28.10.2017
Doktor Ilmar Soomere: elust ENSV-s
Rohkem kui pooled eestlased mäletavad veel elu ENSV-s. Peale kommunistlikku võimuhaaramist 21. juulil 1940 esitati Moskvale alandlik palve võtta meid NSV Liidu koosseisu.
Peale põhjalikku paarinädalast kaalumist võetigi meid 6. augustil 1940 suurde “vennalike rahvaste perre”. Meil oli ka formaalne poliitiline esindus ( ca 2 % ulatuses ) NSV Liidu Ülemnõukogus tähtsate riigiasjade ühehäälsel otsustamisel.
1945. a oli Eesti NSV-s arvestuslikult 95 % eestlasi. 1989.aastaks oli meid järel 61 %. Oli toimunud rahvaliikumisi itta ja läände ning idast saadetud meile üle 500 000 umbkeelse elaniku. Eesti keele osatähtsus langes, nii et isegi poes ja arsti vastuvõtul ei saanud enam emakeelega läbi. Põhja-Eesti maastikule kerkisid vastukaaluks Munamäele tuhast mäed ja mürgijärved (Eesti varustas põlevkivielektriga Leningradi ja aastatoodang ületas 30 miljonit tonni põlevkivi). Kadusid ka hinnalised uraanivarud.
Peavoolu ideoloogiaks oli tookord utoopiline kommunism ja kõrgkoolide lõpetajad pidid tõsise näoga andma ” teadusliku kommunismi” eksami. Meediast võis lugeda ja kuulda vaid töövõitudest ja heaolu kasvust. Riiklikud võtmepositsioonid aga olid õiget ideoloogiat kummardavate parteilaste käes.
1. mail 2004 astusime Euroopa Liitu, kus meil on parlamendis 0, 8 % esindatus ja formaalne vetoõigus seaduste vastuvõtmisel.
Juba järgmisel, 2005. a võeti Euroopa Liidus vastu normatiiv nr. 14 604. See puudutas suitsuandureid, mida tungivalt soovitati igasse euroliidu majja panna. Eesti oli üks esimesi riike 2008-2009, kus see kuulutati kõigile (ka küttekolleteta korterites) kohustuslikuks. Keeldujatele määrati trahvid kuni 25 000 krooni (ca 3 kuu keskmine netopalk). Hiljem järgnesid sundusele veel mõned riigid: Austria, Saksamaa, Prantsusmaa. Lisakuludeks muidugi patareide uuendamine. Huvitav info on selles normatiivis veel: MÄRKUS! Teatavat tüüpi suitsuandurid sisaldavad radioaktiivseid materjale. Nüüd aga küsimus: milliseid tootjaid ei rõõmustaks see, kui kallid reklaamikulud asendatakse 100 % sundusega?
Järgmiseks üldiseks rahvavaenlaseks kuulutati hõõglambid. Need pidid tööstuse arvelt röövima tohutult energiat. Otsused tehti 2009 – 2012. a kui keelati hõõglampide müük. Algas säästupirnide võidukäik. Olgugi, et need rikkusid oma ebanormaalse sinise spektriga silmi, olid elavhõbedamürgised, üsna loiud süttima ja lisaks veel kallimad ka, uskus enamik inimesi endiselt Euroopa juhtide vääramatusse pädevusse teemal, mis on progress ja mis inimestele hea ning mis halb. Nemad teavad!
Arvatakse, et algatus tuli Angela Merkelilt, aga võib olla ka kõrgemalt? Cui bono? (ladina k.- kellele kasulik?) küsinuks ehk Vana- Rooma kodanik. Küllap neile firmadele, kes ilma reklaamikulutusteta said mitmekordistada oma tulusid. Võimalike seas – Amprobe, Fluke Corp, Hewett Packard, Keysight, Kingston jt. Suures osas Ameerika firmad. Lihtsameelne võiks ju küsida – miks peaks EL toetama Ameerika firmasid?
2009. a oli üldse rikas algatuste poolest. Järjekordseks üllitiseks sai Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv nr. 7213. juulist 2009. Jutt käib elektriarvestitest. Direktiiv avaldati EL-u Teatajas 14. augustil 2009. Sellest on ka eestikeelne tõlge, kus sissejuhatuses on kirjas: “Peaks olema võimalik, et arukate arvestite juurutamine põhineks majanduslikul hinnangul. Kui sellest hinnangust nähtub, et kõnealuste arvestite sisseviimine on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ainult nendele tarbijatele, kes tarbivad teatava hulga elektrit, siis peaks liikmesriikidel seda arukate arvestite süsteemide juurutamisel olema võimalik arvesse võtta “.
Ingliskeelses originaalis on “arukad arvestid” väljendatud terminiga “intelligent metering system“. Järgnevalt on rõhutatud, et vastavad elektriseadmed peavad olema turvalised ja tervisele ohutud.
Edasi artikkel 37 (13): ” Liikmesriigid peavad looma kohesed ja tõhusad reguleerimis-, kontrolli- ja läbipaistvusmehanismid, et vältida turgu valitseva seisundi ärakasutamist ja eelkõige sellest tulenevat klientide huvide kahjustamist “. Kõlab ilusti ja hilisem eestipoolne tõlge “intelligent metering system” kui “kauglugemisseade” võib olla suvaline.
Seda enam, sest kauglugeja on 4 korda kallim ja 4 korda vähem vastupidav kui senine klassikaline arvesti. Eesti valitsus reageeris 2003. a vastuvõetud Võrgueeskirja täiendamisega 2016. aastal, kui peaministriks oli Taavi Rõivas ja majandusministriks Kristjan Michal: 6 peatükk § 39-2
“MÕÕTESÜSTEEM peab alates 1. jaanuarist 2017 VÕIMALDAMA korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega ” (minu rõhutused – I. S ). Pole juttu elanike kohustusest 100 % üle minna kauglugejatele. Tekst ütleb, et mõõtesüsteem (seega Eesti Energiat teenindav Ericsson Eesti AS oma 176 elektrikuga) peab võimaldama kliendi soovi korral kauglugeja paigaldamise. Jällegi –cui bono ?
Kauglugejaid toodavad mitmed firmad. Arvestatavamad nagu Cisco, General Electric, Honeywell, Itron, Elster group, ADD Technology, jne. on jälle suures osas Ameerika firmad, aastatuludega ca 2-12 miljardit dollarit. Neid toetavad Skandinaavia ja USA suurpangad.
Maailmas on praegu ca 700 miljonit kauglugejat. Hinnad Euroopas on ca 200 eurot, pluss paigaldamise kulu. Ilmselt tasub ajupesuga tegeleda. Euroliit sai ülesandeks panustada siia 45 miljardi euroga, et saavutada aastaks 2020 72 % arvestite paigaldamine.
Ajapikku on aga üha enam ilmnenud kauglugejate halbu mõjusid:
Tootjate kompaniide eestkõnelejad – näiteks matemaatik Jonathan Borwein, ajaloolane David Bailey, inglise leiborist Ed Miliband (muuseas äge samasooliste abielude propagandist) jt. väidavad, et need vastuväited on ebateaduslikud või haige psüühika väljendused.
Samas on erapooletud meditsiiniprofessorid ( D. Carpenter Harvardi Ülikoolist, R. Anderson Cambridge Ülikoolist, jt. ) näidanud, et tegemist on orgaaniliste närvisüsteemi haiguste ja kardiogrammiga fikseeritud südametegevuse häiretega.
Tehnika spetsialistid ( A. Hennay Londonist, R. Powell Harvardist jt ) on tõestanud, et kauglugeja kiirgus on võrreldav ca 160 mobiiltefoni kiirgusega. Ja see mõju on ööpäevaringne!
Huvitav on seegi, et kuigi ” peavoolumeedia” eitab kauglugejate ja mobiilide kahjustavat mõju, on sageli lisatud, et parem on siiski kasutada handsfree mobiili ja hoida rasedad ja väikelapsed eemal. Lennukites on keelatud mobiilide kasutamine. Ka migreenihaigeid hoiatatakse mobiilide kasutamise eest. Muuseas Iisraeli Ülemkohus keelas oma 18. juulil 2013 otsusega ära koolides WiFi kasutamise ja seda tervislikel põhjustel.
Nii ongi juhtunud, et EL komisjoni plaan paigaldada 200 miljonit kauglugejat on osutunud ebareaalseks. Inglismaale oli kavas paigutada 53 miljonit kauglugejat, kohale jõudis 4,9 miljonit. Ja kuna Inglismaal on esinenud palju proteste ja Inglismaa lahkub EL-st, siis võib arvata, et kauglugejate arv väheneb. Tõsiseid proteste on esinenud ka Austrias, USA-s, Kanadas, Saksamaal jm. Oluliste piirangutega või täiesti on kauglugejatest loobunud Belgia, Tšehhi, Leedu, Läti, Portugal, Saksamaa, Sloveenia, Bulgaaria, Küpros, Slovakkia ja Ungari. Kauglugejate sundpaigaldamise vastu on loodud juba üle 200 organisatsiooni.
Eesti Energia Elektrilevi esindajad (Tarmo Mere, Jaanus Tiisvend, jt.) aga suruvad püüdlikult sundkorras 100 % Eesti elanikele peale kauglugejate paigaldamist, kokku 630 000 tükki! Riigihanke maksumus läbi AS EMT on salajane. Juttu on olnud 94 miljonist eurost. Aga arvutame – 630 000 aparaati a 200 eurot, pluss ca 20 eurot iga aparaadi paigaldamise eest > 140 miljonit eurot. Ja siit need “võrgutasud” aastateks tulevadki?! Lisaks näitude usaldusväärsuse küsitavus.
Arvan, et ka õiguskantsleri Ülle Madise tähelepanu tuleks juhtida hiidmonopoli Eesti Energia omavolitsemise lõpetamiseks ja eesti rahvale moraalse, tervishoidliku ja rahalise kahju tekitamisel. Ausatel poliitikutel, niipalju kui neid veel jäänud on, tuleks aga seista Eesti Vabariigi suveräänsuse eest.