06.08.2022
Valgedus. Gerli Tali foto
Meie esindusdemokraatia süsteem viis selleni, et inimestega pole võimu nimel mitte kellelgi rääkida siis, kui see oleks eriti hädavajalik.
Kes oleks võinud mõelda, et rääkides konkreetsetest ettepanekutest elanikkonna mõistmise leidmiseks, tuleb esmajärjekorras tsiteerida Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit, kuna tal on ikka väga kõva rahvamandaat – mis sest, et suures osas Vene kodanike käest saadud, aga mitte kõik 20 tuhat häält. Ja täies vastavuses EV seadustega.
Rääkides tanki teisaldamisest, ütles Kõlvart vene ERR-ile: „Ja kui see protsess nõuab rohkem aega, siis pole tarvis kiirustada…Tuletan meelde ajaloolisi fakte, millest me ei räägi – 2007. aastal võinuks selle protsessi (pronkssõduri teisaldamise) korraldada rahumeelselt ja soliidselt – veteranide organisatsiooniga oli sellel teemal kokkulepe, ja kõike oli võimalik korraldada teisiti. Ma ei usu, et keegi tahaks, et need sündmused nüüd Narvas korduks. Mineviku vigadest tuleb õppida.“
Tanki ei eemaldatud operatiivselt, sest alles tööle asunud „uus“ peaminister lõõgastus puhkusel, püüdis kala ja korjas seeni, tahtes veenda eestlasi, et nad saavad oma peresid ära toita korilusega. Presidenti märgati võrratus riietuses Viljandi folgil. Ja valitsuskoalitsiooni erakonnad ragistasid ajusid põhiliselt selle kallal, kui palju see või teine avaldus ja toiming Narvas nendele märtsis rohkem hääli toob. Nii et õige moment oli lastud käest ja olukord eskaleerus.
See, et härra Kõlvart ei taha pahandusi või isegi rahutusi, on täiesti mõistetav ja kas on ikka õige teda praegu selle eest laita? Õige tasakaalukas jutt, sest endises N. Liidus on käimas kohutav sõda ja rahvuspõhine konflikt meie piiril fašistliku agressorriigiga ei ole eestlastele vajalik. No tõesti ei ole vajalik!
Aga Kõlvart on Tallinna linnapea ja tema sõna ei maksa ju Narvas, kus paanitseb praegu seal aastaid kavalat „и нашим, и вашим“ mängu mänginud sotsmeer, kiunudes, nagu kanalasse kinni jäänud rebane, ja nõudes Tallinnast mingit „signaali“.
President Alar Karis, pidades tanki mälestusmärgina kohatuks, kõneles Mihhail Kõlvartiga ühes tonaalsuses: „Räägime ajaloo märkidest. Rahulikult, viha ja trotsita, solvamata ja haiget tegemata… Me vajame kannatlikkust, et inimestega rääkida ja neile riigivõimu otsuseid selgitada, kui kohalik omavalitsus jätab mingil põhjusel otsustamise keskvalitsuse mureks. Kõigile meie elanikele peab olema arusaadav, miks niisugused otsused on tehtud. Teisalt tähendab see, et võim peab selgitamise kõrval olema otsustav, siis ei saa kellelgi tekkida küsimust, kas valitsus oma otsuseid ka täita suudab. Suudab küll.“
Ehk kannatlikult rääkida ja selgitada, et arusaadav oleks. Kuna arusaadav ei ole, siis kutsub ju president nende sõnadega üles nagu Tallinna linnapeagi mitte kiirustama. Kahjuks ei ole presidendil rahvamandaati ja tema sõnad ei tähenda inimeste jaoks rohkem, kui kõigi teiste Riigikogus valitud ametnike omad. Ja vene keelde tõlgituna veel vähem.
Aga ikkagi tahaks rõhutada seda, et Mihhail Kõlvarti ja Alar Karise seisukohad ju ühtivad. EKRE on ammu väljendanud oma eitavat seisukohta punamonumentide ja konkreetselt tanki suhtes, aga kuna peavoolumeedia ja iga järjekordne reformierakonna puudlite kamp väidab iga jumala päev, et kõik EKRE-ga seotu on saatanast, ka konservatiivide sajad tuhanded eestlastest toetajad, siis helpigu nüüd ise seda vene hernesuppi. Tallinna linnavolikogus kukutas sotside ja keskerakonna koalitsioon okupatsioonimonumente puudutavad seadusettepanekud läbi ja „tankieskaleerumise“ eest vastutavad täiel määral kahe viimase valitsuse erakonnad – reform, kesk, sotsid (eriti Narvas) ja paraku ka Isamaa. EKRE mehed on ühe nõukogude monumendi oma kätega teisaldanud, mille üle üritas tõsta kisa Yana Toom, aga piirdus seekord talle omase sõimuga.
Läinud päeval rõhutati korduvalt, et lausa kolme erineva ajalehe juhtkirjad nõudsid tanki viivitamatut eemaldamist. Vaadake, hea on vapralt nõuda midagi tihedast võsast, peites end kollektiivi selja taha. Ja te ise ei lähe ju seda tegema.
Sinna saadetakse jälle eesti poisid, nagu 2007. aasta aprillis, ja neid, aga mitte teid hakatakse loopima kividega, solvama ja ähvardama võõrkeeles, lubades leida üles nende pered.
Teie, peavoolikupäised kaheksajalad, olete juba aastaid päevast päeva lõhestanud eestlasi ja nüüd peavad „onu Heinod“ ja nende pojad jälle tegema teie eest seda pronksitööd. Saatke tanki eemaldama oma lemmikud Paris, Soonvald ja Kiisler, Bolti neegerkullerid, feministid, LGBT, geid, muidu sootud ja muud kväärid.
Eesti rahvas ei pea teie järelt kogu aeg koristama.
Ivan Makarov