Eesti poliitika on nagu liivakastimäng – Jüri Ratase näitel

Eesti poliitikat jälgides jääb sageli mõte, et poliitikud on kui robotid, kes lähtuvad oma tegevustes sissesöödetud programmidest, omamata seejuures intellekti, et ise asjad läbi mõelda.

Viimaseks näiteks oli Jüri Ratase postitus sotsiaalmeedias, kus ta kannab õlal puutüve ja käes on tal mootorsaag – kas poliitik tõesti ei mõelnud sellele, et seda hakatakse seostama legendaarse pildiga Uljanov-Lenini palgikandmisest Moskva laupäevakul? Ratas peaks olema piisavalt vana, et selle pildiga tuttav olla.

Koomik Peeter Oja kasutas muidugi ära võimaluse Riigikogu esimeest naeruvääristada, postitades pildi, kus tal endal on õlal oks ja käes käsisaag. Kui Jüri Ratas lootis postitusega saada endale positiivse kuvandi, siis sai hoopis väljanaermise.

Portaalis “Lõunaeestlane” aga kirjutavad inimesed, et Ratas petab: palgi otsast on näha, et see on seisnud mitu kuud lageda taeva all, ja saag on samuti kuidagi liiga puhas, et seda seostada värske palgilõikusega.

Poliitikute mõtlemine on tõesti kummaline, kaugel tõelisest talupojamõtlemisest. Ilmselt on selles suur mõju eurolojaalsusel – kui ikka kogu aeg võetakse vastu infot, et mehe ja naise vahel võib olla 99 halli varianti, et Euroopa Liit tähendab ainult katkematut õitsengut ja et eestlased vastutavad neegrite orjusesse viimise eest, siis väändub mõistus lõpuks ikkagi ära.

Jüri Ratase puhul on veel eraldi äramärkimist väärt tema vangerdus lippudega Riigikogu Valges saalis – kuna endine Riigikogu esimees Henn Põlluaas viis sealt Euroopa liidu lipud ära ja pani paika neli Eesti lippu, siis oli EL-i lippe tagasi tahtval Ratasel raske taastada 2+2 varianti, sest siis oleks teda süüdistatud Eesti lippude väljaviimises.

Ratas tahtis kaval olla ja jättis kõik neli Eesti lippu alles, lisas ühe aluse ja tõi saali kaks EL-i tähelippu. Pealtnäha oskuslik vangerdus, aga nüüd torkab silma see, et lippe on kuidagi palju, ja ega Ratas sellega endale eriti plusspunkte ei teeninud.

Selline mees pürib nüüd väidetavalt Eesti presidendiks – ilmselt jätkub siis ka Toomas Hendrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi liin, kus suveräänsust antakse käest ja lömitatakse suurte ees, aga kõike seda varjatakse sõnavahu taha või aetakse tuimalt lolli juttu.

Eesti poliitikas jätkub loobumine omaenda tervest mõistusest ja ümberprogrammeerumine eurolainele, et siis väita, nagu poleks vaenukõneseadusel sõnavabaduse piiramisega midagi ühist, et homo- ja heteroseksuaalsus on täiesti võrdsed või et migrandid toovad kaasa ainult majandusliku õitsengu.