Eda Rüütel: hariduses kustuvad lambid

Eda Rüütel on EKRE haridustoimkonna liige.

EKRE haridus- ja kultuuritoimkonna liige Eda Rüütel kritiseerib riikliku haridusüsteemi otsust jätta ära põhikooli lõpueksamid.

“Kustutades hariduses tuled ja lülitades välja mõtlemise…

… on pimedas kõigel kaheldaval hea ja rahulik toimetada.

Õpilased, praegused lõpetajad võivad olla igatahes uhked, et nemad said hakkama, kes kuidas, aga said hakkama ja tegid ära oma eksamid. Hakkama aga ei saanud mitte nüüd siis õpetajad, vaid pime vari langeb kogu haridusministeeriumile. Või täpsemalt, MTÜ-le Innove, kes ministeeriumile varju annab.

Ja järjest pimedamaks läheb, sest selle asemel, et koolitada oma töötajaid ja organiseerida elu nii, et edaspidi ei jäädaks hätta eksamitööde kontrollimisega ja tulemuste edastamisega, soovib haridusministeerium riiklikud eksamid juba järgmiseks aastaks üldse ära kaotada.

Miks aga võetakse järgmistelt õpilastel võimalus saada korralikku põhiharidust? Ei asenda riigieksameid, mis toimuvad kahes põhiaines ja milleta põhiharidust ette ei kujutatagi, koolieksamid, ei kontrolltööd ega ammugi testid.

Sisuliselt loobub riik põhihariduse andmisest, kuna oskusi ja teadmisi selles mahus ja sellisel tasemel edaspidi ei hinnata, ja annab selle vastutusrikka kohustuse koolile ja õpetajatele. Kuidas me siis teame, kes kuidas lõpetas, kui objektiivset ja adekvaatset hindamissüsteemi enam ei ole? Mille alustel noor edasi õppima minna saab? Klassiõpetaja subjektiivse hinnanguga pole tal küll suurt midagi teda!

Mida annab meile riigieksam?

Millises aines ja mahus teadmiste ja oskuste kontrolli teostatakse, on erinevate tööde puhul erinevad. Põhikoolis on matemaatika ja eesti keel need baasained, mis tagavad talle elementaarse iseseisva toimetuleku edaspidiseks eluks. Oskad sa loetut mõista ja arusaadavalt kirjutada, loogiliselt mõelda, rahadega ja muude arvudega ühiskonnas ümber käia? Kas meie lastel pole neid oskusi enam vaja?

Õppimine on protsess, kus tunnis saadud teadmisi/oskusi kontrollitakse ja kinnistatakse tunnikontrolliga, nädala mahtu ehk testiga ja aine teema poolaasta- või aasta mahtu kontrolltööga; aastate tööd koolieksamiga. Siis riiklik eksam näitab kogu kooliperioodil õpitu omandamist ja seda, kuidas õpilane õpitud päriselus kasutada oskab. Selliselt vajalikke astmeid läbides ei kujuta eksam ületamatut ja mõistusevastast stressi.

See ongi see elu, kuhu ta astub ja mida igapäevaselt elama hakkab. Eksamite kaotamine oleks sellisel juhul elust läbilõikamine, mitte eluks ettevalmistamine. Mistõttu kaotabki eksamitest loobumine suures osas üldse kooliskäimise mõtte! Nagu sportlast motiveerib igaks trenniks saadav medal ja poodiumi koht.

Võimalikult objektiivne hindamine on tagasiside tehtud tööle nii lapsele, kas ja kuidas on õpitu omandanud ja millise tulemi ta võib õpituga saavutada; õpetajale, kas tema meetod ja töö on olnud tõhus ja kui tõhus; lapsevanemale on see samuti signaal; ning riigile ja ka rahvusvaheliselt on õpilaste saavutused arvestatavad näitajad, millega ikka ja jälle hoobeldakse – PISA testid kuni väärt ning haritud tööjõud!

Igal juhul on eksamieelsele perioodil tehtud töö vajalik ja reaalsed tulemid meie riigi haridustaseme olulised näitajad. See on märk koolile ja ka riigile, kas ja kuidas on riik oma tööga toime tulnud ja kui tõhus on olnud riiklik haridussüsteem.

Täna on aga riiklik haridussüsteem selle pideva ja järjekindla õõnestustöö tulemusel ümber kukkumas. Ja arvatavasti on see tegelik põhjus, miks eksamid kaotada tahetakse. Et karm tõde peeglisse vaadates ilmsiks ei tuleks, mitte et lapsi kiusatakse ja ülemäärast stressi eksamite tõttu esineks. Õpilased ise mõistavad selle vajadust! On ju mõistlik alustatu ikkagi korralikult lõpetada ja saadud teadmisi ja kogemusi kontrollida. Mille eest siis õpetaja  ja minister lõpeks palka saab, kui nende tööle eksamite näol mingit tagasisidet ja mingit tulemit ette näidata pole?

Teised koolid, kes armastavad juba sisseastumisel eksameid teha, peaksid mõistma, et põhimõtteliselt on neil õigus kontrollida vaid neid teadmisi, mida nad eelnevalt ise jaganud on. Vastasel juhul on see võõra tööviljast omale tulu lõikamine ja ennatlik enda võõraste sulgedega ehtimine.

Teatavasti on kõrgeid sihte ja norme langetatud mujalgi: kõrgkooli astumisel, keelenõuetes õpetajatele ja teenindussfääris, normides kehalises kasvatuses jne. Neil kõigil on oma negatiivne mõju. Kuid hariduses tehtu mõju annab tunda veel põlvkondade taha, nagu sööme me täna eelnevate põlvkondade töö ja oskuste vilju, nii oleneb ka meie pensioni- ja noorte põli tänasest valikutest.

Arvatav prognoos on näha juba lähiriikidest Soomes, Rootsis jne. See tähendab kodanikuühiskonna kärbumist, elukvaliteedi ja teenuste langust ja võimalik, et paljude teenuste kättesaadavust üldse. Ning me leiame, et me tark riik on muudetud odavtööjõuga arengumaaks, kus head haridust saavad lubada vaid vähesed.

Nõrk riiklik süsteem toob kaasa hariduse kallinemise ja erastamise. Arvatavasti ootavad seda seadust kõige enam just erakoolide ja lasteaedade omanikud, sest siis kasvaks nende tööpõld ning hea mainegi oleks kui taevast kukkunud õnnistus!

Paraku on aga sellega lammutatud veel enamusele kättesaadav ja aastasadu üles ehitatud meie tugev riiklik haridussüsteem ning on viidud lõpule ka selle riikliku funktsiooni erastamine.

Lõplikult oleneb täna aga kõik veel sellest, kas ja kui palju on meil veel mõtlevaid ja otsustavaid inimesi, kes hariduses hääbuva pirni eredama vastu vahetaksid ja mõistliku ühiskonna töökorras hoiaksid.”

Kommentaarid