Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti välispoliitika on Putini-vastane, sisepoliitika pigem Kremli-meelne

25.04.2022
Pronkssõduri koht pole isegi mitte praeguses asukohas, vaid sulatusahjus. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Kui riiklik meediakanal ehk rahvusringhääling ERR ajab kahekeelset poliitikat, siis jääb paraku mulje, et ka riiklik poliitika pole päris see, millena paistab.

Tegu on väga märgilise vahega, mis ei saa olla ERR-is juhuslik: loo “Politsei peab 9. mail provokatsioone tõenäoliseks” taustapildil on lilled pronkssõduri juures koos Georgi lindiga, ERR.i venekeelse loo “Полиция считает вероятными провокации в годовщину Бронзовой ночи и по случаю 9 Мая” aga Odini sõdalase selg. Mõlemal lool on sama autor, Anne Raiste.

See tähendab, et riiklik poliitika on kummagi kogukonna osas erinev: eestlastele sisendatakse, et oht tuleb “surematult polgult”, venelastele, et Odini sõdalastelt. Pole raske näha, et see poliitika on kahte ühiskonda üksteise vastu ässitav ja kui need kaks riigilt erinevaid signaale saanud kogukonda kord tänaval kohtuvad, leiab kumbki leer, et just tema taga on neid hoiatanud riik.

Sellise poliitika valguses ei tundu enam miski juhuslik – ei see, et Eesti kaitseväelastel keelati mullu 9. mail väeossa minnes vormi kanda ega ka see, et Eesti lipuga lehvitamist võidakse politseijuhi sõnul provokatsioonina tõlgendada.

Aastaid panid kaitseväe kaplanid enne 9. maid pronkssõduri juurde pärja sinimustvalge lindiga, millel oli tekst “Eesti rahvalt”. Sellise poliitika vilju maitseme tänaste pingete kaudu.

Eesti riik teeb sisepoliitikas silma vene kogukonnale. See oli nähtav juba Jüri Ratase peaministriks ja Kersti Kaljulaidi presidendiks olles, kui küüditamisürituse küünlaid jalaga peksnud putinistid tunnistati pelgalt huligaanideks või kui Deniss Metsavase reetmisjuhtumi järel ei lubatud rangemalt kontrollida enne riigiametisse määramist sovjetitaustaga tegelasi.

Kummalise aktsiooni võttis varem ette Eesti 200, kes proovis Hobujaamas kahe vastandava plakatiga eestlased ja venelased tülli ajada – vastukajade järgi see õnnestuski. Eesti on riik, kus parlamentaarselt võib ka Reformierakonna moodi “nalja teha” – referendumile esitatakse küsimus Venemaaga liitumise kohta ja pärast tehakse “pullimehe” nägu pähe, kuigi isegi Vene meediakanalid kirjutasid sellest “naljast”.

Keskerakonna venemeelne tiib jätkab otsest Eesti vastu tegutsemist, alates kümne saadiku keeldumisest Vene agressiooni ohvriks langenud Ukrainat toetamast kuni välisminister Liimetsa kummalise leebuseni nii Valgevene diktaatori Lukašenka hukkamõistmise kui ka Putini-meelsete artistide esinemiskeelu osas. Ka Vene kanalite keelamine käis Eestis üle kivide-kändude – väga raskelt sünnivad siinsete liberaalide valitsedes Vene-vastased meetmed.

Keskerakonna liigne sõltuvus vene valijate häältest on vähemalt kaudne julgeolekuoht ning sama võib öelda ka Reformierakonna kahe pärispatu, VEB Fondi ja mahamagatud Skandinaavia pankade Eesti filiaalide rahapesu kohta, mille otsad ulatuvad Venemaale. Kui näiteks Jürgen Ligi kaotas Eesti sõjaväeluure, kiitis isiklikult Hermann Simmi tubli töö eest ja oli rahandusminister rahapesu ajal, siis on kokkusattumusi ühe mehe kohta ikka liiga palju.

Välispoliitikas tahaks Kaja Kallase Vene-vastasuse valitsust kiita, aga kohe kuidagi ei saa – esiteks on tema ettepanekud enamasti sisutühjad ja teiseks, kõik Eesti välispoliitilised sammud on Brüsseli sammude kaja ehk siis sealse poliitika järelekiitmine. Võib arvata, et kui Euroopa Liidu tasemel hakataks kord sanktsioone leevendama, siis läheb Kaja Kallase valitsus sellega sama kuulekalt kaasa kui sanktsioonide karmistamisega.

Seega siis on Eesti välispoliitika Brüsseliga kooskõlastatult Putini-vastane, sisepoliitika aga selline, mis Putinile meeltmööda on, ja seda juba Kaja Kallase ametisseastumisest, kui tema esimeseks sammuks oli kärpepoliitika, mis võimendus kõigepealt kaitsekärbetes – see oli Kremlile hea signaal enne Ukraina-afääri.

UU