Meie parlamentaarse ja väitluskultuuri puudus seisneb mitte küsimuste ja vastuste teravuses ega emotsionaalsuses, vaid eelkõige nende sisus. Sündsuse piire mitteületav mahlakus ja kujunduslikkus ei ole probleem, probleemiks on sageli sisuliste vastuste mitteandmine, häma, vastajate ebapädevus (ei olda asjaga kursis ja arvatakse, et see on mingi mõjuv vabandus).
Meie probleemiks on muidugi ka ei-liha-ega-kala tegelaste poolt skandaalide üleskergitamine ja vee sogamine, sest sellest mudast loodavad nad välja õngitseda mandaadi.
Üks sellistest poliitikutest on Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid (SDE), kes on eriti valimiseelsetes väitlustes peavoolumeedias näidanud end tigeda vestluskaaslasena, kes valdab põhiliselt sildikleepimise keelt.
Nüüd avaldas Postimees tema just sellelaadse mõttehummusega väetatud loo „EKRE tervikuna häbistab riiki ja püüab inimesi üksteise vastu üles ässitada“. Aga meie lugupeetud leht ongi muutunud väljaandeks, mis avaldab kord uudiseid Ameerikas oma platsentat söövast eestlannast, kord Kaljulaidi, kord Timmeri turueidelikke heietusi, mis kõik kolm on ühtlase vormi ja sisu laenguga.
Raimond Kaljulaid väidab õigesti, et valimiste-eelne debatt peaks tegelikult olema ka konstruktiivne, mis tähendab, et vaidlused saavad olla kurjuseta ja sisulised ning tugineda saab tõestele faktidele. Ometi sellessamas tema oopuses puuduvadki igasugused faktid ja sisuks ongi toosamune kurjus.
Kui rääkida „riigi häbistamisest“, siis ega suuremat häbi kaitsevaldkonnas ilmselt ei olegi, kui Riigikogu riigikaitsekomisjoni praeguse esimehe isik, kes on enne sotside leeri ülehüppamist olnud Jedinaja Rossija paktipõhise liitlase keskerakonna liige ja kelle poliitilise karjääri suursponsoriteks olid üle poole miljardi euro suuruses krüptorahakelmuses ja rahapesus süüdistatud ärimehed Ivan Turõgin ja Sergei Potapenko. Keskkriminaalpolitsei ja FBI ühisoperatsiooni käigus peeti rahvusvaheliselt tagaotsitud vene ärikad kinni, nende raha tarbinud Kaljulaid aga jäi parlamendi kaitsekomisjoni esimeheks! See on mitte üksnes kohutav häbi ja oht meie riigile, vaid ka Eestile eksistentsiaalselt tähtsate liitlastega suhete õõnestamine. Et mis riigikaitsekomisjoni esimees see on, kes võttis vastu vene kriminaalide raha? Kas sellist riiki saab sõjaliselt usaldada, eriti kui terroristlik Venemaa hävitab metoodiliselt Ukrainat ja selle elanikke? Mis on tegelikult mõtetes ja hinges vene rahaga kinnimakstud Kaljulaidil?
Kui rääkida Kaljulaidi tigedusest nõretavate torgete avaldamise plussidest, siis nendeks on kahtlemata mõnede oma pärisnime all esinevate Postimehe püsikommentaatorite märkused, mis on erinevalt selle poliitiku sisutühjast tigedast lobast tihtipeale faktipõhised ja loogilised.
Näiteks härra Jaanus Betlemi oma:
„Kõik on tore ja Kaljulaid püüdleb plusspunkte murega rahva lõhestamise pärast. Aga taas ei tegele Kaljulaid sisulise poolega ega vasta, milles Martin Helme eksis. Kas Eestil on alles 122-mm suurtükid (neid oli interneti andmeil 42) ja 155-mm järelveetavad suurtükid (neid oli 24) või on need antud Ukrainale? Kas on tõsi, et Eestil on praegu 18 Kõu liikursuurtükki kaliibriga 155-mm. Kas on tõsi, et hetkel Eestil rohkem suurtükke pole? Kas Eesti kaitsevägi on Ukrainale loovutanud kõik oma 90-mm tagasilöögita tankitõrjekahurid? Mis asendab praegu Ukrainale loovutatud relvastust Eesti kaitseväe varustuses?
Need oleksid faktid. Õige-vale väitlus peaks käima nende pinnalt. Ülejäänu on kavatsused (plaanid) mida soetada, hinnangud ja põhjendused. Näiteks põhjendus, miks oli otstarbekas Ukrainale loovutada 370 miljoni euro eest Eesti kaitsejõudude varustust, mille hulgas on suurtükid, tankitõrjerelvad (sh Javelin tankitõrjeraketid), tankitõrjemiinid, miinipildujad, sõidukid, kiivrid, kuivtoidupaketid, meditsiinivahendid jm. Näiteks minu arvamusel ja hinnangul on see kõik olnud hädavajalik tänuväärne sihtotstarbeline õigeaegne abi Ukrainale olukorras, kus neokolonialistlik Venemaa ähvardab peaaegu kõiki oma naaberriike Euroopas, sh on ohus Eesti.
Nii et diskussioonides (nii nagu õpetatakse juba põhikooli emakeeleõpetuses, kõnelemata emakeele- ja meediaõpetusest gümnaasiumis ja ülikoolis) tuleb lahus hoida faktid ja arvamused (sh hinnangud). Hinnang võib näiteks olla selline, nagu faktide järel lõpetuseks andsin. Ent hinnang võib olla ka selline, nagu andis Martin Helme. Sel juhul ma ei saa Martin Helmet süüdistada valetamises, küll aga saan öelda, et ma pole nõus tema arvamusega, tema hinnanguga. Valetamises saaksin teda süüdistada siis, kui ta faktide (nt loovutatud relvade arvu, margi vm konkreetsete andmete) asemel esitas valeandmeid. Nii peaks käima arukas diskussioon. Isegi juhul, kui Martin Helme omalt poolt demagoogitseks.
Raimond Kaljulaid on aga vastu kirjutanud üldsõnalise lahmiva kriitika. Kuid selles puuduvad faktid. See on minu hinnangul Riigikogusse praegu kandideerivatele poliitikutele omane, et meediaväitlustes kasutatakse põhiliselt arvamusi, hinnanguid, tõlgendusi, kuid väga sageli ei esitata neid kinnitavaid fakte,“ kirjutab Jaanus Betlem.
Kahju, et Jaanus lahkus aastaid tagasi poliitikast.
https://www.youtube.com/watch?v=4QZ0MGBjg4A
Ivan Makarov