Eesti rahvusriigi päästjaks on ainult rahvuslik kapitalism

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Globaalse majanduse asemel peaks eelistama rahvuslikku majandust. Pilt on illustratiivne.

Uute Uudiste kaasautor Taavi Pärtel kirjeldab võimalusi, mis võiks Eestil aidata tänases maailmas hakkama saada ja läbi lüüa.

“Koroonaviirus COVID-19 on vaid mõne nädalaga suutnud tekitada mastaapse kriisi globaalses (või globalistlikus) kapitalismis. Ühtlasi ongi realiseerunud kõik need taolise kapitalismi vormi nõrkused. Õnneks on suudetud vähemalt rahvusvahelised kaubaveod käigus hoida, muidu oleks oodata mõnes ulmeõudusfilmis nähtud ühiskonna kokkuvarisemist.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tekkinud olukorrast kiireks väljumiseks on olemas vaid üks tee, mis saab tulevikus ühtlasi aluseks praegusest oluliselt kõrgema elatustasemega ühiskonna loomisel. See on rahvuslik kapitalism.

Rahvuslik ja globalistlik kapitalism

Väidetavalt ei olevat kapitalil kodumaad. Sellele väitele ongi üles ehitatud ka praegu maailmas valitsev majandusmudel. Ent kuidas on lood tegelikult?

Globalistlik majandusmudel toetubki rahvusvaheliste hiidkorporatsioonide tegevusele üle maailma ja soovitavalt seal, kus see parajasti kõige väiksemate kuludega õnnestub.

Rahvusliku majandusmudeli aluseks on seevastu ühe kindla riigi vajaduste maksimaalsele rahuldamisele orienteeritud majandus, mis oma ülejäägid ekspordiks suunab. Siinkohal tasub meenutada, et ka kõik praegused rahvusvahelised hiidkorporatsioonid on algselt esindanud just nimelt rahvusliku kapitalismi ning alles hiljem laienenud üle maailma.

Riikide poolelt oleks Eesti seisukohalt kõige huvitavam uurida Euroopa väiksemate riikide (eriti Soome, Rootsi, Holland) ning Aasia edukate moderniseerunud maade (Jaapan, Hiina, Taivan, Singapur ja eriti Lõuna-Korea) kogemusi. Need kõik on ühtlasi ka veenvaks tõestuseks, et tugev rahvuslik kapitalism on ka mujal võimalik, kui üksnes Lääne suurriikides ning vaesusest võib välja murda ka mõnekümne aastaga (nagu on näidanud Aasia riigid).

Meil hakati paraku Reformierakonna ja sotside eestvedamisel hoopis teist teed minema, eriti pärast Euroopa Liiduga liitumist. Nii valitsebki meil rahvusliku, turumajandusel põhineva kapitalismi asemel hoopis mingisugune riigikapitalism, mis on ühtlasi osaks globaalsest kapitalismist.

Kuigi sõnades püüavad mõlemad nimetatud erakonnad seista selle eest, et Eesti „poleks selline nagu Venemaa“, siis just nende süül ongi Eesti suurel määral muutunud väga Venemaa sarnaseks. Viimane on ju Lääne jaoks vaid üks suur tooraineallikas – sarnaselt Pärsia lahe piirkonna maadele.

Sarnaselt Venemaale on meilgi olnud juba aastakümneid väga oluliseks ekspordiartikliks tooraine, konkreetselt siis metsamaterjal. Kui Venemaal juhivad Gazpromi, Rosnefti jt. loodusvarasid eksportivaid suurfirmasid Putini (majandus)sõbrad, siis meilgi on aastaid suurte ja tähtsate ettevõtete nõukogudes istunud eeskätt just reformierakondlased.

Samuti on paljud meie tugevad ettevõtted, millest oleks võinud edaspidi ka rahvusliku kapitalismi tugisambad saada, hoopis välisomanikele maha müüdud, näiteks pangad.

Mitte mingit tõsiseltvõetavat rahvuslikku kapitalismi ei ole ei Venemaal ega Eestis – sest mõlemal juhul on tegu teadliku valikuga olla osaks globaalsest kapitalismist. Tooraine eksportimise või vahendustegevusega tegelevate ettevõtete (erinevad kaubandusketid) olemasolu ei ole mingisugune rahvuslik kapitalism.

Tugev rahvuslik kapitalism tähendab arenenud tootmise olemasolu, kus tekib ka arvestatav lisandväärtus – olgu tegu siis kvaliteetsete toiduainete või arvutiprogrammidega. Paraku pole mitte kummalgi pool Peipsi järve riik selliste ettevõtete sünnile kaasa aidanud, sest korrumpeerunud valitsejad on olnud huvitatud vaid lihtsa vaevaga saadavatest tuludest, mitte riigi arengutaseme ega ka üldise heaolu tõstmisest.

Eesti poolelt on heaks-halvaks näiteks endiselt kehtivad majandust ahistavad regulatsioonid, mis on kehtestatud kohalike bürokraatide eestvedamisel ning sealjuures valelikult „euronõuetele“ viidates. Need regulatsioonid tuleks küll viivitamatult tühistada. Praeguses olukorras oleks eriti kurioosne, kus mingi inspektor läheks jälle kuhugi põllu peale kontrollima, ega sinna pole väetiseks näiteks munakoori pandud – nagu paar aastat tagasi ka päriselt juhtus.

Seda kõike arvestades polegi üllatav, et praeguse kriisi ajal avastas kogu meie ühiskond suure jahmatusega, et Eestis ei toodeta õieti isegi niisugust lihtsat asja, nagu kaitsemaskid. Muidugi on seni olnud odavam toota mistahes kaupa kuskil Hiinas või mujal odava tööjõuga maades ning suurte koguste üheaegsel transportimisel Euroopasse või Ameerikasse pole ka transpordikulud suured.

Samuti on täiesti selge, et toiduaineidki on kasulikum toota ekvaatorile võimalikult lähedastes maades, sest seal on võimalik aastas isegi mitu saaki saada. Euroopa Liidu siseselt lisanduvad veel turgu moonutavad põllumajandustoetused, mis on pealegi ka praegu vanade liikmesriikide kasuks. Nende hulka kuuluvad ka Lõuna-Euroopa maad, kus on niigi põllumajandusele Eestiga võrreldes palju sobivam kliima.

Tegu on ka julgeolekuküsimusega

Ometi oleks võimalik paljusid kaupu ka Eestis toota. Hea, et vähemalt põhitoiduainetega suudab Eesti end ka praegu varustada ning jätkub piisavalt ka ekspordiks. Mõnesid kaubagruppe küll imporditakse osaliselt, ent vajadusel saab tootmisvõimsusi ka nende puhul suurendada. Vanast ajast peaks meil olema veel vähemalt oskusteavet ka paljude tööstuskaupade tootmiseks.

Muidugi pole mõtet unistada Eesti oma auto- või arvutitööstusest. Selle asemel peaks mõtlema pigem kõikvõimalike elektroonikadetailide ja varuosade kohapealsele tootmisele, sest varuosi läheb absoluutselt kõigele vaja ja nii see jääb ka edaspidi. Pealegi on koroonakriis juba näidanud, et kõik need odavtööjõuga Hiina tehased võivad täiesti ootamatult pikaks ajaks seisma jääda ning seiskub ka kogu tarneahel. Võib ka vabalt juhtuda, et mingi teist sorti suur kriis peatab ka kaubaveod ning siis oleks olukord isegi praegusest veel hullem.

Tugev rahvuslik majandus on ka tugeva kaitsevõime aluseks, nagu teame eriti Reagani-aegse USA näitel. Tähelepanuväärne ongi, et USA-s ei ole sellist asja, nagu „riiklik sõjatööstus“, olemas. Ka sõjatööstus on seal puhtalt erafirmade käes, nagu Raudmehe-filmidest tuntud väljamõeldud korporatsioon Stark Industries. Kõik sellised firmad konkureerivad omavahel selle nimel, kellelt Pentagon riigihanke korras mingit varustust tellib. Samuti müüvad nad oma toodangut ka välismaale. Siin on suur vahe taas Venemaaga, kus sõjatööstus on endiselt jäänud osaks riigikapitalismist, nagu see oli ka punaimpeeriumi aegadel.

Sarnaselt paljudele tsiviilkaupadele peaks olema võimalik ka päris palju kaitsevarustust toota Eestis. Nii õnnestuks majanduse kõrval tugevdada ka Eesti iseseisvat kaitsevõimet. See ongi ju lõppkokkuvõttes NATO olemasolu mõtte realiseerimine – mida tugevam on tema liikmesriikide kaitsevõime üksikult võttes, seda tugevam on ka kogu alliansi summaarne kaitsevõime.

Seevastu propagandistlik korrutamine, et „NATO kaitseb meid niikuinii – milleks meile üldse sõjavägi“, läheb NATO olemasolu mõttele risti vastupidises suunas. Vabalt võib ju ka tekkida selline olukord, kus mingil täiesti ootamatul põhjusel ei ole võimalik viiendat artiklit kiiresti käivitada. Sel juhul oleme mõnda aega täiesti omapead ja siis on ülihinnalised mistahes ressursid, mis kohapeal olemas on. Piltlikult öeldes võib isegi üksainus lifti blokeeriv tikutoos ajaloo käiku muuta – nagu väidetavalt juhtus 1991.a. augustis Tallinna teletornis.

Peame ka seda meeles pidama, et ainuüksi viimase 20-30 aastaga on maailmas toimunud terve rida täiesti ootamatuid ning väga šokeerivaid julgeolekukriise, mida praktiliselt keegi ei osanud ette nähagi. Muuhulgas on terroristid isegi massihävitusrelva korra kasutanud – see oli 1995. aastal, kui Jaapani ususekt Aum lasi Tokyo metrooosse mürkgaasi. Nii et ka siis võis uudistes näha kaitseülikondades tegutsevaid inimesi ning ka siis vajasid tuhanded inimesed üheaegselt kiiret arstiabi. Vaid kaks kuud varem tabas Jaapanit tohutu loodusõnnetus – Kobe maavärin. Kuu aega hiljem toimus kohutav terrorirünnak USA-s, kui üks sealne äärmuslane lasi föderaalhoone õhku. Lõuna-Korea elas samuti üle kaks suurt katastroofi – esmalt ülivõimas gaasiplahvatus ja kaks kuud hiljem veel viiekorruselise kaubamaja kokkuvarisemine.

Järelikult võib ka ilma igasuguse sõja- ja isegi ilma igasuguse inimtegevuseta tabada ka väga arenenud riike mõni täiesti ootamatu katastroof, kus läheb vaja väga erinevate vahenditega varustatud päästeteenistusi ja julgeolekujõudusid. Samuti peab riik kui selline olema valmis tegelema mistahes taolise kriisi tagajärgede kõrvaldamisega. Mistahes suurema katastroofi puhul on olemas ka väga selge mõju vastava riigi majandusele – nägime seda nii 9/11 puhul USA-s kui ka 2011.a. maavärina, tsunami ja tuumaõnnetuse puhul Jaapanis. Ka selleks peab riik valmis olema ning omama nii vastavaid ressursse kui ka tegevusplaane.

Nagu näha, on rahvuslikul kapitalismil heaolu loomise kõrval ka täiesti selge julgeolekupoliitiline mõõde olemas. Riigil peavad olema lisaks piisavale hulgale relvastusele (nii sõjaväe, piirivalve kui politsei jaoks) ka kõikvõimalikud strateegilised toidu- jm. tagavarad. Seda kõike aitabki kõige hõlpsamini tagada just kohapealne tootmine, samuti aitab tugev majandus alati hõlpsamini jagu saada mistahes katastroofi tagajärgedest. Kui veel arvestada, et kõigil lähinaabritel on isegi Eesti praeguse tasemega võrreldes mingites „sektorites“ eeskätt just julgeoleku alal puudujääke, tuleb Eestil olla vajadusel valmis abi osutama ka naabritele – mitte ainult Lätile-Leedule, vaid ka Soomele-Rootsile.

Mitte riigikapitalism ega rahvussotsialism, vaid tõeline vabaturumajandus

Nüüd ongi vaja võimalikult kiiresti vaja valitsuse tasandil ametlikult välja kuulutada, et Eesti teeks saab praegusest alates rahvuslik kapitalism. Lahtiseletatult tähendab see, et soodustatakse omamaist tootmist, millel soovitavalt oleks ka ekspordipotentsiaali. Senine vahendusele ja tooraine ekspordile toetunud majandusmudel on oma jätkusuutmatust juba ammu tõestanud. Pealegi ei teki säärase majandusmudeli jätkumisel siin mitte iialgi üldist heaolu, millest juba aastakümneid unistanud oleme.

Õnneks ongi esimesi samme majanduse taasliberaliseerimise teel juba astutud, sest riik on juba asunud ettevõtlust ahistavaid piiranguid kaotama. Mõistagi tuleb sel teel veelgi jõulisemalt jätkata, eriti praegust eriolukorda arvestades. Tegelikult annabki just eriolukord teatud võimalused mööda minna ka mitmetest euronõuetest, nii et ka neid võimalusi tuleb maksimaalselt ära kasutada.

Siinkohal on huvitav märkida, et omal ajal ütles üks veendunud oravluse toetaja, et Kreekas tehti lõputu majanduse kärpimisega suur viga, sest lõputu kärpimisega kägistatakse kogu majandus lõpuks täielikult ära. Sellepärast ongi rõõm kuulda, et praegune Eesti valitsus kavatseb käsiloleva kriisi ajal teha täpselt vastupidi ja mitte mingil juhul asuda kärpimiste teele. Loomulikult ei maksa praeguse valitsuse poolt oodata ka taolisi ülimalt häbematuid seisukohavõtte, mida 2009. aastal Reformierakond Meelis Atoneni suu läbi väljendas – et pensionid olevat „sangpomm Eesti riigi kaelas“.

Mõistagi tuleb rõhutada, et riigikapitalismi asemel toetame vabaturumajandust. Nii oli see ka 90-ndatel ja veel selle sajandi alguseski. Nõukoguliku, äärmusliku riigikapitalismi kokkuvarisemlsel kardetigi kõige enam tohutut tööpuudust koos sellest tulenevate sotsiaalprobleemidega. Läks hoopis vastupidi – eraettevõtluse poolt pakutavad väga avarad võimalused suutsid kuni sajandivahetuse Vene kriisini tööpuuduse madalal hoida. Ka nüüd peaks olema võimalik eraettevõtlusele sarnased võimalused luua.

Olukorras, kus mitmed tegevusalad võivad jääda pikkadeks kuudeks täiesti väljalülitatuks, peab olema võimalus inimestel hõlpsalt tegevusala vahetada. Nii et peamegi nüüd võimalikult kiiresti ära kaotama kõikvõimalikud ettevõtlust ahistavad piirangud, sest sellest sõltub ka praeguse kriisi raskus ja kestvus. Kiirus maksab ja seda igas mõttes. Vajadusel tuleb bürokraatia vastuseis kasvõi jõuga murda, kui teisiti ei saa – sest kaalul on väga paljude inimeste käekäik, isegi elu.

Vältida tuleb ka tähenärijalikku suhtumist väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatesse, neilt iga võimaliku ja võimatu sendi väljapigistamist. Taolist poliitikat rakendasid eelmised, Reformierakonna ja SDE ideoloogiale allunud valitsused. Selline poliitika on ka osaliselt põhjuseks, mille tõttu on paljudest eestlastest saanud uus-väliseestlased.

Samuti on ebaõiglane ja absurdne pensionitelt tulumaksu kogumine, mida tehakse paraku ka mittetöötavate pensionäride puhul. Isegi ilma praeguse koroonaviiruseta on pensionäride elu keeruline. Toidu ja majapidamise kõrval kulub ju tohutult palju raha erinevate ravimite peale – vabalt võib üksainus käik apteeki maksma minna 50-80 eurot. Raske on uskuda, et pensionilt aastas 50-100 euro suuruse tulumaksu võtmisega suudetakse vastu pakkuda mingit „palju kvaliteetsemat“ teenust.

On ka täiesti selge, et Eestil pole mingeid erilisi vahendeid mingit „rahvussotsialismi“ ehitama hakata. Sotsialism tähendab ju kulukaid sotsiaalprogramme, mida viiakse ellu ikka sellesama riigi algatusel. Paraku ei ole mitte mingi sotsialism pikemas perspektiivis jätkusuutlik, sest kurnab majanduse välja.

Selle asemel lähtugem kunagisest Ronald Reagani põhimõttest, et parim sotsiaalabi on uus töökoht. Tänapäeval peab muidugi täpsustama, et uus ta suv töökoht. Riigi hallata jäägu ainult need valdkonnad, kus eraettevõtlus ei suuda kogu riigi territooriumil nõutaval tasemel teenust pakkuda või kus pole see võimalik julgeoleku kaalutlustel.

Kulukate sotsiaalprogrammide asemel tuleb soosida hoopis eraalgatuslikku heategevust. Samuti saab riik toetada erasektorit sel moel, et eelistab oma varude soetamisel Eesti tootjate toodangut. Loomulikult tuleb jätkata strateegilisi investeeringuid – teaduse ja hariduse parem rahastamine, kiirteede ehitamine, raudteede moderniseerimine, kiire andmeside viimine suurtest linnadest kaugemale.

Tähtis on ka mõista, et rahvuslik kapital saab olla rahvuslik vaid siis, kui seda haldavad Eesti kodanikud, mitte välisomanikud. Muidugi võib eduka ettevõtte omanikel tekkida hea pakkumise puhul kiusatus ettevõte maha müüa, ent see võib vabalt olla ka suur viga. Näiteks Mark Zuckerberg ei müünud omal ajal Facebooki Yahoole isegi ühe miljardi (!!!!) USD eest maha ja tuleb tunnistada, et õigesti tegi. Praeguseks on see ülipopulaarne sotsiaalmeediahiiglane suutnud oma väärtust kümneid kordi suurendada.

Praegune koalitsioon kui rahvusliku kapitalismi garant

Rahvusliku kapitalismi reaalseks sünniks on vähemalt praeguses olukorras hädavajalik seda soosiva valitsuse võimalikult kauakestev ametispüsimine. Kas see on võimalik? On küll, sest mäletatavasti elas isegi Ansipi valitsus mingil kummalisel kombel edukalt üle 10-12 aasta taguse majanduskriisi ja jätkas ka pärast 2011.a. valimisi.

Aasia edukate riikide areng näitab samuti, et vaja on stabiilse majanduspoliitika jätkumist võimalikult pika aja jooksul. Näiteks Jaapanist sai pärast II maailmasõda justkui demokraatlik riik, ent ikkagi oli seal 40 aastat järjest võimul üks ja sama erakond – Liberaaldemokraatlik Partei, mis koosnes tegelikult mõõdukamatest rahvuslastest, mitte Euroopa mõiste liberaalidest. Lõuna-Korea, Taivan ja Singapur olid aga aastakümneid koguni rahvuslikud diktatuurid. Samas ajasid need diktatuurid vägagi liberaalset majanduspoliitikat, tänu millele saidki neist need kuulsad „Aasia tiigrid“.

Muide, Fareed Zakaria kirjutab oma raamatus „Vabaduse tulevik“, et ka püsiva demokraatia tekke eeltingimuseks on jõuka ja rohkearvulise keskklassi olemasolu. Seda on tõestanud nii 19. sajandi Euroopa riikide kui ka 20. sajandi edukate mitte-Lääne riikide kogemused. Venemaal ega Ukrainas pole sellist keskklassi vajalikul määral paraku siiani, Aasia „tiigritel“ aga selline keskklass tekkis ning tänu sellele suutsid need riigid 90-ndatel diktatuurilt demokraatiale üle minna. Jõuka ja rohkearvulise keskklassi tekkimiseks on aga vaja eeskätt laialdast ettevõtlusvabadust.

Kui arvestada fakti, et praegusel hetkel puudub Eestis väljaspool valitsuskoalitsiooni selline jõud, kel oleks lisaks piisavale toetusele olemas ka mingi vähegi tõsiseltvõetav alternatiivne majandusprogramm, siis tulebki meil kõigil harjuda mõttega, et Eesti areng jääb veel paljudeks aastateks just meie – rahvuskonservatiivide ja meie liitlaste – hooleks. Konkurendina võiks arvestada üksnes Vabaerakonda, ent teda pole enam isegi Riigikogus ja pole kindel, kas ta järgmiste Riigikogu valimiste ajal enam tegutsebki. Poliitoravatel, sotsidel ega arusaamatul moel üleshaibitud Eesti 200-l pole aga mitte ainsatki ideed, millest võiks riigi arengule suurt kasu olla. Kogu selle seltskonna ainus „idee“ ongi, et just nemad peavad võimul olema.

Tasub ka meeles pidada, et kõik edukad riigid on üles ehitatud just oma maa rahvuslikke huve ja arengut toetavate ideede baasil. Multikultuursuse ega järjest jaburamate ühiskonda väärastavate ideede baasil pole siiani üles ehitatud mitte ainsatki edukat riiki. See kehtib isegi pealtnäha multikultuursete riikide, nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa, kohta. Isegi nimetatud riikides on lähtutud ikkagi rahvuslikest huvidest ja traditsioonilised läänelikud väärtused on sealgi löönud pealetungiva globalismi survel kõikuma alles viimastel aastakümnetel.

Järelikult on meie opositsiooni väited, et rahvuslus tähendab vaesust ning vaid globalistide propageeritav multikultuursus koos LGBT-agenda, sooideoloogia jm. taolisega toob meile rikkuse, totaalselt valed – siinkohal meenutagem veel korra Aasia edukate riikide arengut, mis kõik tõestavad rahvusliku kapitalismi eeliseid.

Tulevik kuulub rahvuslikule kapitalismile, kõik muud teed viivad ajaloo prügikasti. Sinna tuleb saata hoopis globalistlik majandusmudel. Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud – mida kiiremini suundume rahvusliku kapitalismi teele, seda valutumalt õnnestub ka praegusest kriisist väljuda.”

8 commentsOn Eesti rahvusriigi päästjaks on ainult rahvuslik kapitalism

  • Avatar

    kõik on tore, aga eesti rahvusriigi rahvuslik kapitalism on kirju. üks nähtus rahvuslik sõõrumäe-kruuda-leedo-teder tüüpi puukkapitalism mis kurnab oma enda rahvast põhiliselt, välismaalt eestisse eriti raha ei too, kõrgtehnoloogiaga ei tegele, kasutab laialt “renditööjõudu” ja toetab aastaid rahaliselt vasakliberaale. teine näiteks skeleton tehnologies kes müüs kogu toodangu eestist välja ja nüüd läks saksamaale (NB: mitte hiinasse!) et areneda.
    lisaks on ka hulgi mõttetuid viimasel ajal tekkinuid start-up’e nt puukellade ja puulipsude tootjaid, mis ei vääri “tootja” nimegi.
    millist eesti rahvusriigi päästjat peaks siis toetama?

  • Avatar

    Omamaist- võimalikult laia skaalaga ettevõtlust, peaks riik igati toetama, see on selge. Aga miks peab eeskujuks võtma vasakäärmusliku Fareed Zakaria- CNN-i liberastide propaganda-ankru?

    • Avatar
      Taavi Pärtel

      FZ tõi välja just selle, et kogu see demokraatia ja järelikult ka “liberaalse demokraatia” teema on üle tähtsustatud. Majanduse liberaliseerimine on palju tähtsam, seda eriti mitte-Lääne ühiskondades, kus niikuinii on demokraatiakogemus olematu.

  • Avatar

    Jah,mõningaid paralleele võib tuua ka “Mein Kampf”-ist,mis pole iseenesest mitte paha.
    Kullavarusid meil eriti pole ja siiani pole seda vaja läinud ka suurendada,sest raha pole ju kullaga seotud.
    Alustuseks võiks hakata rakendama aktiisimaksu teatud põllumajandustoodetele,mida imporditakse.
    Kõik tooted,mis on dubleeritud,nt. kartul,tomat,kurk,till,sibul,sea ja loomaliha ehk kõik see,mida toodame praegu ise.
    Kui hispaania tomatile panna aktiisimaks peale,siis oleks ta poes sama hinnaga,mis eesti kohalik tomat.
    Riik saaks maksude näol eelarvet täita ja oma põllumees jääks ellu,mitte ei peaks tomatit tasuta andma,nagu Intsu Talu üks kord tegi.
    Nõuka ajal veeti liha venemaale nii,et vähe polnud.
    Eesti põllumees jõuab ka ise oma rahva toita.

  • Avatar

    Üldiselt õige jutta aga Venemaa ja USAga ei saa kuidagi nõus olla. Putin on 20 aastat ehitanud ja igal võimalusel rõhutanud kodumaist tööstust ning jookseb isegi vahel trolli. Ntx ütles ta hiljuti aitäh sanktsioonide eest, sest koos sanktsiooniga hakkas Venemaa ise tootma muuhulgas ka maske ja ventilaatoreid. Reagan jälle on on USA allakäigu ja dekadentsi ja massiimmigratsiooni ja laenuuputuse ja vaesuse ristiisa, keskklassi hävitaja ja tema üles ehitatud sõjatööstus on selline korruptsiooni ja valede mädasoo et selliseid ettevõtteid nagu USA sõjatööstuses pole ei Venemaal ega vist isegi mitte Aafrikas. See supp mida me praegu sööme, ongi Reagani ja Thatcheri kokku keedetud. Et siis kogu vara rikaste kätte ja hakkame laenust elama. Esimesed riigijuhid kes lahkusid ametist kahekordse riigivõlaga olidki Reagan ja Thacher. Enne seda võimul olnud laristavad sotsid suutsid kuidagi nii valitseda, et võlgu polnud ei riigil ega erasektoril. Lääneriikide võlakoorma kasvu graafikuid võib igaüks netist vaadata.

  • Avatar
    White Pride Worldwide

    “Muidugi pole mõtet unistada Eesti oma auto- või arvutitööstusest.” -Miks mitte? alles hiljuti tahtis ju firma Nobe hakata Eestis tootma elektriautosid.

  • Avatar

    Kui Eesti riik ei suuda omale tagada RIIKLIKKU KESKPANKA – mille omanikuks on 100% riik aka rahvas siis muu on mullitamine.

  • Avatar
    Väga hästi

    Selles suunas tegutsegegi ja tehke sellest endale debattides kaubamärk. Tutvuge ka samasuguste liikumistega mujal euroopas (k.a saksamaal). Käige siin harjutamas (aga ka laiemalt) ja ärge unustage rahvast (ehk ärge võtke oma edu viimastel valimistel liiga isiklikult :)).

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused