12.04.2018
Eesti missioon Afganistanis
Kolmapäeval arutlesid Riigikogu saadikud Eesti kaitseväe missiooni saatmise üle Malisse ja nagu ikka, kippus kaitseminister Jüri Luige selgitustest välja kooruma Eesti riigi suhtumine oma kohustustesse pigem isanda ja vasalli kui liitlaste suhtluse tasemelt.
“Kas see ongi meie kaup NATO-s, et kui prantslastel on vaja oma endistes kolooniates korda luua, siis muidu nad meid venelaste eest kaitsma ei tule, kui me sinna oma mehi ei saada? Ma ei saa kuidagi võtta tõsiselt seda, et NATO § 5 ei hakka tööle, kui me ei saada 50 sõdurit Malisse,” rääkis EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme arutelul.
Ta tuletas meelde veel ka seda, et Vene-Gruusia sõja ajal olid hea lahinguvõimega Gruusia kaitseväelased Afganistanis lõksus, sest keegi ei toonud neid ära kodumaa eest sõdima — ja ka praegu on olukord, kus Vene-NATO suhted on võrreldavad 1962. aasta Kuuba raketikriisiga, meie aga saadame oma lahinguvõimelised mehed Aafrikasse!
EKRE on juba mõnda aega kritiseerinud Eesti välispoliitikat selle selgrootuse pärast: see lähtub pigem mistahes hinnaga solidaarsusest kui väärikast sõprustundest ja abivalmidusest. Eestis liiguvad pidevalt jutud sellest, et me peame Euroopa Liiduga solidaarsed olema, sest oleme sealt nii palju eurosid saanud, ja peame NATO igale kutsele reageerima, sest muidu me jääme kaitsvast vihmavarjust ilma.
Mis puutub eurorahadesse, siis jah, me oleme sealt tohutult saanud, aga samas ka tohutult andnud. Ei maksa arvata, et EL on heategevuslik organisatsioon, ning kui suured ja tugevad riigid oma raha ühiskassa kaudu laiali jagavad, siis võtavad nad selle mujalt tagasi — see ei peagi iga kord rahas väljenduma.
Nii näiteks on Saksamaa kaubandussaldo tugevasti plussis isegi USA maailmatasemel majanduse suhtes — sellise positsiooni on ta saavutanud kogu Euroopa Liidu toega. Väga vale on Eesti suhtumine, kus mingite struktuurifondide raha saamise eest tasutakse pagulaste sunnitud vastuvõtuga — see ei ole kuidagi loomulik, vaid igati äraspidine ja vastik suhtlustase.
Ka NATO puhul unustab Eesti, et kokkulepe käsitleb vastastikku kaitsmist oma turvalisusruumis, mitte teiste liikmete sõjakäikudest osa võtmist, ja seda Prantsusmaa tegevus oma endistes kolooniates, kus tal on majandushuvid, kahtlemata on. Piltlikult võttes on NATO kui kindlus, kus igal ühel meist on oma müürilõik või bastion, mida ta peab kaitsma, ja kui ta hätta jääb, saadavad teised oma mehed appi. Me võime koos väljas käia, et vaenlane enne kindluseni jõudmist purustada, kuid me ei pea kaasa tegema teiste kindlusekaitsjate isiklikke röövkäike. Eesti ei pea ootama NATO-lt kaitset teenete eest, Eesti ongi ise võrdne osa NATO-st.
Nagu eelnevalt öeldud, on Eesti välispoliitika pigem kui isanda ja vasalli, mitte aga sõprade ja liitlaste suhe. Sõbrad saavad üksteisele ka ära öelda, kui abistamine mingil põhjusel võimalik või kasulik pole, ilma et see eest järgneks ähvardus: “No siis ma sind enam ei kaitse ka!” Kui mõni riik käitub vasallina, siis nii teda ka võetakse; kui mõni riik suudleb saadud raha eest kerjuse moel andja kätt, siis kerjusena teda ka võetakse.
Ükski maailmastruktuur ei lähtu altruismist ega heategevusest, kõigil on omad huvid mängus, ja seda ka Eestil. Ainult et oma huvide eest ei võidelda teiste järel sörkides ja lootes, et ehk kukub ka midagi, ning kui kukub, siis tänulikult niutsudes — õiged liitlassuhted lähtuvad võrdsuse ja vastastikuse lugupidamise printsiibist. Kui me oleme väärikad, siis meid ka austatakse, mitte ei vaadata truu vasallina, kellele saab alati käske jagada.