Edward Lucase kolumn: Euroopa võõrleegion?

Arvamus,
- Updated
AFGHANISTAN-UNREST-FRANCE-FOREIGN LEGION

Enamik eurooplasi peab sõda vanamoodsaks ja vastikuks. Kui tulistamine peaks siiski algama, on see ilmselt ameeriklaste süü ja sellega toimetulemine kahtlemata nende vastutus. Siit tuleneb absurdselt, et Euroopa (rahvaarv 500 miljonit, SKP 20 triljonit dollarit) kurdab USA (rahvaarv 300 miljonit, SKP 17 triljonit) ebapiisava tegevuse üle Süüria, Liibüa ja teiste konfliktikollete stabiliseerimisel.

See suhtumine pole jätkusuutlik, Ühendriigid on rahaliselt ja sõjaliselt ülekoormatud. Kui Euroopa tahab sekkumist oma lähinaabruses (mis on liidu ellujäämiseks hädavajalik), peavad eurooplased olema valmis kulutama raha, kandma inimkaotusi ja võtma riske.

Esimene hea samm selles suunas oleks Euroopa võõrleegiooni loomine. Selle saab moodustada kiiresti. See peaks olema avatud kõigile eurooplastele ja mitteeurooplastele, kes on piisavalt vanad, sõjaväekõlblikud ja võitlusvalmid. EL-i väliste riikide kodanike jaoks oleks suur stiimul kodakondsus, millele neil tekiks õigus, ütleme, viie aasta pikkuse laitmatu teenistuse järel. Asüülitaotlejate ja majandusmigrantide taotlused oleksid teretulnud.

Selle peaülesandeks oleks tegutseda konfliktikolletes – näiteks kindlustada Liibüa rannikualasid, kaitsta Süüria põgenikelaagreid või aidata Malil terroristide vastu võidelda. See poleks kõrgtehnoloogiline armee ega leiaks kasutust mastaapses sõjategevuses. Selle suurimad tugevused oleksid kiirus ja vaprus: seda saaks kohale saata väga kiiresti ja sõdurid teaksid, et tule alla sattumine, surma või haavata saamine käiks asja juurde.

Võõrleegion oleks odav: selle sõdurid ei vaja poputamist, mida Euroopa riigid peavad oma kodanike sõjaväkke meelitamiseks pakkuma. Suur osa esialgsetest kuludest langeks väljaõppele (eriti radikaliseerumise märkide tuvastamisele ning sõjaõiguse omandamisele). Selle ohvitserid – peaksid esialgu – tulema teistest Euroopa riikidest.

Üks suur küsimärk on juhtimine. Mina paneksin alustuseks seda juhtima prantslased. Prantsuse võõrleegion on väga edukas. Ent niipea kui võimalik, kaasaksin sellesse teised riigid: võimekate vabatahtlike koalitsioon. Esialgu jätaks ma Euroopa võõrleegioni Euroopa institutsioonidest kaugele: nende otsustusprotsess on liiga aeglane ja arglik. Kui Euroopa riigid tahavad ühel päeval luua tugeva EL-i välispoliitika kõrge esindaja institutsiooni, võiks see muutuda.

Teine võimalik vastuväide võõrleegiooni loomisele oleks ressursside äratõmbamine Euroopa niigi hõredatelt sõjavägedelt. Leegioni loomisega kaasneksid tõepoolest teatud kulutused varustusele, majutusele ja transpordile. Samas oleks uus üksus kokkuvõttes kasulik, sest siis ei pea Euroopa kohe USA-le helistama, kui läheb vaja lühikese etteteatamisajaga lahingüksusi. Olen rääkinud sellest ideest mitteametlikult kolme kõrge ameeriklasega, neist ükski ei pidanud seda oma olemuselt naeruväärseks või kontraproduktiivseks. Nende peamine reservatsioon seisnes selle teostatavuses.

Ma jagan nende skepsist. Missugune oleks leegioni staatus rahvusvahelise õiguse järgi? Kes otsustaks, millal, kuhu ja kui kauaks seda paigutatakse? Mis on selle staatus NATO suhtes? Mis saab veteranidest? Mõned neist oleksid tööturu jaoks väga heade oskuste ja kvalifikatsiooniga, ent teised võivad vaevelda traumade käes. Kibestunud, tööturule kõlbmatute lahinguvilumusega moslemirambode kohordi teket peaksid mõned liiga suureks riskiks.

Ent alternatiiv on veel halvem. Lubada igavlevatel täies elujõus noortel meestel logelda ajal, mil bürokraadid menetlevad nende asüülitaotlusi, ei ole lihtsalt raiskamine: see viib vältimatult katastroofini. Suutmatus kindlustada perifeeriat ähvardab Euroopat edasikestmist. Euroopa võõrleegion oleks võib-olla suutnud Liibüas pärast diktaator Muammar Gaddafi kukutamist korra tagada. See oleks ehk suutnud rajada Süürias põgenikele turvaalasid. Samuti võiks sellest olla abi ISIS-e tõrjumisel Iraagis või isegi Talibani vastu Afganistanis. Kõigil neil rinnetel on Euroopa ebapiisav sõjaline jõud toonud kaasa ühe katastroofi teise järel. Euroopa tegevusetuse tõttu terendavad silmapiiril uued katastroofid. Kas kellelgi on parem idee?

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

BNS

Foto: AFP

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused