25.06.2024
President Alar Karis – mees, kelle jaoks sõja võitmine on “ninaga nuusata”.
Kui kuulata Eesti riigipead, aga ka valitsusjuhti ja ministreid, tekib sageli küsimus, et millises naiivses maailmas nad elavad ja kas neil pole mõistlikke nõuandjaid, et suust paisatakse välja kõik, mida sülg suhu toob? Jutt käib hetkel just president Alar Karisest, keda üks kolumnist nimetab p.residendiks.
„Eesti enda relvastus hakkab oma võimsuselt aina enam ühtima meie liitlaste omaga. Meil on olemas relvad ja laskemoon, millega saame vajadusel hävitada Eestit ründava vastase juba tema tagalas. Ja millega me hoiamegi teda seal,“ rääkis president Alar Karis Võidupüha aegu.
Kas sellisest pseudopatriootilisest jutust endal paha ei hakka? Esiteks – NATO ei ole agressor, selleks on Venemaa, seega ei hakka allianss kunagi andma sõja avalööki, sest see annaks Moskvale ohvri rolli. Niisiis – esimese löögi annaks tõenäoliselt Venemaa ning Eesti (kehvakesel) ja liitlaste õhutõrjel tuleb see rünnakulaine kõigepealt maha võtta. Tõenäoliselt hakkaks liikuma ka Vene sõjamasin ning Eesti üksustel tuleb maismaavägesid tõrjuma hakata. Millal jõutakse selleni, et liitlased hakkavad Venemaal asuvaid raketi-, lennu- ja drooniobjekte omalt poolt maha võtma? Kõigepealt tuleb esimene ründelaine tõrjuda ja alles siis asutakse ründebaase hävitama.
Kui Venemaa alustas massivset sissetungi Ukrainasse, tõrjus Kiiev kõigepealt rünnakuid, Venemaa territooriumi ründamiseni jõuti hiljem. NATO on Venemaale oluliselt võimsam vastane, kes suudab tõenäoliselt rünnaku ruttu tagasi lüüa, aga tõenäoliselt ootavad meid, Eestit, arvestatavad pihtasaamised ja kaotused, sest selline sõda ongi – üheski sõjas ei jää osapooled kaotusteta.
Karise sõnad “saame vajadusel hävitada Eestit ründava vastase juba tema tagalas /…/ ja hoiamegi teda seal” kõlavad väga võltsilt, naiivselt ja ebaturvaliselt. Eesti kaitseväel ei ole praegu sellist kaitsevõimekust, millega hävitada esimestest tundidest peale kuskil Pihkva, Novgorodi või Leningradi oblastis paiknevaid vaenlase baase, meie õhutõrje tegeleb pigem vaenlase rünnakute tõrjumisega ja on hea, kui me suudame seda efektiivselt teha. Venemaa territooriumi ründamine jääb tõenäoliselt liitlaste mureks pikemas perspektiivis.
Igal juhul on jutud sellest, kuidas me hävitame vaenlase juba tema tagalas ega lase tal meile kahju teha, ohtlikult naiivsed ja vastutustundetud. Kui sõda puhkeb, saame me igal juhul pihta, sest selline on sõda, mõnigi rakett, droon või ründegrupp võib jõuda ka meie strateegiliste objektideni (ja elamurajoodeni). Kui NATO-Vene sõda peaks tulema, siis tuleb see tõsine ja purustav ning Eesti ja NATO liitlaste reaalseks eesmärgiks peaks olema efektiivne rünnaku tõrjumine, mitte lootmine malelaual mõne hetkega šahh-matt-tulemuseni jõuda.
Ega siis jutud puuduvast 1,6 miljardist, kaitsevõimekuse tõstmise vajadusest, alles järgnevatel aastatel saabuvatest relvasüsteemidest ja kiirest relvastumisvajadusest ole laest võetud – meil on olulised puudujäämised kaitsevõimes, NATO raskused Ukraina relvastamisel näitavad, et need on ka liitlastel ning nüüd tuleb kibekiirelt tegutseda, aga mitte uhkeldada, et me hävitame vaenlase juba tema territooriumil. Me tunneme siin sõja ees hirmu, sest see on väga realistlikuks muutumas – sest me teame, et sõda ei tule mõnus “laevade pommitamise” lauamäng, vaid see kätkeb endas palju surma, valu ja hävingut.
Sotsiaalmeedias ohataksegi – laseme kaitseväe juhataja ja presidendi vaenlase ründelähtekoha pihta, nad kukuvad sinna ja hävitavad ise kõik vaenlased ära. Praegu aga peaks riigipea hoiduma rumaluste rääkimisest, mis on esile kutsunud ka naeru vaenlaste seas, kes teavad üsna realistlikult, kui purustav on sõda tegelikult ja seda kõigile.
Nursipalu rahvas ja võrokad üldse on targemad – nad tunnevad muret, et kui piirkonna suuremast linnast kohe läände kerkib võimas liitlaste baas, siis kui paljud raketid ja droonid Võru linna kukuvad?
Sõda ei ole nali. Isegi kui president väidab, et see on. Gaza sõjas on Iisrael igati Hamasist üle – aga temagi kannab ränki kaotusi.
Jüri Kukk, toimetaja