilti, kui väänlev ja löödud vaenlane ja pole meeldivamat heli, kui tema ahastav hädaldamine. Võidukad Brexiti-pooldajad naudivad seega täiel rinnal Euroopa Liidu propaganda reaktsioone, mida võib lugeda ka Eesti meedias. Need nn taashädaldajad teevad tõesti meele rõõmsaks!

Meile räägitakse pidevalt, et Suurbritannia võitis oma vabaduse tagasi ainult tänu minusugustele inimestele, kes ei tee muud, kui räägivad valesid. Need jutud on mõeldud solvangutena, kuid minu jaoks on suurimaks komplimendiks see, et EL, kogu oma võlujõu ja võimu ja BBC ja maksumaksja rahaga, ei suuda saada jagu inimestest nagu näiteks mina. Minusugused lihtsad inimesed, kes väidetavalt valetavad, tegid ELile tuule alla ja EL ei saanud sinna midagi parata. Sest on ju selge, et ELis ei või mitte keegi mitte kusagil öelda midagi ELi-kriitilist, ilma, et EL ja tema satelliitvalitsused iga viimast kui silbikest sellest jutust valeks ei tunnistaks.

ELi pooldajate esitatud üksikasjad on muidugi päris huvitavad. Näiteks: Brexiti pooldajad väitsid, et Suurbritannia maksab ELile iga nädal 350 000 000 naela, nemad vastu, et tegelikult on see summa pigem kõigest 287 000 000 naela nädalas. Seega, kõik on justkui täitsa hästi? Kõlab natuke nagu niimoodi, et teid rööviti ja teie meelest varastati teilt 100 naela, aga politsei väidab, et tegu oli ainult 90 naelaga. Või et te arvate, et teie naine on petnud teid 12 mehega, aga tuleb välja, et siiski kõigest 10 mehega. Sest põhimõte on ju sama. Kõik, absoluutselt kõik valijad teadsid, et ELile makstav summa nädalas on 350 miljonit naela, seda ilma tagastuseta. Kõik teadsid, et tegemist on valitsuse kinnitatud ametliku summaga, mis ei sisalda Margaret Thatcheri poolt Suurbritanniale väljakaubeldud tagastust.

Seda konkreetset väidet ei esitanud mitte euroskeptilised liikumised nagu The Bruges Group, TFA või UKIP. Ei, selle esitas Brexiti pooldajate kampaania Vote Leave (Hääleta lahkumise poolt), mille organiseeris Suurbritannia valitsus esindama ametlikult lahkujate poolt. Euroskeptilised liikumised ei toetanud kuigi palju Vote Leave’i, vaid viisid läbi omaenda kampaaniat. Ja see on ELi strateegiaid arvesse võttes oluline fakt.

ELi käitumine peale Brexitit on natuke selline, nagu oleks Tyson Fury läinud nuttes emale kaebama, et Vladimir Klitško lõi teda ootamatult. Või ei, pigem nii, nagu oleks Tyson saanud peksa „Allo, Allo“ seriaalis tegutseva leitnant Gruberi kaest. Sest keda siis EL oma vastaseks ikkagi peab? Kas nimetab EL meid ehk võitmatuteks sõdalasteks ja targimatest targimaiks? Ei, meid kirjeldatakse käputäie vanakeste, kirjaoskamatute maakatena, sellistena, kes kiire liiklusega maanteel paanikasse satuvad. Nii et EL sai tappa kirjaoskamatute vanamammide käest! Aga pole hullu, sest ma ei usu, et keegi meist ELi kaitsevõimekusele eriti lootma jääks.

Tuleb siiski möönda, et ELi pooldajate väidetes oli ka üks tõene ütlus; ehkki samuti ülepaisutatud. Nimelt väidavad nad, et kõik noored inimesed olid ELi jäämise poolt. Tõsi ta on, et jäämist pooldajate leeri kõige valjuhäälsemad ja trendikamad suurlinna noored olid alati BBC lemmikud. Ja olekski olnud kummaline, kui vaba ühiskonna tavapäraselt kõige mässumeelsem osa, ehk noored, oleksid muutunud korraga kõige kuulekamateks riigikodanikeks. Noored pioneerid, kelle föderaliseerimise-entusiasmi nende elutargemad vanemad ei jaga, võivadki tegelikult olla indikaatoriks sellisele riigipoolsele propagandale, mida britid instinktiivselt ei kannata. Me nimelt peame seda väga maotuks.

Peavoolumeedias ja sotsiaalmeedias on levinud kuulujutud sellest, kuidas britid ründavad massiliselt Mandri-Euroopast pärit inimesi. Mõned nendest lugudest on muidugi tõesed, sest eks tule ju tülisid inimeste vahel ikka ette. Isegi UKIPi parlamendiliikmed on pidanud maha rusikakaklusi, mis on lõppenud haiglas. Nojah, UKIPi parlamendiliikmed on muidugi „kirjaoskamatud pensionärid“, aga see ei tähenda, et need kirjaoskamatud pensionärid, nagu ütleb EL, oleksid olnud ainsad, kes hääletasid ELi vastu ja kes nüüd massidena maalt linna tulvavad, et kütta kuumaks Poola ehitustööliste nahk. Mida ma öelda tahan on see, et ühiskonnas eksisteerib alati mingi vägivaldne osa, kuid selle osa selektiivne esile tõstmine ei tõesta kuidagi uue vägivallalaine olemasolu, olgugi, et sedalaadi selektiivset raporteerimist julgustatakse praegu igati, et ajada kõrgeks teatud kuritegude arvud.

On kahetsusväärne, et Suurbritannia saatkonnad ei ole nn vihakuritegude süüdistusi tagasi lükanud, kuna reaalselt ei ole politsei esitanud mingeid kindlaid andmeid selle kohta, nagu oleks niisuguste rünnakute arv äkitselt kasvanud. Miks oleks pidanud? Ja miks peaksid Suurbritannia patrioodid nüüd korraga teisi inimesi ründama? Miks peaksid inimesed, kes muretsevad liigse immigratsiooni pärast Suurbritannias kasutama selliseid meeleheitlikke meetodeid nüüd, mil tänu Brexitile on tõelised lahendused leitud? Selline statistika oleks ehk kuidagi olnud arusaadav juhul, kui EL oleks saanud oma tahtmise.

Toon ühe näite, kuidas niisuguseid juhtumeid väärkajastatakse. Paar päeva peale Brexitit, ühel hommikul, olid Londonis Hammersmithis asuva Poola kultuurikeskuse aknad soditud täis grafitikirjutisi. Tegemist on piirkonnaga, mis on peale II maailmasõda olnud traditsiooniliselt poolakate linnaosa. Meedia esitles kirja ”Fuck You OMP” Poola kultuurikeskuse – POSK – Polski Ośrodek Społeczno-Kulturalny – aknal Brexiti järgse vihakuriteona.

Ainult et OMP – Osrodek Mysli Politycznej – on Poola mõttekoda. Seega oleks tegemist olnud päris kummalise n-ö etnilise solvanguga. See oleks võrdne umbes sellega, kui kirjutada Suurbritannia kultuurikeskuse seinale „F**k you poliitiline suunamuutus“. Aga just niisuguse meedia propagandaga on meil tegemist; selliseid uudiseid edastab BBC, ja ka teised meediakanalid, tembeldades neid rünnakuteks poolakate vastu, tundmata vähimatki huvi, mis või kes on OMP. Tegemist on ELi suhtes kriitilise Poola patriootide rühmitusega. Ründaja – võib-olla poolakas – oli pahane selle peale, et nii paljud keskust külastavad poolakad olid aidanud Ealingis asuvat UKIPi kontorit. Sest väga paljud, eriti noored poolakad, lõid Brexiti kampaanias aktiivselt kaasa. Pettununa selles, kuidas EL on reetnud tõelise Euroopa ühtsuse idee, tulid nad meile appi nagu Sobieski või nagu Kosciuszko eskadron. Nad soovisid Suurbritanniale sama, mida oleksid soovinud oma kodumaale. Just nii tegutsevad patrioodid, ka kodust eemal.

Tuleb tunnistada, et ELi pooldajate (Remain) kampaania oli väga edukas ja oleks pidanud saama palju rohkem tähelepanu. Miks? Sest Brexiti pooldajate kampaania oli tegelikult kaitsekampaania, mis kaitses umbes 60% hääletajate soovi 40% ees. Ja kuna jääjate propaganda veenis inimesi tegema seda, mida nad tegelikult teha ei tahtnud, siis võib öelda, et nende propaganda oli parem. Nende kampaania jättis Brexiti pooldajate edumaaks vaid 4% ja oleks nad peaaegu kaotajaks teinud.

ELi jääda soovijate kampaania oli üks pikk rida valesid, pikk rida ähvardusi selle kohta, mis kõik koledat hakkab juhtuma, juhul kui me tõesti julgeme hääletada Brexiti poolt. Ähvardati majanduse kokku kukkumise ja sotsiaalse katastroofiga. Meile räägiti isegi, et Brexit võib viia sõja puhkemiseni. ELi jääda soovijate kampaaniat hakatigi nimetama Project Fear ehk hirmuprojekt. Nende strateegia oli panna inimesed kartma omaenda plaane ja kavatsusi. Tunnen suurimat uhkust selle üle, et kuulun rahva hulka, keda ei ole võimalik heidutada. Kuid tunnen ka häbi, et hirmutamine viis minu rahva peaaegu allumiseni.

Kui te imestate selle üle, miks jäid uue referendumi nõudjate hääled nii vaikseks – sest tavaliselt korraldatakse ELi teemal alati uus referendum, kui rahvas hääletab n-ö valesti –, siis on sellele kaks selget vastust.

Esiteks, hirmutamised ja halvad ennustused ei ole osutunud tõeks. Eksperdid, kes kõik hoiatasid Brexiti kohutavate tagajärgede eest, on nüüdseks oma ennustusi muutnud ja tunnistanud, et nende panus hirmuprojekti koosnes suures osas hoiatustest võimalike stsenaariumite kohta; ja noh, eks globaalse majanduse kokku kukkumine oleks ju võinud ikkagi juhtuda? Oleks ju?

Teiseks, Suurbritannia valitsus lasi käiku kõik räpased trikid, mis neil vähegi varuks olid, aga kaotas ikka. Kui sa eksamil kõvasti spikerdad ja siis ikka läbi kukud, ei ole enam väga mõtet sama asja uuesti tegema hakata. Inimesed teavad nüüd täiesti kindlalt, et ELi pooldajate leeri hirmuprojekt ei olnud muud kui tühipaljas vale.

Aga see, et hirmuprojekt peaaegu toimis, on parim õppetund, mida teised riigid ja rahvused Brexiti kampaaniast saada võisid.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused