Eesti metsa hukatuseks on see, kui metsatulu läheb igapäevaseks leivarahaks

Puhkuse ajal kohtasin üht Võrtsjärve kalurit ning maa- ja metsaomanikku, kes viipas riigimetsa poole ja sõnas masendunult: „See on hullumaja, mis seal toimub – aina lank langi otsa!“

Nägin seda isegi – suured, tänavusest põuapäikesest pruuniks tõmmanud metsakalmistud Valma-Riuma tee ääres. Nagu mu sõber ütles, pole ühtegi aastaaega ega perioodi, mil harvesteri metsas poleks.

Eesti metsal pole enam peremeest, sest riik on moonakas. Räägitagu mida tahes, Eesti metsale tehakse praegu liiga ja seda lausa riiklikul tasemel. Säästlikust ja mõistlikust metsa majandamisest on asi kaugel.

Tegelikult peaks olema nii, et riigimetsal on iga-aastane raiemaht, mis arvestab metsa hetkeseisuga ja millest saadav tulu läheb osaliselt metsa taastamisele, osaliselt riigieelarvesse, osaliselt ehk ka reservi. Nii see peaks normaalses riigis olema, Eesti aga seda pole, sest siin ei nähta metsas kapitali, vaid käiberaha, millega valed otsused ja tegematajätmised kinni maksta.

Kui valitsus otsustab valimislubaduste täitmiseks või eelseisvate valimiste võitmise nimel kehtestada tasuta ühistranspordi; kui ta teeb aktsiisilaekumistes valearvestuse ja kaotab 100 miljonit; kui kümned valitsusmeelsed MTÜ-d tahavad oma osa ning kolme erakonna toiduahel nuumamist – siis vaatab valitsus nõudvalt RMK poole ja too sööstab sõnakuulelikult metsa, üha uutelt lageraielankidelt raha riigikassasse pumpama! Ilmselt järgneb ta tasuta sõiduõigusele uus surve metsadele.

Ütlete, et see pole nii lihtne? Kui keskkonnaministeerium ja tema allasutused on pikki aastaid ühe erakonna kontrolli all, kellel on seal sees puha omad inimesed, siis on võimalik ka arvutulbad ja Exceli tabelid panna rääkima just seda, mida võimuritel on vaja ühiskonnale pähe taguda! Metsandusteadlased võivad näidata ilusaid graafikuid sellest, kuidas metsade pindala aina suureneb ja lageraiet olevat vaja veel rohkemgi teha, aga juba see fakt, et nad kaitsevad kompromissitult praegust mõlemat jalga lonkavat valitsust, näitab, et tõenäoliselt teevad nad tellimustööd. Pealegi on metsa kurb seis ka silmaga näha.

Erametsaomanikest armastatakse rääkida kui metsahoidjatest, aga miks peaksid nad olema paremad kui kogu rahakultuses ülbitsev ühiskond? Ka erametsaomanikel läheb iga-aastasest metsaraidest, mida suhteliselt paindlikult tehtud metsakorralduskavad võimaldavad, suur osa käiberahaks. Ehk siis taas – metsa võetakse maha küll ka seetõttu, et ta on raieküps, samuti vajalikeks investeeringuteks, kuid väga sageli ka lihtsalt igapäevakuludeks, mis enam õige ei ole. Mets ei ole lihtsalt rahaallikas, ta on ka looduskeskkond ja rahvuslik rikkus – ka erametsa toodetud hapnikku tarbime me kõik ja kui metsi enam pole, kannatab kogu ühiskond.

