Eesti poliitikas pole “häid” ja “halbu” – on loosungite taha varjatud maailmavaadete kokkupõrge

Nii sünnib vägivallakultus – Saksamaal avati kevadel Junckeri osalusel Hiinas valminud Karl Marxi mälestussammas.

Lääne liberalismi üheks eemaletõukavamaks momendiks on pseudoinimlikkus, mis tähendab õilsate ideede taha varjatud poliitilist omakasupüüdlikkust ja ideoloogilist verejanu.

See paistis eriti silma ka Eestis europrovokaatoriga toimunud intsidendi aegu, mil ilmselt kõik mõistsid, et Tarand läks välja sigatsemise peale; kui ta aga sai väljateenitud tasu, hakkas vasakleer variserlikult “vägivallatsemise” peale ulguma ja toimunut hukka mõistma.

Vähemuste õiguste kaitse tähendab selles moraaliruumis näiteks seda, et keegi tuleb risti lüüa – kui vähemusi tuleb kaitsta, siis peab ju keegi neid diskrimineerima! Ja kui keegi seda teeb, siis tuleb ta teistele hoiatuseks ära lintšida. Nii algatatakse ühiskonda lõhestavad nõiajahid, kuigi näiteks Eesti puhul on teada, et 82% soolisest palgalõhest on nähtamatu – see tähendab, et asi on kujunenud oludes, mitte kellegi pahatahtlikkuses. Aga võitlust peetakse ikkagi mingi paha jõu vastu, seda enam, et selle varjus liiguvad ka rahad ja töökohad võrdõiguslikkuse edendamiseks…

Miks kogu liberaalne maailm pagulasi ja migrante nunnutab, sealhulgas ka Eesti sallivuslased? Võõraid ja kaugeid on lihtsam armastada, sest nemad on anonüümsed ja me ei tea nende tõelist palet. Kodumaal on abivajajaid küllaga, aga siin teab sallivuslane, et kodutu ei taha varjupaika minna; abivajav memm on tegelikult mõnikord ülitujukas; töötu pereisa on tegelikult alkohoolik jne – neid aidates tuleb kurja vaeva näha. Neegrit ja süürlast on lihtsam armastada, pealegi teeb nende puhul materiaalse osa ära riik. Sallivuslane kuulutab õndsalt, kuidas ta geisid ja neegreid armastab, ja läheb siis oma mugavasse koju omaette olema.

Miks on üldse tekkinud arvamus, et migrandid on head inimesed? Täiesti kindlalt võib väita, et absoluutne enamus neist on hullemad kui meie, eestlased! Nemad lasid on kariloomadel allikad mudaks tallata ja raiusid metsad kütteks maha – tagajärjeks on põuad Aafrikas! Olukorras, kus eurooplased koos tagasi tõmbusid, nagu näiteks Prantsusmaa viimaste aegade rahutused, alustasid nemad hoopis veriseid kodusõdu. Nende arusaamad ja temperament on täiesti teistsugused kui eurooplastel, pead hakkavad sõna otseses mõttes kümneid kordi kiiremini lendama – miks mõned meist tahavad siia hullemaid vastuolude tekitajaid kui meie ise? Kas meil oma vihaseid rünnakuid vahetavast Riigikogust ja ühte nurka taguvast meediast veel vähe on?

Siit jõuame olukorrani, kus EKRE-st on loodud kuvand kui sallimatust ja vihasest kambast, teised aga olevat head ja rahulikud, kes on mures vägivalla pärast. Jätke nüüd, Tarand on ju kõige ehtsam kaabakas, kes naudibki ühiskonnas tekkinud konflikte, need tekitavad talle adrenaliini. Kiriku poole pöördunud Ossinovski on variser, kellel pole usust tegelikult sooja ega külma.

Vaidlen täiesti vastu August Ihalembile, kes väitis, et Kaljulaid ja Ratas ei tahtvat rahvusriigi hukku – tahavad küll, kuigi võib-olla mitte nii otseselt välja öelduna, nagu teevad Macron ja Merkel. Nad lihtsalt juhivad asju selles suunas, et Eestis tekiks mustanahalised ja venekeelsed eestlased; et inglise ja vene keel oleksid vabalt räägitavad, kuigi see ahendab eesti keele kasutusala; et Eestis kehtiksid Brüsseli direktiivid, kuigi need võtavad riigilt üha enam iseotsustamisõigust, ja nii edasi.

Miks peaks EKRE oma sihtidest loobuma ja hakkama “heaks”, kiites geiagendat ja rändepakti – need ei meeldi meile ja me lihtsalt ei hakka sotside, Ratase ja Kaljulaidi moodi mõtlema! Meil on omad põhimõtted ja me ei näe mingit vajadust vasakpoolsetele meele järgi olla – ja tõtt-öelda, ega me ei taha ka nende heakskiitu.

Eesti poliiteliidis pole häid inimesi, kes oleks kogu riigi eest väljas – kõik nad pingutavad enda ja oma kliki ehk viimase aja mõiste järgi suguharu eest. Ossinovskil on täiesti suva nii Reformierakonna kui ka EKRE valijatest. Ka rahvuskonservatiivid pole erand – me võitleme rahvusmeelsete inimeste, mitte paduvasakpoolsete eest. Jõukas ja stabiilne Eesti riik on ehk ainus ühisosa kõigi poliitiliste jõudude vahel, sest see huvitab meid kõiki, aga sealgi on lähenemisteed erinevad.

Pole mõtet luua Tarandist, Nestorist, Ossinovskist, Mikserist ja teistest härrassotsidest hoolivate inimeste ega ka presidendi ja peaministrist kogu rahva esindajate kuvandit – kui keegi on hea, oleme me seda teatud piirides kõik, ja kui oleme halvad, siis samuti eranditult kõik. Ainus, mida me saame koos ära teha, on maailmavaadete rahulik kooseksisteerimine, vastuoludest aga me ei pääse – sest kõik me oleme liiga erinevad, et üksteisele alluda!

Nii et rääkides pingete maandamisest, tuleks viisaka käitumise kõrval rõhuda ka arvamuste paljususele, mis on demokraatia üks raudreegleid – kui riiklikul tasemel surutakse läbi “üht ja ainuõiget”, mille varjus ebameeldivaid oponente represseerida, siis stabiilsust ei tulegi.

Kommentaarid