Eesti keele ja kultuuri kaitsmine vajab rohkem kui kaljulaidilikke ilukõnesid

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Eestluse hävitamist takistab veel ainult üks jõud.

Ilmselgelt on Eestis päris palju neid, kes erinevatel põhjustel ei usu enam rahvusriigi tulevikku, seda ka kartuses, et EKRE ei suuda väärarengut enam väärata.

Nii kirjutab üks kommentaator: “Kas poleks ehk EKRE-l aeg valitsusest lahkuda? Ükskõik kuidas te püüate, on vastuseis totaalne ka teie koalitsioonipartnerite poolt, rääkimata juba hullunud opositsioonist ja neid toetavast ajakirjandusest. Meie unistuste Eesti on niikuinii hukule määratud ja seda lõhuvad kõik himukalt, vaenuila suunurkades vahutamas. On juba kaugele näha, et eestlastest tahetaksegi lahti saada, maale jäävad ahned “Mogri Märdid”, globalistidest poliitikud ja nende truud ketikoerad. Mõttetu võitlus, üksteise järel võetakse teilt õelate irvituste saatel kaardid pihust. Parem hakake otsima neile 100 000 teie toetajale uut kodumaad — ei taha sellises alatus, oma rahvast vihkavas riigis elada.”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Rahvuskonservatiivid jätkavad kõige ja kõigi kiuste võitlust eesti rahva, tema keele, kultuuri ja riigi eest, kuid hüpoteetiliselt võiks vaadata kommentaari viimast lauset.

Mõne aja eest kirjutas Saksa meedia sellest, kuidas sakslased on hakanud multikultuurselt kodumaalt mujale kolima, sest ei tunne ennast enam turvaliselt. Siis võttis üks Saksa publitsist üles sama teema – mis oleks siis, kui ühiskondlikul kokkuleppel luua Saksamaa ühes osas administratiivne üksus neile sakslastele, kes tahavad ainult oma rahvuslikus keskkonnas elada. Tema nimetas seda reservaadiks ja nägi seda asumas endisel Ida-Saksamaal.

Muidugi lammutati selline mõte juba eos raevukalt maha, sest liberaalid ja vasakpoolsed kartsid ennekõike “natside” koondumist sinna, pluss veel kümned erinevad ettekäänded, alates “rahvuslikus suletusest” ja lõpetades vajadusega elada koos sõbralikus peres.

Huvitav aga oli tolle publitsisti arvamus selle kohta, et kindlasti hakkavad sinna kokku valguma globalismist tüdinud sakslased ja neile üritavad järgneda ka need, kelle eest sakslased lahkuvad – kui selline “reservaat” saaks turvalisuse kantsiks, üritataks see kindlasti globalistide poolt uue multikultuursuslainega uputada.

Sama hüpoteetiline variant ja sedapuhku eestlaste osas – kujutame ette, et ka eestlased saavutavad ühiskondliku kokkuleppe, et rahvuskonservatiivid ja kõik need, kes tahavad rahvusriiki hoida, saaksid eralduda oma riiki mistahes vormis, valmis pigem vaesed kui orjad olema. Globalismimeelsed jääks Tallinnat  ja teisi multikultuurseks muutunud alasid valitsema, lastes siia neegreid, araablasi, slaavlasi ja kõiki soovijaid, eestlane võiks olla ka venekeelne ja mustanahaline, perepoliitikat asuks juhtima homoseksuaalsed “kuivanud oksad” ja feminism.

Kui kaua läheks aega, et mõistuse säilitanud rahvuskaaslased rahvus-Eestisse järgi tulla tahaks? Muidugi jääb ka suur hulk inimesi, kes tahakski globalistlikus ja multikultuurses Eestis elada, koos mustade märatsemise, moslemite terrori ja slaavlaste “vabastusmissiooniga”. Päris kindel aga on see, et multikultimaailm hakkaks turvalisse rahvusriiki järele trügima – kui nad on ühe ala taas ära lagastanud, pürivad neomarksismi kasvandikud järgmisesse normaalsesse kohta, et seegi ära rikkuda.

Naastes aga tänase Eesti juurde tuleb üle korrata teistki tõdemust: suveräänset Eesti riiki on vaja ainult rahvusmeelsetele eestlastele, kõigile teistele sobiks muud variandid tükk maad paremini – Venemaa oblast või Euroopa Liidu provints, kus nende prioriteedid täituks paremini. Eestis käibki nüüd võitlus nende kahe leeri vahel.

Kuidas eristada rahvusmeelset eestlast globalistist? See on väga lihtne: tuleb analüüsida, kas pakutav variant aitab kaasa eestluse säilimisele või mitte. Võtame ukraina võõrtööjõu sisseveo – selle toetajad pole rahvusliku Eesti poolt, sest kust nurga alt ka ei vaataks, ukrainlaste arvukuse kasv toob kaasa venekeelse ruumi suurenemise, eestlase osatähtsuse vähenemise rahvastikus, Tallinna ja Harjumaa venestumise ja eestikeskse ruumi taandumise.

Isamaa uusparempoolsed räägivad, et eestlaseks ei pea sündima, selleks võib ka saada. Ega ikka ei saa küll: eestlased on Euroopa üks vanemaid põlisrahvaid ja meie vaimse pärandi kogu üks suuremaid maailmas. Ainuüksi Eesti Rahvaluule Arhiivis on talletatud üle pooleteise miljoni lehekülje iidseid regilaule, pärimusi, tarkusi, õpetusi jm esivanemate vaimuvara. Kas nigeerlane või venelane on võimeline seda edasi kandma, arvestades, et neil on ka oma kultuur?

Öeldakse, et emakeel on see keel, mida sa siis räägid, kui haamriga sõrme pihta lööd. Suur osa “uuseestlastest” ütleb “bljääd”, paljud eestlasedki “f..k”, mis aga tähendab, et emakeel on taandumas. Eestlust viib edasi üha vähem inimesi, enamik lepib orjalikult globalistliku “paratamatusega”.

Elame pöördelisel ajastul. Maailmas surevad tänu globaliseerimisele välja sajad keeled, sageli suuremadki kui eesti keel. Oma keele ja kultuuri kaitsmiseks on vaja rohkemat kui kaljulaidilikke deklaratiivseid ilukõnesid õitsengust (neid kuulsime nõukaajal küllaga), samas kui eestlust jaotatakse laiali ja võõrad valguvad Maarjamaale. Ainult rahvuskonservatiivid on veel tõkkeks maal, kus lootusetus aina kasvab. Käes on otsustavad lahingud ühe rahva olemasolu nimel.

6 commentsOn Eesti keele ja kultuuri kaitsmine vajab rohkem kui kaljulaidilikke ilukõnesid

  • Avatar

    Esimene alla andmise märk kirjanduses oli see, kui tunnistati oma suutmatust perena ja rahvana teha piisavat kestmispanust 3+ ja lohutati end hääbudes, et vaja on vaid vaimult suureks saada.

  • Avatar

    Olen Piretiga peaaegu ühte meelt ja Elmeriga ühte keelt!

  • Avatar

    Aga Eestis on juba ammu olemas piirkonnad, kuhu on kogunenud need eestlased, kes ei taha elada “multikulti” piirkonnas. Tallinnas Lasnamäel, Mustamäel ja Narva linnas ei kuule eesti keelt enam tihti. Selleks et eestlased saaksid elada omakeelses ja eestimeelses keskkonnas on paljud meie rahvuskaasiased kolinud neisse Eesti piirkondadesse, kus veel kõlab eesti keel ja toimib eesti meel. Sellised piirkonnad on Eesti saared ja väiksemad linnad ja asulad. Ka mina tahan ära kolida Tallinnast Mustamäelt, kus tänavapilt muutub järjest värvilisemaks. Kes on need poliitilised jõud, kes ei luba minul elada eestikeelses ja eestimeelses keskkonnas? Miks on nad selle vastu, kui üks Euroopa väikerahvas soovib elada oma rahvuskeskses riigis? Milles oleme me süüdi?

    • Avatar

      Jah, küsitlused näitavad, et vanad kolonistid on uute vastu rohkem, kui põliselanikud ja ka traditsioonilisema pereelu poolt, kui põliselanikud.

  • Avatar

    Artikkel on igati õige. Ilusad poliitikute kõned ja neile järgnevad rahvatantsud ei ole tegelik rahvuslus. Kui rahvuslus taandub pelgalt folkloorile, siis on tegemist juba koriseva surijaga. Rahvuslus on see, mis on avalikus ruumis. Kas Eestimaa avalikus ruumis kõlab kõikjal peamiselt eesti keel? Kas Tallinna eestlane saab suhelda eesti keeles torujüri ja hotelli teenindajaga? Või kästakse tal oma kodumaal rääkida vene ja inglise keelt?

    Jään aga eriarvamusele seoses ropendamisega. Ma ei suuda eesti keeles ropendada, sest see on minu jaoks päris suur tabu. Ma ei taha eesti keelt roppustega madaldada. Mõnikord loen raamatuid, kus on eestikeelseid roppusi sees ning mõnikord olen ka ise pidanud tõlkima roppusi eesti keelde. See on suur eneseületamine. Sarnane nähtus on olemas ka paljude teiste rahvuste seas. Katalaanid ropendavad tavaliselt hispaania keeles, sest katalaani keeles oleks seda teha piinlik. Elasin vahepeal Kataloonias ning see komme jäi mulle külge. Kui mul midagi maha kukub või midagi läheb viltu või olen muidu väga vihane, siis tulevad mul automaatselt suust hispaaniakeelsed roppused. See on Eestis väga hea, sest enamasti ei saa keegi aru, mida ma räägin.

    Teises keeles ropendamine mahendab roppusi või võtab neilt isegi algse tähenduse ära. Nt kui mu ema sai mu peale pahaseks, siis röögatas ta mulle mõnikord: “Job tvaju mat!” Ta ei käskinud kohe kindlasti mul endaga seksuaalvahekorda astuda.Ta ei tahtnud lihtsalt eesti keeles vanduda.

    • Avatar

      Lp.P.Kivi, austan teie arvamusi ning rahvuslikku meelt!Aga seoses ropendamisega arvan teisiti.Kui ikka on vaja kasutada mõnda vandesõna või isegi roppu sõna, siis ma seda ka teen, olenevalt olukorrast ja kohast muidugi. J.Hashek, kuulsate Schwejki-lugude autor, ütles raamatu esimese jao järelsõnas muuhulgas:

      “Elu ei ole peente kommete kool.Igaüks räägib nii, nagu oskab…Kui mul oli tarvis kasutada mõnda vänget väljendust, mida tõepoolest kasutati, siis tegin ma seda ühegi kõhkluseta.Väljenduste pehmendamist või nende tähistamist punktidega pean ma kõige narrimaks silmakirjatsemiseks…
      Kuskil on täiesti õigesti öeldud, et hästikasvatatud inimene võib kõike lugeda.Selle üle, mis on loomulik, võivad imestada ainult suurimad sead ja rafineeritud rõvetsejad, kes ei näe oma näruse valemoraali juures sisu, vaid tormavad vihaselt üksikute sõnade kallale.”

      Nii ütleb kuulus kirjanik ja arvan, et paljud on temaga nõus.Mina, kes ma püüan rääkida vaid eesti keeles, kuigi olen võõrfiloloog ja läbi käinud vene keele kohustusliku kursuse nõukogude armees, ei kasuta kunagi isegi kassapreilide-prouade poolt omaks võetud “OK” või muud pajuinglise värdi.Vene keeles vannun vaid harva rohkem humoristlikus võtmes – eesti keeles on vastavad väljendid ja sõnad olemas.Ning arvan, et see ei tee mind halvemaks eesti rahvuslaseks, kui ma mõnikord mõnda ebatsensuurset väljendit kasutan.
      Kas võõrkeeles ropendamine on tõesti viisakam ja lubatavam, sest”teised ei saa sellest aru?”
      Meelde tuleb anektoot vene uusrikkast, kes restoranis esitas tellimuse nii:”Too mulle homaare and viina!Ega sul midagi vastu pole, kui ma inglise keeles tellin?”

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused