Eesti Põhjamaade sekka? Pärast Göteborgi pronksiöid – tänan, ei!

Rootsi peaminister Stefan Löfven ja justiitsminister Morgan Johansson vägivallast räsitud Göteborgi külastamas.

Iga Eesti poliitiline jõud, kes seab Eestile eeskujuks mistahes Põhjamaad, väärib kehva tulemust Riigikogu valimistel.

Hiljutine organiseeritud autode massipõletamine üle Rootsi, kusjuures eriti räige oli see Göteborgis, näitas, kuivõrd mannetu on poliitkorrektne ühiskond. Politsei selgitused ajavad naerma: eestinen.fi edastatud andmetel olevat autosid süüdanud narkokaubitsejad, et kätte maksta neile inimestele, kes nende tegevusest teatasid. Teiste juttude järgi olevatki see enne kooli tavaline. Selle kohta võiks küsida – mis ühiskond see on, kus noored tähistavad kooli algust autode põletamisega?

Rootsi politsei, kes pikka aega sündmuskohale ei ilmunud, ei tunnista endiselt, et tegu oli immigrantidega. Isegi jutt kuritegelike jõukude arveteklaarimisest taandub ikkagi sellele, milline on nende taust – aga need ongi sisserändajad! Kardetavasti ei julge Rootsi korravalvurid jõuliselt tegutseda, sest kui ükski immigrant peaks viga saama, vallandab see haige vasakliberaalne ühiskond meeletu nõiajahi nende vastu, kes julgesid moslemile kumminuiaga lajatada.

Lääne-Euroopa on oma immigratsioonipoliitikaga totaalselt ämbrisse astunud. Üks moment on juba see, et neid on liiga palju sisse lastud – võõrad ei sulandu enam, vaid on asunud oma ühiskonda looma. Teine suur probleem on aga sisserändajate poputamine.

Immigratsioon on sageli tõesti tööjõupuuduse puhul suur leevendus, kuid läbi aegade on sisserändajad ise endale uue elu loonud, alustades nullist, aga pärandades siitilmast lahkudes oma lastele juba midagi oma kätega loodut. Lääne ühiskond aga kasvatab sisserändajatest vastutustundetuid loodreid.

Kui Rootsi tuleb eritrealane või jeemenlane, kes pole eluaeg nii palju raha näinud, kui ta saab esimesel kuul sotsiaaltoetustena kätte, on ta kui paradiisis. Ilmselt hoomab ta juba ruttu, et tal ongi võimalik selles ühiskonnas niisama, riigi antava rahaga hästi ära elada ega kiirusta tööle. Rootsi ühiskond vaatleb võõraid kui õnnetuid ja tagakiusatuid ega käi ka peale – tagajärjeks on see, et enamik esimesest põlvkonnast tööle ei lähegi.

Teine põlvkond, kellest paljud on juba kodanikud, näevad, kuidas põlisrootslastel on oma maja, auto ja kopsakas pangaarve, ning hakkavad ise ka seda tahtma. Paraku pole ei nende vanemad ega nemad ise midagi loonud, kuid riik pole enam võimeline igaüht niisama laialt ülal pidama. Sisserändajad pole üldjuhul isegi ühiskonna toimimisest aru saanud ja nõuavadki, et raha võetaks piltlikult öeldes seina seest. Kui nad oma tahtmist ei saa (ja seda pole ka vasakliberaalne ühiskond enam võimeline jagama), radikaliseeruvad nad ruttu ja asuvad vägivallaga ühiskondlikke suhteid ümber korraldama.

Nii käib see suures osas Lääne-Euroopas ja tõenäoliselt lõpeb see suuremamastaabilise verevalamisega. Euroopalik ühiskond ei saa lõputult järele anda, aga kui nad seda siiski teevad, on see nende veri, mis voolama hakkab. Kui nad võtavad ennast kokku ning panevad võõra vaimu ja väe paika, tuleb tõenäoliselt ka nende verd valada, sest pühasõdalased on Euroopas juba kohal.

Lääne-Euroopa seisab raskete valikute ees. Seni on nad löögi teraviku suunanud parempoolsete vastu, kes nõuavad immigrantide väljasaatmist – seda selleks, et vältida tänast verevalamist, kuid paraku tuues lähemale homse tapatalgu, kus alustajateks on moslemid. Jääb vaid loota, et enamik rootslasi annab septembris valimistel hääle Rootsi Demokraatidele ja uuele paremrahvuslikule erakonnale Alternativ för Sverige, ning Rootsi taassünd võib alata. Ilma võõrasteta.

Valikute ees seisab ka Suurbritannia, mille pealinna Londoni moslemist linnapea, Pakistani päritolu Sadiq Khan on metropoli kurjategijate ja islamilevitajate pesaks muutnud, ning pääsu pole ka Saksamaal, Prantsusmaal, Belgial ja kogu Lääne-Euroopal.

Kommentaarid