09.01.2022
Eesti rahvusriigile ja eestlusele aastavahetuskõnedes lootust ei antud. Pilt on illustratiivne.
Vaatasin laupäeval teleseriaali Newsroom. Selles küsib üks naiivne naisehakatis, ajakirjandustudeng, fiktiivse telejaama ANC uudisteankrult Will McAvoylt: “Kas Ameerika on maailma võimsam riik?” Too sõimab sisuliselt tüdrukul näo täis, teeb siis kogu auditooriumi jahmatanud analüüsi ja tõdeb lõpuks: “Ei ole. Aga võiks olla!” (It’s not. But it can be). On aasta 2010.
Reedel avaldas ERR intervjuu EKRE esimehe Martin Helmega, kes on hetkel Eesti targeim poliitik, sest tal on lahtine mõtlemine ja lai silmaring. Teised Eesti poliitikud seda pole, kuigi võiks olla. Nagu ütleb Helme: rahvusparlamendid on oma võimu ära andnud Euroopa Komisjonile ja valitsustele, umbes 80% Eestis tehtud seadustest põhineb eurodirektiividel. Kui viimastel nii suur mõju meie seadusandlusele, siis on ilmselt ka 80% meie poliitikute mõttemaailmast Brüsseli sisendkoodiga. Martin (ja Mart) Helmel on oma ja iseseisev mõtlemine.
Intervjuust kumab läbi teadasaamine, et oleme taas ajaloo pöördepunktis ja miski ei ole enam endine, kuigi suur osa Eesti poliitikutest räägib endiselt mingist paika pandud maailmakorraldusest. Ei, see just hetkel muutub ja kiiresti. Oleme tagasi 1938. aastas ja Münchenis – nii nagu tollal andis Lääs järele Hitlerile, lootes tema isu vaigistada, nii antakse praegu järele Putinile, Chamberlaini asemel on lihtsalt Biden.
Rahvusvaheliselt oleme sügavas kolmikkriisis. Kõigepealt pandeemia, mis ei lase ühiskonnal normaalselt toimida. Siis kunstlik, kliimapöördest tekitatud majanduskriis, mis viis energiahinnad üles, sellele järgnevad kõik teised hinnad ja lõpptulemuseks on rahva vaesumine koos võimaliku sotsiaalse katastroofiga. Kolmandaks on julgeolekukriis, mis on tekkinud Euroopa Komisjoni poolt lõhestatud Euroopa Liidu nõrkusest, Venemaa agressiivsusest, Hiina tõusust vaata et maailma mõjukaimaks riigiks ja vasakpoolseks muutunud Ameerika taandumisest teisele positsioonile koos liitlaste massilise reetmisega.
Kuigi Eesti tähistas hiljuti hetke, mil olime olnud iseseisvad rohkem kui okupeeritud, oleme tagasi aastates 1939-1940 ja Kaja Kallasel on “suurepärane” võimalus olla teine Konstantin Päts ehk anda käest ära Teine iseseisvus. Reformierakonna naispeaminister, kes on Riigikogult ära võtnud suure osa võimust, on seda võimu omades ise sedavõrd nõrk valitseja, et kolmikkriisis võib temast saada Vene vürstinna, kes kutsub viikingid valitsema – tema annab võimu üle Brüsselile. Eesti võimumehed ja -naised lihtsalt ei oska enam ise valitseda, nad on juba 17 aasta nautinud eurorahasid ja vastutasuna taandunud peremehest sulasteks. Isandaks on Brüssel.
Maailm on viimase 5-6 aastaga meeletult muutunud, meid on tabanud mõjusfääride ümberjaotamine, traditsiooniliste väärtuste hävitamine (kooseluseadus), rändekriis, pandeemia ja takkaotsa Greta Thunbergi kliimahüsteeria. Ja nagu ütles Martin Helme – kõigi aegade kõige nõrgem valitsus. Hetkel vajume Teise iseseisvusaja kõige sügavamasse kriisi ja pole teada, kas me sellest iseseisvana ka väljume.
Jüri Kukk, toimetaja