Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti on taasiseseisvumise põhimõtetest kõvasti eemaldunud

-
12.08.2021
Pole näha, et sellest ühendusest mingitki kasu oleks tõusnud.
© Uued Uudised

Varsti on Eesti taasiseseisvumisest möödas 30 aastat – oma riigi taastamine on ülioluline saavutus, kuid me oleme oluliselt eemaldunud sellest, mille nimel me oma riiki taastasime. Me oleme mingil hetkel õigelt teelt ära keeranud, ja kõik me teame, millal.

Laulva revolutsiooni aegadel öeldi need põhimõtted täpselt välja. Esimene neist oli: me peame saama ise otsustada, selle asemel, et meid puudutavaid otsuseid teeks Moskva ja Kreml.

Moskva enam meie eest ei otsusta, küll aga teine liit ja teine linn, nimelt Brüssel. Paljud ütlevad siinkohal, et me olevat ise osa suveräänsusest sinna delegeerinud, aga see ei varja fakti, et me ise enam enda saatuse üle ei otsusta. Euroopa Komisjon, mis pole isegi mitte demokraatlikult valitud, nõuab üha enam võimu ja otsustamisõigust endale ning praegune valitsus ei kavatse sellele vastu seista. Nii oleme hüljanud ühe olulisema punkti, mille nimel sai iseseisvuse taastamise eest võideldud.

Teine väga oluline punkt laulva revolutsiooni ajal oli mujalt Nõukogude Liidust toimuva võõrtööjõu sisserände takistamine ja demograafilise olukorra keeramine eestlaste kasuks. Praegu on taaselustatud tööjõu massiline sissevedu endisest Nõukogude Liidust (ja mujalt Kolmandast maailmast), mis on just see, mida tegi NLKP Keskkomitee – nüüd jätkab seda Kesk- ja Reformierakonna ALDE-valitsus.

Võõraste sisserände tõttu ja eestlaste väljarände tõttu demograafiiline situatsioon halveneb üha enam ja seda põlisrahva kahjuks – just sellist situatsiooni tahtsime 1991. aastal vältida. NLKP venestamispoliitika uueks nimeks on nüüd saanud “avatus”.

Kolmas moment on traditsioonilised väärtused – ilmselt ei võidelnud mitte keegi laulva revolutsiooni päevil selle eest, et mehe ja naise abielu lükataks põlu alla ja samasooliste nahistamine muutuks normaalsuseks; et soovahetus muutuks sama loomulikuks nagu elukoha vahetus ja nii edasi. Me tahtsime taastada Eesti Vabariiki, mitte viia läbi marksistlikku seksrevolutsiooni.

Taasiseseisvumise eesmärgiks oli eesti rahva iseolemine ja allesjäämine, mis on kirjas ka Põhiseaduse preambulis. Praegu aga on Eesti uues liidus, taas kõigile avatud, taas eestlaste jätkusuutlikust kahtluse alla seadev. See pole Eesti, mida taastati 1991. aastal – nüüd selgub, et me avasime oma riigis vaba tee kõigile teistele, mitte endile. Vähemalt mitte rahvusmeelsusele.

Nüüd, 30 aasta möödumisel taasiseseisvumisest, on vaja üle korrata – Eesti Vabariiki on vaja ainult eestlastele ja rahvusriigina, kõigile teistele on kasulikum mingi muu variant, oblast, osariik või Brüsseli protektoraat. Tänane Eesti on üha rohkem kasulik kõigile neile, kes siia sisse rändavad, samas kui eestlased on tagasi perioodis 1988-1991, kus tuleb võidelda samade ideede eest, mille eest võideldi tollal.