17.10.2017
Martin Helme Riigikogus.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme vastas täna riigikogu kõnepuldis saadikute küsimustele teemal, miks tuleks tühistada kooseluseadus.
Mida küsiti ja kuidas Martin Helme vastas, saate lugeda alljärgnevalt.
Märt Sults: Kui täna juhtub nii, nagu me ei taha, mis juhtub, siis millal me uuesti selle seaduse eelnõu sisse anname?
Helme: Ma pean seda äärmiselt halvaks lahenduseks või halvaks poliitiliseks tooniks, mida siin korraldati enne kohalikke valimisi, kus sisuliselt ikkagi rikuti meie kodukorda ehk rikuti seadust, lükati selle seaduse arutamine kaugemale kui seitse töönädalat. Ma pean Märt Sultsi koduerakonna fraktsiooni üheks kaasosaliseks selles skeemitamises, ja see oli ju arusaadav, miks seda tehti. Enne valimisi ei tahetud valijatele silma vaadata. Kõik Eesti erakonnad teavad, et nende valijad ei toeta kooseluseaduse vastuvõtmist – ei toetanud seaduse vastuvõtmist, ei toeta kooseluseaduse rakendamist, ei toeta selle seaduse olemasolu – ja kõikide Eesti erakondade valijate enamus pigem toetab selle seaduse tühistamist. Ja kuidas sa siis riigikogus vajutad nuppu, mis on vastuolus sinu valija sooviga. Igal juhul ei taheta seda teha enne valimisi. On need siis kohalikud või riigikogu valimised. Aga vastuseks sinu küsimusele ütlen, et kindlasti saame me enne riigikogu valimisi lasta rahvasaadikutel uuesti näidata, kuidas nad suhtuvad kooseluseaduse tühistamisse, kui see seadus kukub praegu menetlusest välja.
Liisa Oviir: Minul on selline küsimus, et teie fraktsioon on teinud ettepaneku see seadus tühistada kolmel korral. Iga kord on Riigikogu näidanud väga selgelt oma suhtumist – teie ettepanek on välja hääletatud. Mis on praegu muutunud, et me peaksime seda järjest ja järjest ja järjest uuesti tegema?
Helme: Muutus see, et kui me selle seaduseelnõu sisse andsime kevadel, siis valiti kahel erakonnal ümber esimehed: IRL-i esimees valiti ümber ja Reformierakonna esimees valiti ümber. IRL-i esimees ütles väga selgelt, et kooseluseaduse vastu olemine on nende jaoks tähtis teema erinevalt IRL-i varasemast esimehest, kes seda teemat väga kõrge profiiliga ei tahtnud puudutada. Ja Reformierakonna kongressi eel, käigus ja järel võttis Reformierakond selgelt poose, et nad on ka konservatiivsemad kui varem. Ma ei tea, kuhu see nende konservatiivsus täpselt paigutub või kuidas see nendel n-ö tegude ja häältega kaetud on, aga ma meenutaksin siin keskmisele reale, et kui teil oli kongress, siis oli selgelt juttu sellest, et erakond nihkub rohkem sellisesse konservatiivsesse voolu, kui ta seni oli olnud, mis mulle suurepäraselt meeldib. Kolmandaks, eelmistel kordadel, kui seda on hääletatud, oli teistsugune valitsuse koosseis ehk siis Keskerakond ei olnud valitsuses. Keskerakonna juhatuse otsus on seda seaduse tühistamist toetada. Keskerakonna fraktsioon on varasemalt selle seaduse tühistamist ise algatanud ja seda ka toetanud. Tõsi küll, neil on alati arvestatav hulk saadikuid kuhugi ära kadunud hääletamise ajal, aga nende ametlik positsioon on selge.
Ma tunnistan ausalt, et kooseluseadus on selles mõttes üks tänuväärne seadus, et ta aitab nii palju asju selgemaks saada. Ta on meie silmis niisugune lakmustesti seadus ja ta on katalüsaatoriseadus. Ta katalüseerib teatud poliitilisi protsesse Eestis ja ei luba või ei võimalda inimestel mängida kahepalgelist mängu. Lõppkokkuvõttes tuleb nupule vajutada ja näidata, kes sa oled. Ja kõik need poosid, mis on võetud perekonna toetamiseks või eestluse toetamiseks ei maksa mitte midagi, kui sa tegelikult oled traditsioonilise perekonna hävitamise seaduse toetaja.
Igor Gräzin: Üldiselt ma olen muidugi selle poolt, ja täiesti arusaadavalt, et seda seadust tuleks arutada. Ühiskonnas on olemas probleemid, on poolt-vastu argumendid. Kõige hämmastavam on see, et praegu minu eelnev kolleeg sotsiaaldemokraat asus seisukohale, et on olemas teemasid, millest rääkida ei tohi. Rääkimise ainus võimalus on teatavasti teine lugemine, sest esimese lugemise ajal ju sõnavõtte ei ole. On olemas ainult fraktsioonide etteantud tekstid, mis loetakse siin ette. Mingit vaidlust või sisulisi argumente ju ei tule. Selles mõttes muidugi see peab minema teisele lugemisele. Aga ma küsin su käest, kas sul seda hirmu ei ole, mis minul natuke on. Vaata, praegu on halb kooseluseadus. Kas sa ei karda, et võib tekkida hea kooseluseadus? Kas me seda tahame?
