04.05.2021
Utah protestijad.
„Utah` osariigis toimiv ühiskondlik liikumine Utah Tar Sand Resistance on saanud kümne aastaseks. Kümme aastat tagasi algatas selle väike grupp entusiaste, kes sai haisu ninna plaanidest hakata Uinta maakonnas põlevkivi ja muid maavarasid kaevandama – sealhulgas põlevkivi, millest oleks asutud õli tootma.
Miks see meile nii oluline on? E. Morricone parimate hittide saatel sööstis sinna Eesti riigifirma Eesti Energia, lubades kokku teab mida nii seal kui ka oma rahvale kaugel kodus ehk siinsamas Eestis – kasutades sealhulgas mõlemal pool ka otsest valet.
Algusest peale oli selge, et olemasolev tehnoloogia nõuab suurtes kogustes vett, sealsama paiknev Black River seda ei võimalda ja juurde toomine pole lihtsalt mõeldav ilma föderaalvalitsuse kaasamiseta.
Muuseas, sellest ka ei pruugi piisata, sest vana kohalike põlisrahvaste esindajate kunagine põhimõte „Black Mountains are not for sale“ (midagi lihtsalt EI kuulu müümisele ega saa olla läbirääkimise objektiks) kehtib siiani. Vesi on, muuseas, ka ümbritsevate osariikide üks suuremaid peavalusid – seda lihtsalt ei ole ja Salt Lake City`le lähemal olevat veehoidlat kaitstakse samuti nagu Fort Knoxi.
Looduse kaitsjad on olnud edukad – asjad pole edasi liikunud ja koduses Eestiski pole Eesti Energia suurtest saavutustest USA õliväljade vallutamisel kuulda olnud. Siiski – raha sinna kulub endiselt ja igasugused katsed sellekohast teavet õngitseda, on liiva jooksnud. Riigi, st maksumaksja raha ju, see kannatab vaikselt ära – nii ju kogu aeg nii olnud!
Vernalis, umbes 10 000 tuhande elanikuga linnas, mis Eesti Energia olematule kaevandusele kõige lähemal, ollakse veendunud, et asja sellest ei saa ja nii näibki minevat. Kohapeal ei olnud leida ühtegi Enefit Greeni (EE tütar) esindajat, telefonid ei vastanud ja kontorgi oli ammu hüljatud. Vähemalt üleeile oli pilt sama olnud.“
Andres Raid, ajakirjanik
