22.12.2019
Jõulud on käes.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali mõtiskleb mustade jõulude taustal möödunud poliitikaasta valikute üle.
„Maa on must, pori on põlvini, pime, kole – I’m dreaming of a white christmas…
Mina isiklikult olen üks tagasihoidlikumaid talverõõmude austajaid, aga ka mulle praegune ilmastik kuigivõrd ei meeldi. Suusafännide nahas ei tahaks üldse olla.
Mis siis teha? Läheks sõimaks onupoega? Kisuks täditütrega tüli? Otsiks mõne semu, kellele halvasti öelda? Keegi võiks ju süüdi olla. Keegi PEAB süüdi olema!
Või hingaks sügavalt, kükitaks kohvitassiga kuumava pliidi ette ja tunnistaks endale, et tegu on objektiivse paratamatusega, millel ei ole süüdlasi. Force majeure, noh. Vääramatu jõud.
Kas mitte just see ei ole üks neist asjust, millest meil kõvasti puudust on? Paratamatuse, vääramatuse tunnetus. Arusaam, et teatud asju ei saa muuta ja mitte keegi ei ole neis süüdi. Ja sellega leppimine.
Pool aastat meie ühiskonnas toimuv vaimne ja moraalne vennatapusõda lähtub jaburast eeldusest, et keegi on süüdlane ja väärib kolakat.
Aga tulgem taaskord tagasi matemaatika juurde.
Mina võin ennast pidada targaks. Juhan võib ka ennast targaks pidada. Ja Malle ja Mati ja Piret ning Peeter. Kuna me kõik aga oleme uhked ja veendunud demokraadid, siis me ju ei pea ennast targemaks kui terve meie rahvas ning me ei saa vastu vaielda rahva poolt valimiste päeval tehtud otsusele.
Ja seejuures oleks ka jabur arvata, et rahvas ongi süüdlane.
Otsus on tehtud ja demokraatidena me tunnustame seda. Lisaks peaksime loogiliselt mõistma, et tegemist on vääramatu jõuga, mis meie tahtest kuidagi ei olene ja mida tuleb võtta paratamatusena ning sellega leppida. Sest mitteleppimise ainus tulemus on personaalne stress ja tüütu deprekas.
Nii, ja selle vääramatu jõu tulemusena kujunes välja praegune parlamendimatemaatika. See annab esmalt kaks võimalust – enamusvalitsus ja vähemusvalitsus.
Usun sügavalt, et meie riigis ei oleks vähemusvalitsusel mitte mingit lootust – verd ihkav opositsioon laseks enamushäältega kõik eelnõud põhja, isegi eelnõu pealkirja lugemata.
Seega jääb ainsana päevakorda enamusvalitsus. Siin on kolm põhimõttelist võimalust.
Piinlik öelda, aga keskid, sotsid ja isamaalased on paraku „kulumaterjali“ rollis. Enamuskoalitsioon on võimalik Reformierakonna osalusel, EKRE osalusel või MÕLEMA osalusel. Ilma KUMMAGI osaluseta ei ole koalitsioon matemaatiliselt võimalik.
Tõenäoliselt ei usu mitte keegi, et need kaks seltskonda võiksid omavahel käed lüüa.
Seega rahva jaoks (ka sotside, keskide ja isamaalaste jaoks) on ainus küsimus – kas parem oleks valitsus Reformi osalusel või EKRE osalusel.
Siin tuleb arvestada veel ühte nüanssi. Kui Reform saaks valitsusse, siis igal juhul juhtpositsioonil, ehk peaministriparteina, „suure vennana“. See on taaskord matemaatiline paratamatus.
Seega on valik veel lihtsam – kas Reformi JUHITUD valitsus või EKRE OSALUSEGA valitsus.
Ja siinkohal tulebki sein ette, mitte mingeid muid võimalusi lihtsalt ei ole. Force majeure. Paratamatus.
Ning nüüd oleks koht mõtlemiseks kõigile neile, kes kiruvad EKRE kurikuulsat retoorikat, kellele ei meeldi kaabud, kes põlastavad rahvuskonservatiivide eesmärke ja töövõtteid – EKRE osalemisele valitsuses on ainsaks (ja tõepoolest ainsaks!) alternatiiviks Reformi juhitud valitsus.
Kas see on hea alternatiiv? Oo jaa, paljudele see muidugi meeldiks. Aga arvan, et veel rohkemad, kui nad reaalselt mõtlema hakkavad, ei pea seda kõige kaunimaks perspektiiviks.
Praeguses koalitsioonis, kuigi EKRE paistab reljeefselt silma, on nö vabad käed ka Keskerakonnal ja Isamaal. Muidugi mitte päris vabad, see ei oleks koalitsioonis võimalik. Kuid kõigil kolmel on võrdsed võimalused tegutseda.
Reformi juhitud koalitsioonis ei oleks see mõeldav. Ükskõik, kes väikese venna või väikeste vendade rolli ka ei satuks – sõna- ja tegevusõigust neil ei oleks. Me teame seda, me oleme seda elavalt näinud. Mida iganes oravad praegu ka ei räägiks, reaalsed teod on piisavalt veenvad olnud.
Jõuluperiood on rahulik (loodetavasti) mõtiskluste aeg. Ja kõik antiekrelased võiksid mingil hetkel iseendaga arutleda.
Kas sa suudad leppida koalitsiooniga, kus on „räuskav“ EKRE, kuid samaväärselt ka väga laiapõhjalise esindatusega muud poliitilised jõud?
Või siiski asendaksid selle koalitsiooniga, kus on Reform ja … sisuliselt ei midagi muud?
Andku Jumal meile jõudu muuta seda, mida me muuta saame.
Andku Jumal meile kannatlikkust leppida sellega, mida me muuta ei saa.
Andku Jumal meile tarkust neil kahel vahet teha.“