Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti omapära – vihakõnelejad on kõik teised, mina olen suisa ingel!

-
21.03.2019
© Reuters/Scanpix

Eesti ühiskonnas on pinged tipus, aga mingeid lahendusi ei tule enne, kui kõik osapooled ei loobu eelnõudmisest kõigepealt nende vastased elimineerida.

Ennast peetakse tavaliselt rahu ja armastuse etaloniks. Mõne aja eest räägiti saates “Suu puhtaks” vihakõnedest, aga kogu arutelu tundus inglite koorina – kõik stuudios olijad tundusid arvavat, et viha levitavad kõik teised, nemad ise kiirgavad ainult puhast tolerantsust välja.

Seejuures oli teravik suunatud täiesti umbropsu suvalises suunas. Kõigi jaoks oli “vihaõhutaja” mingi halb tegelane, kes istub pimedas toas helendava arvutiekraani ees ja vorbib täiesti pahatahtlikult igaühe kohta näruseid kommentaare (selliseid on, aga nad ei määra toimuva fooni).

Kui ühiskond sellise arvamuse endasse istutab, siis ei tule mingit paranemist, vaid viha aina kasvab, kuni keegi kehtestab selle vastu repressiivse süsteemi ja me olemegi otsaga totalitarismis tagasi. Muide, kõik vihakõne keelustamise ihalejad seda soovivadki – hakake nüüd kõik üksteist armastama, või me avame tule!

Vihakõned tekivad suurema seltskonna osalusel. Kujutagem näiteks ette, et taimtoitlased võtavad kuskil sõna ja pingutavad pisut oma nõudmistega üle. Keegi vastab, et veganid on utopistid ja kellelgil pole õigus teda praest loobuma sundida. Vastaspool toob näited sellest, kuidas lihatootmine keskkonda koormab. Praearmastaja teatab, et juurikatega ei toida inimkonda ära ja nii asi muutubki üha tulisemaks.

Viimaks jõutakse selleni, et ühe poole väitlejal läheb kops üle maksa ja ta nimetab veganeid näiteks idiootlikeks murusööjateks. Nood nimetavad teda loomade mõrvariks ja ongi asi viisakuse piirest väljunud. Kumbki arvab seejuures, et temal on õigus ja oponent ainult sõimab.

Kommentaariumides on palju neid, kes kas mingil põhjusel või lõbu pärast pilluvad ärritavaid kommentaare ning naudivad, kuidas teised tuuri lähevad. Ise nad selliseid väljendeid ei kasuta, et neid süüdistada võiks – nad suunavad teisi halbu sõnu välja ütlema, sest teavad, et ärritunud inimene kaotab kontrolli.

Aga naastes eelkirjeldatud vaidluse juurde, tuleb märkida, et sellest vaidlusest saavad mõlemad pooled vihakõne sugemeid otsida – üks leiab enda kohta solvava “rohunärija”, teine “praemõrvar”, ja keegi tõstatab vihkamisküsimuse üles. Enamik “vihakõnesid” tegelikult leitaksegi sellistest kontrolli alt väljunud väitlustest. Enda sõnu muidugi vihana ei nähta.

Üllatavalt paljud inimesed ei tunnista mitte kunagi, et nende jutt võiks vihakõnena kvalifitseeruda – mis te ajate, ma ju räägin lihtsalt tõtt. Oponent seevastu on nende hinnangul vihaõhutaja, kelle käed tuleb selja taha väänata ja ta türmi pista. Sellised inimesed pärinevad tavaliselt nn sallivuslaste ridadest. Muide, enamik sotsiaalmeedia “vihasõnu” on tsenseerijate poolt võetud konservatiivide sõnavarast ja vasakliberaalide poolt vaenuõhutuseks ristitud.

Näiteid vihakõnedest, mida autor ise selleks ei pea, võib tuua palju. Nii algatas kogu skandaali juudi rabi solvamise kohta keegi Gennadi Gramberg, kes postitas täiesti vastutustundetult Facebooki kirjelduse sellest, kuidas mupo sündmusesse ei sekkunud. Kes seda algset postitust luges, see mäletab, kui vihased olid inimesed just munitsipaalpolitsei peale – küsiti, kas need on uue koalitsiooni palgal, ja vihaseid ütlusi oli hulgi.

Veidi aega hiljem selgus, et mupo tegutses igati õigesti, kuid Gramberg oli juba suure hulga inimesi üles ässitanud ja ühiskonda lõhestanud. Mupo võiks selle mehe küll maine kahjustamise pärast kohtusse kaevata.

Sama oli ju tegelikult ka Karoli Hindriksiga, kes pidi teadma, et tema sõbranna ei räägi tõtt – ometigi küttis ta oma postitusega pinged viimseni üles. Sallivuslased hakkasid seal kommentaarides juba avalikult “metsistuvate natside” vastu repressioone nõudma, kuigi kahtlejad küsisid, kust Stroomi randa kivid said, mis ajast “rukkilillepurused natsid” kasutavad sõna “foreigner” ja nii edasi.

Kui Eestis oleks demokraatlik ühiskond, oleks Gennadi Gramberg ja Karoli Hindriks juba ammu kohtu alla antud ja karmi karistuse saanud, sest isegi kui nad ise oma postituse sisu uskusid, on nad ühiskonnas tekitanud tohutu vihapurske, ässitanud inimesed üksteise ja institutsioonide vastu ning lõhestanud riiki. Kahjuks aga kuuluvad mõlemad “omade suguharusse” ja hunt hunti ju ei murra. Hindriks esineb aga avalikult “Kõigi Eesti” armastusinglina, kes tahaks vaid, et kõik üksteist kallistaksid – pärast seda, kui on inimesed üles ässitanud.

Iga päev esinevad üha uued inimesed vihaõhutamise vastu: president Kaljulaid, kes justkui poleks usklikke ja ateiste tülli keeranud; Kaja Kallas, kelle iga esinemine lõpeb kellegi mahategemise või välistamisega; sotsidest vist pole mõtet rääkida, viha on nende leib. Näiteks kuuluvad Marina Kaljurannale ülbust täis sõnad: “EKRE pakkus nii pensionitõusu kui ka vihkamist, meie pakkusime pensionitõusu ja inimeste austamist.”

Tegelikult on vastik vaadata, kui heal arvamusel on inimesed endast – halba teevad alati teised, nende endi viha on vaid puhas tõde või siis lausa omamoodi armastusväljendus… Tegelikult aga on enamik inimestest sotsiaalmeedias väikesed kuradikesed, kes oma sõnutsi teevad inglihäälekest.

UU