Helme: Meie erakonna seisukohalt ei vaja samasooliste omavahelised suhted mingit riiklikku regulatsiooni. Tegemist on täiesti ebaolulise hulga inimestega Eesti ühiskonnas, kes kõigele lisaks elavad väga ebastabiilselt koos. Las inimestel olla see rõõm kolida kokku ja lahku nii palju kordi, kui nad tahavad, või olla rohkem kui kahe- või kolmekesi paaris. Riiklikult seda reguleerima ei peaks. Mis vastab küsimusele, kas kooseluseadus või paarkonnaseadus või tsiviilpartnerlus. Kõik üks prügivedu, mingit vahet ei ole. Ei vaja regulatsiooni ja kõik.
Kooseluseadus on kohutavalt halb seadus. See, mismoodi ta vastu võeti, on poliitilise protsessi ja demokraatia vägistamine. See, mismoodi ta justkui kehtiv on, on jälk ja ilge. See mõnitab õigusriigi kõiki põhimõtteid, kooseluseadus mõnitab õigusriiklust. Selles mõttes tuleks ta tühistada, isegi siis, kui te usute, et kooseluseadus on mingisugune õilis asi. Oma praktikas ta ei ole. Kui me nüüd küsime, kas tuleb asemele midagi paremat, siis laske käia, pange menetlusse ja võtke vastu mingi seadus, mis vähemalt oma eesmärkide poolest on aus. Ja kui selleks on olemas parlamendi toetus, siis okei. Kui selleks on olemas avalikkuse toetus, siis ka okei. Aga meie fraktsioon seda ei toeta.
Ma pean ausalt ütlema, et on toimunud lähenemisi kooseluseaduse entusiastide poolt meie suunas, et mis tingimustel me oleksime nõus toetama seda samasooliste elu reguleerimist. Vastus on väga lihtne. Kui meid veendakse, et see n-ö tsiviilpartnerlus ei ole tegelikult salaviis minna abielu ümber defineerima – nagu ta on olnud kõikides nendes riikides, kus tsiviilpartnerlus on vastu võetud, lõpuks on jõutud abielu ümber defineerimise juurde –, ja kui me saame põhiseaduse § 27 täiendamise siit saalist, mis ütleb, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit, kui me saame selge kinnituse, et lapsi ei kaasata sellesse tsiviilpartnerlusse, siis võib arutada. Aga me ju kõik teame, et ei kooseluseadusel, tsiviilpartnerlusel ega paarkonnaseadusel ei ole mingit pistmist mingite õigustega, vaid see on ideoloogilise jõustamise protsess, see on inimeste südametunnistuse represseerimise protseduur. Ja seda ei saa toetada.
Barbi Pilvre: Järsku te defineeriksite eestluse. Kui Eestis elavad geid ja lesbid, kes rõõmustavad selle kooseluseaduse üle, siis kas nad on kuidagi väljaspool seda teie definitsiooni järgi eestlust? Kuidas see eestlus nagu on teie järgi?
Helme: Ma ei saa küll aru, kus siin vastuolu on. See ei vähenda kedagi eestlane, kui tal on teistsugune seksuaalne sättumus. Ma ei tea, kust te seda üldse olete suutnud välja mõelda. Kui te tahate, et ma defineeriksin eestlust, siis see on kultuuriline ja päritolupõhine identiteet. Ma olen sattunud vaidlusesse või vestlusesse inimestega. See on meil Eestis selline uus hullus, et inimesi, kõiki, kes siin kuidagi on, nimetatakse eestlasteks, aga see lihtsalt põhimõtteliselt ei ole võimalik. Eestlane saab olla inimene, kelle vanem või vanavanemad või vähemalt mõni vanavanem on olnud eestlane, siis on tal pärilikult võimalik ennast eestlaseks pidada, ja ka sellisel juhul peab see inimene ise ennast identifitseerima eestlasena.
