Demoniseerimine poliitilise võitluse võttena viib oponendid kaevikutesse

Poliitilises võitluses on tavaline vaenlast kurjuse kehastusena näidata, kuid see loob vaenlase kuju, keda on vaja hävitada.

Majandusõppejõud Alver Aria kirjutab sellest, et poliitiliste vastaste kujutamine kurjuse kehastusena viib selleni, et ühiskond hakkab neis nägema vaenlast, keda nad aga kindlasti pole.

„Poliitilise diskussiooni osaks on enda näitamine paremana ja poliitilisi vastaseid halvemana. Seda võib teha kahel moel – pakkudes välja paremaid ideid või vastaseid halvustades. Halvustamine võib toimuda kas poliitilise vastase ideid kritiseerides või vastast demoniseerides. Mõnikord rakendatakse mõlemaid halvustamise meetodeid korraga – nii ideid kritiseerides kui demoniseerides, sest mõlemad halvustamise meetodid võivad koos rakendades anda sünergia.

Poliitilise võitluse üks reegleid on eristumine vastasrinnast ja poliitilise distantsi loomine. Poliitilise distantsi  aluseks on enda arvamine „õigete ja heade inimeste“ (heade inimeste identiteet) ja vastasrinna arvamine „halbade inimeste hulka“. Halbu inimesi iseloomustab vaimne (eeskätt poliitiline) mahajäämus. Mitte mingil juhul ei tohi väljendada mõtet, et halbadel inimestel on lihtsalt teistmoodi probleemide lahendusviis. Nad on vaimselt „teised“, mitte „omad“. Demoniseerimine kui võte viib vastase reputatsiooni poliitilise oponendi kategooriast vaenlase kategooriasse.

Halb inimene on sarnane kuradi käsilasega, kuradi käsilast ei saa ratsionaalselt hinnata, teda tuleb emotsionaalselt vihata. Halbade inimeste puhul tuleks rõhutada „vaenlase“ ebausaldusväärset mõtlemist ja käitumist ning näidata vaenlase otsustuste „tõelisi põhjusi“ (näiteks kahtlased sidemed X riigiga või Y ringkondadega, sarnasus mingi muu grupi või poliitilise rühmitusega).

Kuratlikke gruppe (näiteks parteid) juhivad rõhutatult halbade isiksuseomadustega isikud, kes on omakasupüüdlikud, käituvad vägivaldselt pereliikmete ja sugulaste suhtes – nende käitumine isiklikes suhetes seostakse halva võimega valitseda.

Halvad inimesed tõmbavad juurde teisi halbu inimesi ja nii moodustuvad halbade inimeste parteid. Kuratlikud isikud valetavad ning mõjuvad sugereerivalt ka oma valitsusliidu kaaslastele (tahtetu valitsusjuht või kaasministrid). Viimased kaotavad oma tahte, muutuvad nukkudeks kuradi ning tema käsilaste käes ja on seega samuti halvad. „Vaenlane“ oma omaduste tõttu ei saa kunagi teha head teistele sotsiaalsetele gruppidele ja lahendada kriise, on enda huvide eest väljas ja tema suhtes tolerants pole võimalik.

Meedia peab kriise avama poliitilise „vaenlase“ tahtlusena tuua ühiskond ohvriks (inimesed peavad töötama surmani ja pensionärid jäävad tulevikus ilma elatusvahenditest jne.)  ja senised liidrid patuoinasteks sellistes ühiskonna nähtustes, mida endised liidrid ei saanud mõjutada (majanduskriis, tööpuudus, rahapesu, EU rahade eest ehitatud objektide liiga kõrged ekspluatatsioonikulud jne.).

Martijn Ick ja Eric Shiraev  (2014. Character assassination throughout the ages. Palgrave Macmillan) jaotavad halvustamise võtted:

  • anonüümsed valed (keegi märkis sotsiaalmeedias midagi kellegi kohta kuulduna naabritelt jne.),
  • faktide või väljaütlemiste puhul oluliste detailide märkimata jätmine või detailide rõhutamine kontekstist väljas,
  • vaikimine (isikute kustutamine sündmuste ajaloost),
  • vastaste seostamine vägivallaaktidega sümbolite ja isikute vastu (mustanahaliste, immigrantide, rahulike jalutajate vastu),
  • nimetamine (fašist, kommunist, demagoog, populist, mõrvar jne.),
  • mentaalse seisundi puuduste väljatoomine (liigne emotsionaalsus, ratsionaalsuse puudumine, käitumise ebastabiilsus, võimetus korraldada oma finantsilist seisundit jne.).
  • seksuaalsed ja perekonnaelu kõrvalekaldumised.

Negatiivseid kampaaniaid vastase maha tegemiseks nimetatakse „summutamiseks“ ja seda tüüpi kampaaniaid iseloomustavad rünnakud  „vaenlase“ poliitika või otsustusi tegevate isikute vastu, selle asemel et rõhutada ründaja poolt väljapakutava poliitika kui alternatiivi positiivseid külgi.

Rünnakute emotsionaalne mõju põhineb lugeja või kuulaja psühholoogilisel eeldusel, et ründaja mõtleb ja käitub ratsionaalselt. Seda eeldatakse eelkõige pikaajaliste rünnakute puhul, kus arvatavalt on rünnaku aluseks läbikaalutud argumendid (eelarvepoliitika, majandusmõju jne.). Tegelikult rünnakute ratsionaalsuse objekt on poliitikas tihti mitte valijate huvid, vaid teise poliitiku reputatsiooni hävitamine.

Eestis toimuv poliitiline halvustamine pole midagi erakordset, vaid järgitakse avaliku arvamusega manipuleerimise õpikuid. Õpikud pakuvad ka võtteid manipuleerimisega võitlemiseks – nendest kunagi edaspidi.”

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga