26.06.2024
Paljudele jääb selline ülepingutatud Ukraina-patriotism mõistmatuks: kuigi me toetame Ukrainat sõjas Venemaaga, ei ole me ise mingi Ukraina, vaid Eesti.
Veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri hoiatab õigesti Ukraina-teemalise võltspatriotismi eest, mille taga on tegelikult see, et kahel rahval on ühine vaenlane ning eestlastel on suur ja õigustatud hirm, et ukrainlaste juures toimuv võib Venemaa võidu korral kiiresti siia jõuda.
Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias: “Ukraina on meile võõras slaavi riik. Minul kui eestlasel ei ole Ukrainaga mitte mingisugust patriootilist ühtekuuluvustunnet. Ma ei räägi inimlikust kaastundest rahva suhtes, keda on tabanud ülekohtune sõda, ma räägin sellest, et Ukraina ei ole Eesti identiteedi osa. Mulle on äärmiselt võõrastav vaadata Ukraina lippe Eesti avalikus ruumis. Ma lükkan otsustavalt tagasi selle, kui Ukraina pooldamisest tehakse eestluse lojaalsustest.”
Tegelikult ei seo meid ukrainlastega suurt midagi. Kui poleks seal sõda, siis oleks nad tavaline slaavi riik, kellega Eesti ehk arendaks suhteid, aga see ei erineks sugugi suhetest Bulgaariaga. Kui paljud eestlastest teavad mõnda ukraina poeeti või kirjanikku? Või episoode nende ajaloost? Mis juhtus näiteks aastal 1654?
Või mis suhted on meil olnud ja on valgevenelastega? Kui nood tõuseksid üles oma Lukašenka vastu ja Putin karistaks neid sissetungiga, siis oleksime me muidugi valgevene rahva taga – aga muud meid ju ei ühenda.
Siinkohal ütleb mõni liberaal, et meid ühendavad euroopalikud väärtused, mille poole ukrainlased nüüd püüdlevat. Tõelised euroopalikud väärtused, mis põhinevad Kreeka kunstil, Rooma õigusel ja kristlikul moraalil, ühendavad meid nagunii, aga “uusväärtused” nagu sooideoloogia ja homoagenda, mida ukrainlased kohustuslikult abi eest vastu võtavad, ei ole mingi väärtused, see on ideoloogiline saast.
Kunagi olid eestlased tugevalt grusiinide selja taga, kes sõdisid Venemaaga, ja tänutäheks nimetas see uhke mägirahvas meid vendadeks. Ja mida tegi neile liberaalide juhitav Eesti? Sekkus grusiinide siseasjadesse, õpetas neid, kuidas pidavat elama ja ähvardas sanktsioonidega, kui Gruusia mehed ei aja kätt teise mehe püksi. Kas sellist “sõprust” pakume nüüd ka Ukrainale?
Meil on Eestis 300 000 ja enamgi venelast, kellega me elame kõrvuti, aga me ei ole vennasrahvad. Me ei ole seda ka ukrainlastega. Me lihtsalt toetame neid sõjas, pärast selle lõppu lihtsalt on Ukraina, keda aitasid kõik. Kui nad Euroopa Liidu liikmeks saavad, siis on hoopis oht, et siinsesse tugevalt venekeelsesse keskkonda lisanduvad ukrainlased aitavad Eesti venekeelseks slaavi riigiks muuta.
Uued Uudised