31.07.2020
Eestluse hävitamist takistab veel ainult üks jõud.
Ilmselgelt on Eestis päris palju neid, kes erinevatel põhjustel ei usu enam rahvusriigi tulevikku, seda ka kartuses, et EKRE ei suuda väärarengut enam väärata.
Nii kirjutab üks kommentaator: “Kas poleks ehk EKRE-l aeg valitsusest lahkuda? Ükskõik kuidas te püüate, on vastuseis totaalne ka teie koalitsioonipartnerite poolt, rääkimata juba hullunud opositsioonist ja neid toetavast ajakirjandusest. Meie unistuste Eesti on niikuinii hukule määratud ja seda lõhuvad kõik himukalt, vaenuila suunurkades vahutamas. On juba kaugele näha, et eestlastest tahetaksegi lahti saada, maale jäävad ahned “Mogri Märdid”, globalistidest poliitikud ja nende truud ketikoerad. Mõttetu võitlus, üksteise järel võetakse teilt õelate irvituste saatel kaardid pihust. Parem hakake otsima neile 100 000 teie toetajale uut kodumaad — ei taha sellises alatus, oma rahvast vihkavas riigis elada.”
Rahvuskonservatiivid jätkavad kõige ja kõigi kiuste võitlust eesti rahva, tema keele, kultuuri ja riigi eest, kuid hüpoteetiliselt võiks vaadata kommentaari viimast lauset.
Mõne aja eest kirjutas Saksa meedia sellest, kuidas sakslased on hakanud multikultuurselt kodumaalt mujale kolima, sest ei tunne ennast enam turvaliselt. Siis võttis üks Saksa publitsist üles sama teema – mis oleks siis, kui ühiskondlikul kokkuleppel luua Saksamaa ühes osas administratiivne üksus neile sakslastele, kes tahavad ainult oma rahvuslikus keskkonnas elada. Tema nimetas seda reservaadiks ja nägi seda asumas endisel Ida-Saksamaal.
Muidugi lammutati selline mõte juba eos raevukalt maha, sest liberaalid ja vasakpoolsed kartsid ennekõike “natside” koondumist sinna, pluss veel kümned erinevad ettekäänded, alates “rahvuslikus suletusest” ja lõpetades vajadusega elada koos sõbralikus peres.
Huvitav aga oli tolle publitsisti arvamus selle kohta, et kindlasti hakkavad sinna kokku valguma globalismist tüdinud sakslased ja neile üritavad järgneda ka need, kelle eest sakslased lahkuvad – kui selline “reservaat” saaks turvalisuse kantsiks, üritataks see kindlasti globalistide poolt uue multikultuursuslainega uputada.
Sama hüpoteetiline variant ja sedapuhku eestlaste osas – kujutame ette, et ka eestlased saavutavad ühiskondliku kokkuleppe, et rahvuskonservatiivid ja kõik need, kes tahavad rahvusriiki hoida, saaksid eralduda oma riiki mistahes vormis, valmis pigem vaesed kui orjad olema. Globalismimeelsed jääks Tallinnat ja teisi multikultuurseks muutunud alasid valitsema, lastes siia neegreid, araablasi, slaavlasi ja kõiki soovijaid, eestlane võiks olla ka venekeelne ja mustanahaline, perepoliitikat asuks juhtima homoseksuaalsed “kuivanud oksad” ja feminism.
Kui kaua läheks aega, et mõistuse säilitanud rahvuskaaslased rahvus-Eestisse järgi tulla tahaks? Muidugi jääb ka suur hulk inimesi, kes tahakski globalistlikus ja multikultuurses Eestis elada, koos mustade märatsemise, moslemite terrori ja slaavlaste “vabastusmissiooniga”. Päris kindel aga on see, et multikultimaailm hakkaks turvalisse rahvusriiki järele trügima – kui nad on ühe ala taas ära lagastanud, pürivad neomarksismi kasvandikud järgmisesse normaalsesse kohta, et seegi ära rikkuda.
Naastes aga tänase Eesti juurde tuleb üle korrata teistki tõdemust: suveräänset Eesti riiki on vaja ainult rahvusmeelsetele eestlastele, kõigile teistele sobiks muud variandid tükk maad paremini – Venemaa oblast või Euroopa Liidu provints, kus nende prioriteedid täituks paremini. Eestis käibki nüüd võitlus nende kahe leeri vahel.
Kuidas eristada rahvusmeelset eestlast globalistist? See on väga lihtne: tuleb analüüsida, kas pakutav variant aitab kaasa eestluse säilimisele või mitte. Võtame ukraina võõrtööjõu sisseveo – selle toetajad pole rahvusliku Eesti poolt, sest kust nurga alt ka ei vaataks, ukrainlaste arvukuse kasv toob kaasa venekeelse ruumi suurenemise, eestlase osatähtsuse vähenemise rahvastikus, Tallinna ja Harjumaa venestumise ja eestikeskse ruumi taandumise.
Isamaa uusparempoolsed räägivad, et eestlaseks ei pea sündima, selleks võib ka saada. Ega ikka ei saa küll: eestlased on Euroopa üks vanemaid põlisrahvaid ja meie vaimse pärandi kogu üks suuremaid maailmas. Ainuüksi Eesti Rahvaluule Arhiivis on talletatud üle pooleteise miljoni lehekülje iidseid regilaule, pärimusi, tarkusi, õpetusi jm esivanemate vaimuvara. Kas nigeerlane või venelane on võimeline seda edasi kandma, arvestades, et neil on ka oma kultuur?
Öeldakse, et emakeel on see keel, mida sa siis räägid, kui haamriga sõrme pihta lööd. Suur osa “uuseestlastest” ütleb “bljääd”, paljud eestlasedki “f..k”, mis aga tähendab, et emakeel on taandumas. Eestlust viib edasi üha vähem inimesi, enamik lepib orjalikult globalistliku “paratamatusega”.
Elame pöördelisel ajastul. Maailmas surevad tänu globaliseerimisele välja sajad keeled, sageli suuremadki kui eesti keel. Oma keele ja kultuuri kaitsmiseks on vaja rohkemat kui kaljulaidilikke deklaratiivseid ilukõnesid õitsengust (neid kuulsime nõukaajal küllaga), samas kui eestlust jaotatakse laiali ja võõrad valguvad Maarjamaale. Ainult rahvuskonservatiivid on veel tõkkeks maal, kus lootusetus aina kasvab. Käes on otsustavad lahingud ühe rahva olemasolu nimel.