12.02.2022
Me jälgime ärevusega rahvusvahelist olukorda ja kardame taas okupeeritud saada. Samas ei mõista paljud muukeelsed elanikud enam eestlaste selliseid hirme.
Mida on meil siis karta, küsivad nemad? Immigrantide invasiooni ja russifitseerimist? On meil siin kakskeelses riigis veel midagi russifitseerida? Aga head eestlased, teie valitsus plaanib ju laiaulatuslikku immigratsiooni Aafrikast, Pakistanist, Afganistanist ja muudest toredatest paikadest. Venelased on vähemalt kristlased ja ei pane põlema kirikuid, ei lõika päid ega sokuta pomme lasteaedadesse.
Võõrast võimu? Aga kas meie praegune rahvast sügavalt põlgav, piirav ja laostav võim on siis „oma“? Eesti traditsioonilist peret ahistav transsooliste ja feministide (sõprade) sotsiaal- ja tervishoiuministeerium on „oma“?! Vanuritele ja lastega peredele koeri kallale ässitav siseministeerium on „oma“? KGB koputajate traditsioone taaselustav Maris Lauri on „oma“?
Äkki siis tuleks karta eesti keele väljatõrjumist? Nagu hiljuti kirjutas üks kolumnist vene Postimehes, kõik Aasta muusikaauhinnagaala parimad laulavad eranditult inglise keeles, aga meid üritatakse veenda, et eestlased hoiavad oma keelt. Ja vaadake ringi Tallinna kesklinnas – palju te näete seal eesti keelt? Eesti kõrgkoolidest surub eesti keelt järjekindlalt välja inglise keel. „Eesti laul“ on juba aastaid kultiveerinud eestlaste raha eest ingliskeelset loomingut.
Viimane uudis: „Eesti laulu“ finaalis hindab laule rahvusvaheline ekspertžürii. Võistluslugusid hindavad 11 muusikaeksperti, mis kõik olevat mingid maailmanimed, „muusikatipud Euroopast, Ameerikast ja Austraaliast.“ No näiteks see: „Marta Cagnola (Itaalia) – muusikaajakirjanik ja -kriitik, kel on laiad teadmised Eurovisiooni lauluvõistlustest.“ Wau! Nagu märkis kunagi Valter Ojakäär, kõik me peame ennast popmuusika alal ekspertideks. Ja „laiad teadmised Eurovisiooni lauluvõistlustest“ on ilmselt igal neljandal eestlasel.
„Eesti laul“ on juba pikemat aega tegelenud eesti noorte muusikute ja muusika globaliseerumisega. Vähe sellest, et sealt regulaarselt lähetatakse Eurovisioonile ingliskeelseid laule – lisaks kutsutakse välismaa esitajaid neid esitama, näiteks ei pidanud mõni aasta tagasi üks rootslane viisi ja terve Euroopa kuulis seda „eesti rahvuslikku“ läbikukkumist. Ka produtsente kutsutakse raja tagant, selleks oli kogunisti Filipp Kirkorov, mis on juba täiesti häbiväärne. Mingil aastal ka „Eesti laulu“ kommunikatsiooni- või pressiesindaja oli Austraaliast. Ja nüüd veel rahvusvaheline žürii – mitte ühtegi eestlast. On veel värskelt meeles, kuidas rahvusvaheline žürii praakis ühel aastal välja noore Vanilla Ninja hittloo ja saatis Eestit esindama Vaiko Epliku bändi, mis seal vist viimaseks jäi.
Kui te surute läbi laule inglise keeles, kutsute välismaiseid produtsente ja muid tegelasi, isegi laulusoliste, ka kogu žürii on välismaine, ja Eurovisioonile saadetakse midagi sellist, mis ei seostugi Eestiga ja põrub seal järjekordselt läbi – kas ei oleks loogiline teha seda palagani siis ka välismaiste maksumaksjate kulul?
Rahvusringhääling ei peaks kulutama tohutut raha tegevusele, mil pole rahvusliku kultuuriga mitte midagi ühist. Lisaks kõigile levitatakse sel korral „oma“ valitsuse lahkel loal tuhandete kontserdikülastajate vahel ka välismaist omikroni.
Ivan Makarov