Ma olen kuulnud mingeid jaburusi sellest, kuidas meil on olemas venekeelsed eestlased. Ma tean ühte lugu venekeelsest eestlasest. See oli minu äi, kes küüditati kolmeaastaselt Siberisse ja läks sealt kooli. Ja kui ta sealt lõpuks Eestisse tagasi jõudis, oli ta venekeelne. Ta hakkas lõpuks Eesti koolis loomulikult uuesti eesti keelt rääkima, aga vaat tema oli venekeelne eestlane. Need inimesed, kes on siia kolinud kusagilt mujalt, ei räägi eesti keelt, kelle ükski vanematest või ka vanavanematest ei ole olnud eestlane, ei saa olla eestlased, lihtsalt põhimõtteliselt, kui me seda eestlust defineerime siin. Aga mis puutub seksuaalvähemustesse, siis nii nagu, ütleme niimoodi, eraelulised valikud või isikuomadused ei muuda seda, kas sa oled või ei ole eestlane, siis see on üks neist eraelulistest valikutest või isikuomadustest. Inimene võib olla pikk või lühike, paks või peenike – need on erinevad kategooriad kui rahvuslik identiteet.
Liisa Oviir: Minu küsimus on ka ajendatud teie vastusest minu eelmisele küsimusele. Kuna te tõite, siin natuke seda puudutati, aga ikkagi see seos: milline on teie arvates seos eestlusel kooseluseadusega ja milline on traditsiooniline perekond Eestis aastal 2017?
Helme: Ma tegelikult olen veidi segaduses, ma ei saa aru kooseluseaduse seosest eestlusega või homoseksuaalsuse seosest eestlusega. Ma ausalt lihtsalt ei näe mingit seost, mismoodi see asjasse puutub. Aga traditsiooniline perekond aastal 2017 on samasugune, nagu ta oli aastatel 2001 või 1970. See on üks mees, üks naine, nende püsiv kooselu või püsiv liit, mida on eri aegadel erinevalt ühiskondlikult tunnustatud. Vanasti oli ta kiriklik laulatus, nüüd on ta võib-olla riiklik registreerimine, aga igal juhul on ta kuidagi fikseeritud, tunnistajate poolt või üleüldiselt aktsepteeritud ja fikseeritud. Ja nende lapsed. See on traditsiooniline abielu. Ja see on samasugune olnud kõikides ühiskondades aegade algusest saadik ja ta on Eestis samasugune.
Marianne Mikko: Eesti on enam kui inimpõlv Euroopa Nõukogu liikmesriik. Mis tähendab seda, et Eestile kui liikmesriigile on Euroopa inimõiguste konventsioon seesama mis kristlasele piibel. Ja üks inimõiguste nurgakive on põhiõigused. Mind väga huvitab, kuidas teie saate aru aastal 2017 põhiõigustest.
Helme: Ma alustan oma vastust sellega, et Euroopa Inimõiguste Kohus on üsna värskelt – minu meelest umbes pool aastat tagasi – teinud otsuse, mille järgi ei ole ühelgi riigil kohustust anda abiellumis- või kooseluõigus samasoolistele paaridele. Selline on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Euroopa inimõiguste konventsiooni valguses. Mis puutub põhiõigustesse ja inimõigustesse, siis kategooriliselt ma ei ole nõus sellega, et õigused on grupiviisilised. Õigused on individuaalsed. Õigused on individuaalsed. Põhiõigused on olnud rohkem kui 200 aastat – tegelikult, ütleme, alates Ameerika iseseisvuse ajast või Prantsuse revolutsiooni ajast – enam-vähem lühike ja kindel kategooria, eks ole. Õigus vabadusele, õigus elule, õigus eneseteostusele ja sealt tulenevalt õigus õiglasele kohtupidamisele jne, jne. Need on põhiõigused. Südametunnistus ja sõnavabadus on kõikide õiguste nurgakivi. Ilma selleta, et sul on südametunnistus ja sõnavabadus, ei saa teisi õigusi realiseerida, sest sa ei saa isegi argumenteerida oma õiguste olemasolu või mitte olemasolu üle. Selles valguses on eriti jõle, et seksuaalvähemuste grupi õigust on nüüd juba aastaid ja aastaid kasutatud lääneriikides – ja me Eestis liigume samal rajal – individuaalse südametunnistuse, sõnavabadusõiguse represseerimiseks.
Nüüd, kui me tuleme konkreetsemalt selle juurde, mis puudutab kooseluseadust, siis see ei ole põhiõigus ega inimõigus. Muide, ma sattusin valimiskampaania käigus vestlema ühe lesbiga, kes tuli minu juurde ja ütles ausalt, et ta tahab minuga tüli norida. Jutt käis loomulikult kooseluseadusest. Ja tema oli ka seda meelt, et kooseluseadus on inimõigus. Ma siis kannatlikult üritasin selgitada, et temal kui naisterahval, täisealiselt teovõimelisel naisterahval on võrdne õigus kõikide teiste Eesti naistega leida endale mees ja abielluda. Igal Eesti mehel on võrdne õigus leida endale naine ja abielluda, seda õigus ei ole keegi neilt ära võtnud, see õigus on neil võrdne kõigi teistega. See, mida tema tahab, on eriõigus. Eriõigus saada riiklikult tunnustatud kooselu – teistsugune kui teistel. See ei ole inimõigus, see ei ole põhiõigus, see on erikohtlemine, mida nõutakse. Erikohtlemine tunnuse alusel, mida me veel mõni aastakümme või inimpõlv tagasi pidasime väga taunimisväärseks käitumisviisiks. Ja ütleme ausalt, et väga suur osa Eesti inimesi peab seda jätkuvalt väga taunimisväärseks käitumisviisiks. Me ei represseeri seda kuidagi, sest me usume inimese eneseteostamise õigusesse, aga me ei pea seda riiklikult tunnustama, heaks kiitma, ammugi mitte eriõigusi jagama selle alusel.
Igor Gräzin: Sa juhtisid tähelepanu, et seda tüüpi partnerlusseadused on esimene samm homoabielude suunas, antud Eesti kooseluseadust ei olegi olemas. Eesti kooseluseadus ongi homoabieluseadus ja asi oleks palju lihtsam, kui me seda tunnistaksime. Vaadake kooseluseaduse § 2. Nagu sa ütlesid, otsitakse kompromissi. Kompromiss võiks olla vastav põhiseaduslik parandus. Ma praegu hakkasin vaatama, aga mis oleks siis, kui reguleerida abielu, defineerida seaduses kui ainult kirikliku kooselamise viisi. Ehk teiste sõnadega, abielu ei ole midagi sellist, mis on sõlmitud väljaspool kirikut, siis on tegemist tavalise tsiviiltehinguga, mida antud juhul justkui taotletakse. Ja viimane asi: kas sind ei häiri see, et meil saalis on väga palju juttu sellest, ärme räägime, ärme arutame, ärme lähme teisele lugemisele, oleme ka edaspidi vait? Kas see oleks väljapääs?
Helme: See häirib mind väga, et Eestis on osa poliitiliste jõudude arvates kuskil mingisugune nähtamatu nimekiri teemadest, mis on tabuteemad, ja nendest rääkimine või nendest valesti arvamine muudab sind sõltuvalt arvajast parketikõlbmatuks või äärmuslaseks või mida iganes. See ei ole eluterve demokraatia tunnus, see on kas banaanivabariigi või autokraatia tunnus, kui meil on mingisugune nähtamatu nimekiri teemadest, mida ei tohi käsitleda või mida ei mida tohi käsitleda vales võtmes. Ma pean seda väga ohtlikuks. Ja pean ka ütlema, et kõik autokraatiad on alati jube tujukad. Kui sa vaatad seda, mis toimub n-ö seksuaalvähemuste või homoõiguslaste maailmas, mis läänes on, siis sellega on niimoodi, et sa lähed õhtul magama ja arvad, et sa oled laitmatult progressiivne inimene, kõikides küsimustes õigel poolel, ja hommikul ärkad üles ja avastad, et sa oled kohutav tagurlane, kes ei ole üldse aru saanud, et täna on meil uus mood. Täna me ei räägi enam sugudest, ei ole enam LGPT, vaid seal on terve rida tähti ja lõpus on veel mingid X-d. Ja kui sa sellest viimasest X-st ei ole aru saanud, siis tuleb sind tuleriidale ajada, sellepärast et sa oled tagurlane ja vihkaja.
See tujukus ja pretensioonikus, absoluutse kuulekuse ja heakskiidu nõudmine, mida me selle poliitilise ideoloogia esindajatelt näeme, on õõvastav ja selgelt demokraatia vaenulik. Ja nendel on ainult üks vastus, et minge metsa, me ei mängi seda mängu. Räägin selliste sõnadega, nagu tahan, räägin nendel teemadel, nagu tahan ja ütlen välja seda, mida ma arvan, ja minu poolt on absoluutne enamus Eesti avalikkusest. Ja keegi ei saa mul suud kinni toppida. Seda pikalipildumist, mida me näeme aeg-ajalt, tuleb lihtsalt naeruvääristada. Seda pretensioonikust tuleb lihtsalt naeruvääristada. Meie seisame normaalsuse eest.
Aga kui ma vastan su küsimusele kiriklikkusest, siis väga ohtlik, väga ohtlik. Mäletatavasti paar nädalat tagasi oli meil saates “Suud puhtaks” näha, kuidas uusmarksistlikud hereetikud üritavad kirikut seesmiselt lammutada. Nad ei taha mitte teha oma uut usku, mis on sarnane saientoloogia või millelegi muuga, kus on täiesti mingid moodsad tõed muudetud oma doktriini aluseks, vaid nad tahavad ära lõhkuda seda institutsiooni ja seda õpetust, mis on kestnud juba 2000 aastat ja mille kohta mina pean ütlema, et selle rüppe mina lähen rahu saama moodsa aja hulluste eest. Aga nad tahavad mult selle ära võtta, kuradid. Nad tahavad mult selle ära võtta ja ära solkida. Kui me tekitame olukorra, kus kirik peab olema see institutsioon, mis on viimane ja ainus kaitsevall traditsioonilise abielu kaitsel, siis me sellega paneme sisuliselt ikkagi selle vaese kiriku jõhkra löögi alla. Ma olen ise enne valmis olema see kaitsevall, ma ei taha, et see oleks kirik. See on mu vastus.
Teine asi on see, et oleme ausad, laias laastus umbes 20% Eesti inimestest on kirikuinimesed või usklikud inimesed. Ma kardan, et see on natukene liiga väike proportsioon ühiskonnast, et nii oluline institutsioon nagu abielu ainult nende õlgadel püsiks. Ma sattusin hiljuti vaidlusesse ühe suursaadikuga ja sattusin vaidlema ühe progressiivse naissuursaadikuga, kes ka kohe hakkas nööpi keerama mul kooseluseaduse teemal. Ma siis püüdsin talle selgitada, et kui Eesti on selgelt demograafilises kriisis, rahvastiku taastootmine on allpool vajalikku piiri olnud juba pikka aega, rahvastik on väljarände faasis, samal ajal tuleb võõraid sisse, siis kust tulevad lapsed. Seda me peame ikka jätkuvalt selgitama, et lapsed tulevad mehe ja naise vahelisest kooselust ja kõige parem kasvukeskkond on stabiilne ja traditsiooniline perekond. Ja kui me tahame sellest demograafilisest kriisist välja tulla, siis me peame ühiskonnana ühiselt mõistma, et perekonna institutsiooni on vaja tugevdada ja traditsioonilise perekonna institutsiooni on vaja eelisseisundisse seada. See on meie edasikestmise alus. Ja kui me siin ma ei tea missuguste moodsate pieteetide tõttu seda institutsiooni lammutame ja võrdsustame mingisuguste teiste kooseluvormidega, mis on sisuliselt mitteproduktiivsed rahvastiku seisukohalt, siis me võime siin igasuguseid asju vastu võtta. Aga lõpeb see asi sellega, et tulevad moslemid ja panevad kõigile sotsiaaldemokraatidest naissaadikutele koti pähe ja ongi kogu lugu. Meie kaitseme teid, et teil oleksid ka olemas needsamad õigused, mida te arvate, et me justkui lammutame.
Hannes Hanso: Mul on isiklikult väga kahju, et eelmise nädal seda hääletust ei tulnud. Mina küll ei häbene oma seisukohta selles küsimuses. Ja muidugi minu meest on rumal seda kooselu teemat pidevalt päevapoliitikasse tirida. Aga vastupidi, mina soovisin, et minu valijad seda kindlasti teaksid, ja ma andsin endast selleks kõik. Ma olen tuline toetaja sellele kooselu teemale, kuna see on minu meelest osa suuremast paketist, mille poole vabad, demokraatlikud, normaalsed riigid püüdlevad. Ma ei tea, vaatame siin, ma mõned nimetan ära, kõiki ei jõua. Soome näiteks, Rootsi, Norra, Taani, Ühendkuningriigid, katoliiklik Iirimaa – vahet ei ole – Saksamaa, Prantsusmaa jne jne. Ühesõnaga, heal järjel, avatud, normaalsed riigid. Ameerika Ühendriigid, Kanada jne jne. See on üks klubi. Siis on teine klubi: on Venemaa, on Valgevene, on Usbekistan, Tadžikistan, Iraan näiteks, Saudi Araabia, Pakistan, Jeemen, paljud Aafrika riigid. Siis on sellised organisatsioonid nagu ISIS ja Taliban ja Putin ja Kadõrov kindlasti, kes on isiklikult kogu sellele teemale väga vastu. Ja siis on ka Helmed ja EKRE. Kuhu klubisse te tahaksite, et siis Eesti kuuluks? Sinna esimesse või teise klubisse?
Helme: See on nüüd suurepärane demagoogia. Minul on ka kahju, et me ei jõudnud eelmine nädal hääletuseni. Ma arvan, et kõik sotsiaaldemokraadid oleksid hääletanud eelmisel nädalal samamoodi kui see nädal. Ma kahjuks arvan, et mitmes teises fraktsioonis on väga oluline vahe, kas hääletus oleks tulnud see nädal või eelmine nädal, hääletused oleks olnud erinevad.
Aga esiteks, kui me räägime näiteks Ameerika Ühendriikidest, siis Ameerika Ühendriikides on kuskil umbes 25 osariigis rahvas hääletanud maha homoabielud või tsiviilpartnerluse. Mõnes osariigis ka poolt, Massachusettsis näiteks, ja niimoodi see peakski käima. Aga lõppes see asi sellega, et ülemkohus häältega 4 : 5 otsustas, et kogu riigis peab kehtima homoabielu. 300-miljonilises riigis viis inimest otsustasid, et nii on! See ei ole demokraatia. See ei ole demokraatia! See on kohtunike diktatuur.
Nüüd, kui me räägime Saksamaast, Inglismaast, Soomes, Norrast – mis iganes –, siis kui ma vaatan, kuhu need riigid suunduvad, siis mina nende riikidega samas trendis olla ei taha. Kohe kindlasti mitte! Need riigid on dekadentsi väga kaugesse faasi arenenud. Nad on demograafiliselt veel keerulisemas olukorras mõnes mõttes kui Eesti ja inimpõlve perspektiivis neil on juba turvalisus otsa saanud tänu nende avatusele, avatud piiridele. Need riigid ei ole enam turvalised. Ja neil on ka otsa saanud heaolu selles mõttes.
Ei-ei, kui me räägime avatusest, ja sa ütlesid ise, et see on laiem pakett. See lõpeb kõik sellega, et viis korda päevas kutsub imaam nad palvusele, ja ongi kogu lugu. Jah, siis ei olegi, seal ei olegi – see on läbitud faas.Kui me vaatame seda, mis toimub näiteks Hollandis, mis kunagi oli väga populaarne ja väga progressiivne, selliselt tõeliselt vikerkaarevärviline homoriik. Tänaseks päevaks on see lõppenud!. Moslemid on selle lõpetanud, immigratsioon on selle lõpetanud! See on mööduv faas, mitmekesisus lõpeb väga üheülbaliselt. Inglismaal on linnasid ja piirkondi, kus mitmenaisepidamine on põhimõtteliselt ühiskondlikult ja riiklikult aktsepteeritud norm. Ja samal ajal on homoklubid seal kandis kõik kinni läinud. See on lõpetatud kõik! Selle avatuse tulemuseks on suletus ja traditsioonilise lääne ühiskonna lõpp.
Nii et jah, see on paketis. See on tõepoolest paketis! Me võime siin ju rääkida Putinist või Kadõrovist, aga ma juhiksin teie tähelepanu sellele, kallid sotsid, et teie olete suured loomaõiguste pooldajad. Aga kas te teate, et see teeb teid paadunud natsideks? Sellepärast, et Hitleri Saksamaa oli esimene riik maailmas, kus võeti vastu loomade kaitse seadus. Ja kui te nüüd ütlete, et mõni asi võeti järelikult Saksamaal 30-ndatel ka hästi vastu, siis te olete topeltpaadunud natsid. Nii et ma ei tea, mis seltskonnas teie küll viibite.
Barbi Pilvre: Teie eelmisest vastusest ei tulnud küll täpselt välja, kas näiteks kaks puhastverd Eesti meest, kes elavad koos, on geid, kas nad võivad eestlust kanda. Aga ma tahtsin tegelikult küsida, et mitmes abielu on traditsiooniline teie definitsiooni järgi – kas ka näiteks ka teine, kolmas või neljas abielu on traditsiooniline?
Helme: Ma ei saa aru, kuidas teie ei saanud aru. Minu meelest ma tegin väga selgeks. Esiteks, püüdke nüüd ennast kokku võtta ja ärge tegelege, sotsid, eugeenikaga. Meie ei ole kunagi tegelenud eugeenikaga – me ei ole taga ajanud tõupuhast eestlast, mitte kunagi. Sotsid räägivad midagi tõupuhtusest kogu aeg, aga meie ei ole seda kunagi rääkinud. Kordagi, ainsatki tsitaati ei leia. Me räägime kultuurilisest identiteedist ja põlvnemisest, nii et mina ei tea, mille järgi teie mõõdate tõupuhtaid eestlasi, meie nende tõupuhtust ei oska mõõta. Ja oma meelest ütlesin väga selgelt, et see ei puutu asjasse, inimese seksuaalne sättumus ei on teine kategooria kui tema rahvuslik kuuluvus. Nüüd, see on hea küsimus, mitmes abielu on traditsiooniline. Minu hinnangul võiks abielu ikkagi olla ainult üks kord elus ja elu lõpuni. Me teame, et päris maailmas, päris elu juhtub vahel nii, et abielud lähevad lõhki, ja juhtub ka vahel, et inimesed abielluvad teist korda. No ma tean inimesi, kes on juba ka kolmandat või neljandat korda abielus olnud, aga ma arvan, et see ei ole enam päris n-ö selle traditsioonilise abielu raamidesse mahtuv tegevus ja käitumine.
Marianne Mikko: Härra Helme, ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi, selles mõttes, et ma küsisin põhiõiguste kohta, aga teie rääkisite valimiskampaaniast ja sellest, kuidas te kohtusite ühe lesbiga. Ma tõukun sellest, mida te siis temale ütlesite. Te ütlesite uhkelt, et te soovitasite tal abielluda mehega. (Martin Helme: “Ei soovitanud.”) Ja sellest tulenevalt te teeksite lesbi õnnetuks, intelligentse mehena te seda ju taipate. Mu küsimus on: miks te mõnitasite lesbit?
Helme: Valesti saite aru. Ei soovitanud. Ma ütlesin, et tal on samasugune õigus nagu kõigil teistel eesti naistel leida endale sobiv või meeldiv mees, kes on temaga nõus abielluma ehk tal on võrdne õigus abielluda praegu olemas. Teda ei diskrimineerita, tema abieluõigust ei piirata kuidagi. Tema tahab sellest õigusest, mis kõigil teistel on, endale eriõigust. Ma ei soovitanud talle midagi. Minul ei ole talle nõuannet, kuidas tema oma elu peab elama. Olles konservatiiv, ma arvan, et iga inimene peab ise oma eluga hakkama saama. Ma ei hakka kellelgi käest kinni hoidma ja teda viima tema õnne poole, erinevalt sotsidest. Ei soovitanud ega sunni teda abielluma mehega, ei keela tal kooselu naisega või mitme naisega, kui neil nii on toredam. Ma lihtsalt leian, et riik ei pea seda reguleerima.
Urmas Kruuse: Oma teatud vastustes te viitasite sellele, et kui keegi suudaks Eesti riigis kinnitada seda, et ei minda tegelikult siis traditsioonilise abielu kallale ja ei taheta seda ümber defineerida, siis te oleksite oma seisukohta valmis revideerima või vähemalt olema avatud. Mis te soovitate nendele saadikutele, kes siin täna saalis on, kes on veendunud, et traditsioonilise perekonna rikkumise külge ei minda? Kas nad võiksid siis sellest lähtuvalt ka hääletada?
Helme: Jaa, minu selge soovitus on, et kõigepealt tuleb see seadus tühistada ja siis need, kellele see teema on tähtis, tulgu lagedale eelnõuga, mis ei ole valelik, mis ei ole petuga pakutud, mis pakub välja lahendusi nendele muredele, mis nende arvates eksisteerivad ühiskonnas praegu seoses samasoolistega. Ma veel kord kinnitan, et meie arusaamist mööda ei paku kooseluseadus mingeid praktilisi lahendusi mitte kellelegi, vaid on selgelt ideoloogilise jõustamise ja represseerimise vahend. Kõigepealt alustame sellest, et tühistame selle seaduse! Ja siis, kui on näha, et on hirmus vajadus mingisuguse seaduse järele, siis need, kes seda vajadust näevad, tulgu lagedale eelnõuga! Tulgu lagedale avaliku debatiga, kus nad põhjendavad seda eelnõu, selgitavad seda nii avalikkusele kui parlamendile! Meie ei hakka teda toetama ilmselt küll. Ma ei näe põhjust muuta seisukohta, et meie arvates seda regulatsiooni ei ole lihtsalt vaja. Aga kui nad veenavad ära avaliku arvamuse ja parlamendi enamuse, siis jõudu tööle! Aga alustame sellest, et tühistame selle halva seaduse, selle pooliku halva seaduse!
Urmas Kruuse: Küsimus on ajendatud teie enda vastusest. Kas võib-olla ühiskonnas oleks mõistlik, et enne kui lammutada ja tühistada, pakutakse midagi asemele? Miks te arvete, et hetkel peaksid asemele pakkuma teised, kui teie soovite seda keelustada. Kas see ei ole natuke silmakirjalik?
Helme: Ei soovi keelustada. Mida me siin keelustada soovime? Soovime halba seadust tühistada. Ühtegi tegevust me ei taha keelustada, see ei ole küll õige. Ei ole silmakirjalik. Kui me oleme algusest saadik öelnud, et meie meelest seda seadust ei ole vaja, see on halb seadus, see on halvasti vastu võetud, see on tülitekitav, ühiskonnas lõhesid kiskuv, siis see seadus tuleks tühistada igal juhul. Ja olukorras, kus meie arvates teda ei ole kunagi vaja olnud, ei ole meil vaja ka mingisugust uut sarnast seadust välja pakkuda. Ma tean seda argumenti, mida mõned teised saadikud on ka öelnud, et kooseluseaduse tühistamisega võiksid nad nõus olla siis, kui me tuleme välja probleemi lahendusega. Aga meie jaoks probleemi lahendus ongi see, kui ta on tühistatud. Ongi punkt, probleem lahendatud. Probleemi ei ole, me ei näe probleemi. Ma ei näe probleemi, et Eestis oleks õudselt vaja kooseluseadust või tsiviilpartnerlust. Nõudlust selle järgi ei ole. Ainus nõudlus on ideoloogiline, praktilist vajadus sellel ei ole. Nii et meie eesmärk on tühistada. Kui kellegi arvates on tohutu vajadus mingi tsiviilpartnerluse või kooseluseaduse järele mingis teises vormis, siis tulgu lagedale selle vajaduse n-ö rahuldamisega, aga meie arvates ei ole seda vajadustki.
Eiki Nestor: Kooseluseadus on nüüd kehtinud kolm aastat. Ma ütlen ausalt, et minu isiklikku elu ja ma ei tea ka ühtegi inimest, kelle isiklikku elu oleks selle vastuvõtmine kuidagi seganud. Kas teil või teie mõttekaaslastel on kedagi, kelle isiklik elu on selle tõttu kuidagi muutunud?
Helme: Lugupeetud auväärt saadik! Meil on eriarvamus selles osas, kas ta on kehtiv või ei ole kehtiv. Meie arvates ta ei ole kehtiv seadus, sest rakendusakte ei ole vastu võetud. Kooseluseaduse § 27, kui ma õigesti mäletan, ütleb, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega. Nii, see on esimene pool. Teine pool on see, et mina tean konkreetselt inimest, kes Eestist ära kolis, sellepärast et teda nii vihastas kooseluseaduse vastuvõtmine. Tean konkreetset inimest, kelle elu muutus põhimõtteliselt selle tõttu. Ma tean kümneid ja kümneid inimesi, kes ütlesid, et nad on Eesti riigis sügavalt pettunud selle seaduse vastuvõtmise tõttu. See on seadus, mis on pööranud väga paljusid inimesi Eesti riigi vastu. See on halb seadus ja see on mõjutanud inimeste elusid.
Eiki Nestor: Mu teine küsimus on nendest põhiõigustest. Kui me seadusega kaitseme armastavate inimeste õigust elada koos, miks me ei peaks seda tegema kõigile armastavatele paaridele?
Helme: Ma arvan, et seadus selle mõttes peaks olema pime, et ta kaitseb nii vihkavaid kui armastavaid inimesi. See ei ole mingisugune mõõdupuu, mille järgi seaduseid tegema peaks. Seadused ei peaks tegelema tunnetemaailmaga, vaid ikkagi käitumise poolega. Nüüd, ma tegelikult mitmel puhul vastasin sellele küsimusele enne ka juba. Eestis ei ole ühelgi inimesel piiratud võimalust abielluda, välja arvatud, kui tal on teovõime ära võetud. See võimalus on kõigil olemas, ühesugune ja võrdne. Inimesed, kes soovivad olemasolevast abieluõigusest teistsugust abielu või kooselu õigust, tahavad endale erikohtlemist, nii et mitte võrdset kohtlemist, vaid erikohtlemist.
Inara Luigas: Kui me nüüd selle seaduse kehtetuks tunnistame, siis ei tähenda ju seda, et me likvideerime need inimesed siit maamunalt, ja me ei likvideeri ka neid inimesi siit Eesti riigist. Mida te asemele pakute?
Helme: Ei, me ei likvideeri inimesi. Me isegi ei likvideeri neid lepinguid, sest need lepingud jäävad kehtima, vastavalt sellele, mismoodi kehtisid seadused nende lepingute sõlmimise ajal. Võib-olla tuleb see üks inimene Eestisse tagasi, kes läks siit kooseluseaduse pärast ära. Mida me peame asemele pakkuma? Me ei pea mitte midagi asemele pakkuma, kui ma ei tea mitmendat korda ütlen, et meie hinnangul ei ole mingit ühiskondlikku nõudlust, tellimust, vajadust samasooliste inimeste riikliku regulatsiooni järgi. Kui me oleme kolme aasta jooksul näinud, et sõlmitud on natuke rohkem kui 50 lepingut. Ja ärge rääkige mulle, et see lepingute sõlmimine jäi selle taha, et ei ole rakendusakte. Me näeme, et tegelikult ei ole kellelgi seda vaja olnud. Järelikult ei ole midagi asemel vaja pakkuda.
Hannes Hanso: Ma küsisin enne küsimuse, mis klubisse hea kõneleja arvab, et Eesti võiks kuuluda. Kas vabade demokraatlike, põhjamaiste, euroopalike ja läänelike riikide klubisse, kus kooselu ühes või teises vormis praktiliselt igas riigis, ma arvan, on legaliseeritud, korraldatud õiguslikult, või teise klubisse, kuhu kuuluvad n-ö igasugused ida riigid, Araabiamaad ja paljud Aafrika riigid? Tõin ka näiteid siin Talibanist ja võiks lisada siia mingid vahhabiidid ja ISIS-e või Iraani ja ajatollad. Kuhu siis või mis klubisse EKRE tahaks, et Eesti kuuluks? See on ju väärtuspõhine asi. Kuidas te ikkagi näete seda, kuhu Eesti võiks riigina kuuluda, kas ühte või teise?
Helme: Ma arvan, et te ajate need klubid kõik segamini, kui ta panete ajatollad ja ISIS-e samasse punkti näiteks Ladina-Ameerikaga või SRÜ-ga. Aga kui te küsite, et mis klubisse me tahaksime kuuluda, siis see klubi, kuhu meie tahaksime kuuluda, on Poola või Ungari taoline klubi või Läti-Leedu-taoline klubi. Ida-Euroopa, kus on euroopalikud väärtused, traditsioonilised väärtused ja rahvuslikud väärtused alles, erinevalt Lääne-Euroopast, see on see klubi, kus me niikuinii oleme.