Eda Rüütel: Eesti tegelikud sõbrad ja vaenlased

Enam pole ju mingi ime, et kõikesallivuse kuulutajad ei suuda oma kuulutust tõsiselt võtta – ise seda oma elus rakendada ja sedasi oma kuulutusele truuks jääda ning ilmsiks tuleb nende tegelik pale.

Eurolaulikud on saanud ülistada globalismi ja neomarksismi, mis ilmselgelt on olnud rahvusriikide- ja inimvaenulik demagoogia globalistide nagu Soros rahade toel. Ja siis, kui vähese riigipoolse toetusega sünnib rahvaüritus, mis ühiskonda igati positiivset nooti toob ja seda tänini kannab (noorte laulu- ja tantsupidu), on sallivad kahel jalal püsti hullumas.

Nii nimetatakse kõiki tantsijaid, lauljaid ja neile kaasaelajaid tagurlikeks, mahajäänuteks ja isegi rahvavaenulikeks. Et laulupeol tuleb laulda mitte omi vaid võõraste rahvaste laule ning et eestlaste laulupeol peaksid pigem laulma muud rahvad kui eestlased, pole see kellegi tõsiselt võetav jutt. Rahvas, kes tahab pidutseda, valib ise, kellega ja kus ta oma pidu peab. Eestiski on olnud piisavalt ruumi teiste artistidele nende ülesastumiseks. Ja on neidki pidusid, kuhu kaugetelt maadelt külalisi endale külla kutsutakse ja ise külla minnakse. Kuid iga asi omal ajal ja omas kohas.

Arvata, et ühtsustunne, mida koos olles kogetakse, on midagi valet ja võltsi või ebaolulist, on kurjast. Sellist ühtsustunnet saabki just kogeda taolistel ühistel üritustel, mille toel liigutakse edasi kõigil sellele järgnevatel päevadel. See on rahva süda ja meie kestmise alus. Inimene, kes leiab selles kõiges pettust ja nimetab seda igandiks, pole ilmselgelt ise ühendavat ühtsustunnet kogenud või ongi ise teadlikult pööranud end rahvusriikluse vastu ja töötab kõikide vahenditega selle vastu. Räägime siin kunagi eestlastele olulisest kultuurilehest “Sirp” ja selle kaasautorist Mikk Pärnitsast.

Pärnitsa kirjutistest on näha puhas viha oma riigi ja rahva pärandi vastu, vastikustunne oma rahvusega seotud teemade vastu ning laia maailma ülistamine. Ei ole seal mingit tänu oma eluandjate ega hariduse pakkujate vastu, kelle toel, kuid kelle vastu ta täna oma teritatud sõnanuge loobib. Esmapilgul võib näida, et ehk on tegu raske lapsepõlvega, sest kaasajal on paljudel rakse ja teatud raskused jätavadki lapsele sügava ning kestva jälje. Kuid ei, Pärnitsa kodus näikse kõik korras olevat, tema vanemad on intelligentsed inimesed ja ema lausa tunnustatud rahvatantsupedagoog.

Või on Pärnitsa puhul tegu igikestva vinnirohke puberteedi ja rahuldamatusest möllavate hormoonidega. On ju sellele eale iseloomulik oma lähedaste salgamine ning võõraste ja uute sõprade ülistamine. Uus suur sõber, olgu selleks siis ropu suuga kodukootud eesti nihilismi isa Kaur Kender või hoopiski Euroopa Liit, polegi nii oluline. Eks ole ju europropaganda teinud kõik, et rahvusriike nõrgestada ja rahvuslust eriti halvas valguses näidata. Seda juba alates kooliharidusest nii meil kui ka mujale õppima meelitades. Ja kõnealune nooruk leiab, et euroliidu rahad on Euroopa Liidu enda omad, mitte rahvusriikidelt kokku riisutud vara. Nii armunud on ta oma uutesse sõpradesse, et tegelikkust enam ei adu.

Kui noorele Mikk Pärnitsale võib ta rumalusest praalimise ehk andeks anda, siis rahva poolt rahastatud soliidne kultuuriväljaenne Sirp ei tohiks seda endale lubada. Kollaka meedia lipulaevu Delfit ja EE võib mõista, nemad ju vajavad põnevust ja klikke, mitte eesti kultuuri säilimist, aga Sirp peaks ju meie kultuuri hoidma ja kaitsma.

Noor inimene ikka eksib, kuid järjekindlat rahvavaenulikku kihutustööd oleks juba raskem mõista ja andestada. Keegi ei sunni Pärnitsast siin olema ja ammugi ei sunni keegi teda eestlaseks jääma. Mingu Londonisse nagu tema suur õpetaja ja eeskuju Kender teed näitas. Loomulikult on see kurb. Järjekordne, ehk lootustandevgi noor on Eestile kaotsi läinud.

Seevastu kultuuriministrit, Indrek Saart, kelle silme all kogu see isamaa vaenamine sünnib, on raske õigeks mõista. Kuidas on ühele tema seisukohtade avaldamine vihakõne ja teise puhul  sõnavabadus? Ministri kahepalgelisus ja oma suva järgi asjade tõlgendamine on meelevaldne ja pahatahtlik. Pealegi tegu peaks olema küpse mehe, mitte tasakaalutu noorukiga. Ootaks temalt rahvavaenulike seisukohtade heakskiitmise eest vabandust küll! Vastasel juhul pole ta Eesti kultuuriminister ja peaks leidma endale muu sobiva töö.

Kuid Saar ja Pärnits võtku teadmiseks, et eestlane ei ole kunagi sallimatu olnud, kui teised rahvad elavad oma riikides ja täidavad oma kombeid oma kodudes, käivad meil külas ja siis taas koju naasevad.

Eestlased on nagu iga teinegi rahvas, kes tahab elada oma kodumaal ja segamatult oma toimetusi toimetada. Ükski riik ega rahvas pole nõus end suruma välistesse raamidesse ja koolduma võõraste direktiivide surve all, olgu selleks survestajaks Euroopa Liit või Venemaa. Selle tuleb vastu hakata ja piirid seada.

Eestlaste sõbrad mõistavad meid, mitte ei mõista meid hukka! Kuna nad on ka ise samasugused ja tahavad iseendaks jääda.

Seotud lood: Sotsialistist kultuuriminister süüdistab EKRE-t demokraatia ja sõnavabaduse õõnestamises 

FOTO: Gerli Asmer