Maamajapidamistes ja mittetootvatest taludes, kus on oma mets olemas, tehakse igal aastal müügikütet või saetakse materjali müügiks, et saadud rahaga maksta ära maamaks, paljudel ka hüpoteeklaen, tasuda laenumaksed ja riigimaksud, lisaks on vaja maja kõpitseda, tee peale kruusa vedada – nii võetakse igal aastal metsa maha puhtalt käiberaha tarvis. Pereliikmete palk läheb igapäevakuludeks, vajalikku lisaraha aga annab mets. Ühiskond peaks olema sedavõrd jõukas, et maja ülevärvimiseks jätkuks raha ka säästudest, mitte ei peaks selleks saega metsatukka minema. Aga nii see pole, iga suurem kulutus tähendab järjekordset raiet ja metsa uut kurnamist.

Sama toimub ka tootmistaludes ja põllumajandusühistutes, kus metsatulu läheb raskustes tootmisüksuste elushoidmiseks. Kui eelarves on arvestatud piimatulu või viljamüügiga, piimahind aga läheb järsku alla või vili ikaldub suuresti, nagu tänavugi, tuleb kuidagi kahjumist välja tulla ja siis pannakse jällegi harvesterile hääled sisse. Väetiste, taimemürkide, seemne ja muu eest on ju vaja tasuda, aga kui toodangust seda raha ei saadud, tuleb taas mets appi võtta. Võib eeldada, et tänavu jääb paljudel põllumeestel põua tõttu saak ja sellest tulenevalt ka sissetulek oodatust väiksemaks, ja talvel pannakse saed lihtsalt aktiivsemalt tööle. Metsatukad, kust saemehed oleks ehk veel paar aastat eemal hoitud, lähevad kahjumi katmise rahaks.

Paljud talunikud vajavad raha ka eurorahadega tehtavate investeeringute omafinantseerimiseks ning kui tootmisest seda piisavalt ei tule, aitab ikka kuusik või männik. Mis aga puutub välismaalastesse või suurtesse kinnisvara- ja metsafirmadesse, siis nende puhul ei maksa rääkida metsa tundelisest väärtusest, loodushoiust või Eestimaa kaitsmisest – seal on metsa täpselt samasugune rahaallikas, nagu on metall, muusika, elamispind või aktsiapakk, mida müüakse ja tehakse rahaks siis, kui sellel on hetkel kõrge väärtus ehk siis puhtalt rikastumise eesmärgil.

Mis on selle jutu mõte? On olemas metsa mõistlik majandamine, kus metsa peab nii langetama kui istutama, ja seda tehakse nii, et tegu oleks osaga üldisest majandusprotsessist. Eestis aga on nii Reformi- kui Keskerakonna juhtimisel ning sotside ja IRL-i kaasabil aetud sellist kurnavat majanduspoliitikat, kus metsandusest saadav raha ei lähe mitte rahakotti paksuks tegema, vaid läheb kohe arvete maksmiseks.

Ja kui metsatulu muutub käiberahaks, mida on pidavalt juurde vaja tekitada, et nälga ei jääks, siis metsa ei saabu raierahu hetkekski, saag uriseb pidevalt, langid kasvavad ja laaned hääbuvad, kõrged puud kaovad, istikud aga ei jõua järele. Nii võibki Eestisse peagi saabuda hetk, kus metsamaad on rohkem kui kunagi varem, aga need on istandikud ja noorendikud, põlislaaned aga on ammugi peenrahana kaupmehele või maksuametnikule ulatatud. Kui kogu ühiskond, riigivõimust kuni paarihektarise metsatukaga maamajapidamiseni elatub ainult metsarahast, saabki Eesti rohelisest rikkusest järgi jääda ainult harvesterkoidest auklikuks näritud metsakasukas.

Milline on pääsetee? Jõukam ühiskond, mis ei raiska raha Kreeka võlgade kinnimaksmiseks, pagulaste poputamiseks, parasiitlike ideoloogiliste MTÜ-de turgutamiseks, hiigelhaiglate betoonitöödeks ja paljuks muuks; ühiskond, kus linnaametnikel pole omi luksuautoparke, raha ei kingita lätlastele ega maeta Utah projektidesse – nii pole iga kulutuse korral harvesterile häält sisse lüüa!

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.