Eda Rüütel: kelle huve teenib põhikooli riigieksamite kaotamise seaduseelnõu?

Eda Rüütel seisab selle eest, et noortel oleks motivatsioon teadmisi omandada.

EKRE haridus- ja kultuuritoimkonna liige Eda Rüütel kritiseerib riikliku haridussüsteemi otsust jätta ära põhikooli lõpueksamid.

„Eelnõud tutvustav seletus HT ministeeriumi lehel mainib ära, et kajastab Haridus – ja Teadusministeeriumi ja teatud huvigruppide huve.  Kes on need teised huvigrupid, on teada vast ainult ministeeriumile endale, sest paljud õpetajate ühendused on selle idee vastu olnud kohe alguses, kui minister sellega välja astus.

Ka lapsevanemad ja lapsed ise ei mõista seaduse mõtet ja tegelikku eesmärki. Väiksemgi laps mõistab, et kool pole niisama kooliskäimise koht ning tunnikontrollid ja kontrolltööd õppimisele loogiline jätk, mis näitab teatud mahus õpitud aine omandamist. Riiklikud eksamitega tehakse kõigest õpitust kokkuvõte, näitab lõpuks kätte sinu võimete  lati ja koha riiklikus paremustikus.

Seni pole see kujutanud kellelegi ületamatut stressi, sest tegu on sisuliselt juba õpitu kordamisega ja edaspidi genereerime koolis õpitut ju igapäevaselt. Lõpuaktusel aga tunneb  uhkust võidukalt läbitud etapi üle nii õpilane kui õpetaja.

Seletus vihjab, et lisastressi tekitavad paljud gümnaasiumid, kes on otsustanud oma katsed läbi viia õppeperioodi ajal! Järelikult on gümnaasiumi juhid ühed need huvigrupid. Kuid kus võtavad nemad selle jultumuse teha õpilastele katseid, kui koolides alles õppeprotsess käib; ja miks lähtuvalt nende kapriisist tuleb teha ümber seadus, terve haridussüsteem ja loobuda oma kodakondsus -standardist? Ja mis veel hullem, jätta edaspidised lõpetajad ilma riiklikust heast põhiharidusest.

Riiklik lõpueksam tähistab põhikooli lõppu ja selle aine riiklikku nõuetekohast tulemuslikku tööd- tegelikke teadmisi ja omandatud oskusi. Ükski test ega kontrolltöö ei ole selle mahu ja kaaluga, mis on riiklik eksam.

Põhikooli riiklike eksamitega – eesti keel ja matemaatika – väljendab riik oma tahet ja nõuet nende ainete suhtes, et neid põhiained ja põhioskusi selles miinimummääras osataks. Põhikool on praegu meie riigis see kohustuslik osa, mis garanteerib selle, et noor üldse oleks võimeline midagi õppima minema. Läti plaanib aga üle minna kohustuslikule gümnaasiumile.

Kas praegusele valitsusele ja haridus ja teadusministeeriumile, gümnaasiumi juhtidele polegi põhihariduse kvaliteet – eesti keeleoskus ja reaalainete baas – oluline? On teada, et testid ei tõesta midagi ja kooli eksam pole see tase, milles riik väga kindel on.

Mis puutub aga laste valikuvõimaluste suurenemist, siis valida saavad nad juba praegu omale sobiva koolieksami ja hiljem ka kooli, kus õpinguid jätkata. Nõudmiste langetamine vaid  vähendab nende valikuvõimalusi.

Eesti Vabariigi põhiseadus teeb riigi hariduse eest vastutavaks ja tema kohus on nõuda ja oma nõudmisi finantseerida, et hea eestikeelne haridus oleks riigis kättesaadav ja süsteem töötaks.

Praeguse otsusega aga lammutatakse toimivat haridussüsteemi ja mitte Eesti huvides. On ju üsna loogiline, et gümnaasiumile eelneb põhikool, mitte vastupidi. Seaduse pooldajad aga tahavad gümnaasiumisse minna enne põhikooli lõpetamist? See pole loogiline. Laske enne lastel õppida ja kool väärikalt lõpetada. Enne põhikooli lõpetamist pole neil alust üldse gümnaasiumi katsetele minnagi. See on väga alatu käitumine noorte suhtes.

Hoopis vaenulik on ta riigikeele ja kodakondsusnõude – riigi – suhtes tervikuna. Missugune teine riik annab kodakondsuse, ilma et tegelikku riigikeeleoskust kontrollitaks?  Või missugune riik nii ükskõikselt oma riigikeele oskusesse suhtub? Eelnõu kommentaator püüab siin vassida, kas või mis siis ikkagi jäävad. Keeleoskamatutest kujuneb hiljem välja väga tõsine turva- ja suveräänsuskriis. Igaüks püüab kehtestada siin oma keelt ja hiljem ka meelt.

Sellisel juhul ei saa me rääkida ka riigi ühtsest  eestikeelsest haridussüsteemist, kui moslemi- ja vene  kogukonnad kujundavad oma kogukonnakooli ja neil on üsna sageli põhiharidusest hoopis teine arusaam kui riigil.

Ning mis riiklikust vastutusest me saame rääkida, kui kogukond otsustab õpilase üle, kas viimane omandas põhihariduse või mitte. See on vastutustundetu. Tema hinnang on niivõrd subjektiivne, et keegi ei võta seda tõsiselt. Ja mida laps teeb ja kuhu läheb sellise mitte midagi ütleva tunnistusega?

Eksami funktsiooni veeretamine tasemetöödele on samuti eksitav, sest need ei ole hindelised. On vaid vajalikud hetke diagnoosiks ja sihtide seadmiseks hariduses.

Aga jääb ikkagi küsimus, kelle huve ja hüve kaitseb põhikooli riiklike eksamite kaotamise seadus ja kuidas on siis ikkagi kaitstud laste õigused saada head eestikeelset haridust Eesti Vabariigis?“

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga