10.05.2022
Ukraina ja Eesti lipuvärvid Tartu raehoonel
Pärast Euroopa Liiduga ühinemist pole Eestis ühtegi riigi eest seisvat probleemi ühiskonnas vabalt ja avameelselt läbi arutatud – jääkeldrid ja arvamusfestivalid on kodanikuühiskonna vilets aseaine, kallutatud meedia pole võimeline dialooge juhtima ja riigivõim ei taha poliitiliselt aktiivsemat ühiskonnaosa valuküsimustes “targutama”.
Hea näide on praegu Ukrainaga seonduv, alustada tuleks agentuuri France Presse värske uudisega: “Ligi kaks kolmandikku Ukraina pealinna Kiievi elanikest on tagasi pöördunud pärast massilist lahkumist veebruari lõpus seoses Venemaa vallandatud sõjaga, ütles teisipäeval linnapea Vitali Klõtško. “Enne sõda elas Kiievis 3,5 miljonit inimest. Ligi kaks kolmandikku pealinna elanikest on naasnud,” ütles ta briifingul ajakirjanikele.”
Mida me sellest välja loeme? Ukrainlased lähevad koju. Muidugi tahavad paljud ilmselt ka võõrsile jääda, eriti venekeelsed Ida-Ukraina elanikud, aga patrioodid naasevad Ukrainasse, kui see võimalikuks osutub.
Aga mida tehakse Eestis? Eesti peab Ukrainat igati aitama, sest Venemaa kaotus enda algatatud agressioonis on meie huvidest ja inimlikkus käseb ka põgenikke aidata. Kuna aga meie ühiskonnas pole vähimatki diskussiooni Ukraina sõja, põgenikevoolu ja ukrainlaste abistamise osas, siis toimub kõik kas isevoolu või võimukliki arusaamade järgi.
Mitte mingeid nägemusi põgenike tuleviku osas pole, neid lihtsalt lastakse piiranguteta sisse ja võetakse vastu, küsimata, millal on meie piir, kus meil pole neid hotellitubadest ja laevakajutitest kusagile viia, ja need muutuvad pagulaskeskusteks. Ja kui palju on meil nende aitamiseks reaalset raha, ilma et see hakkaks oma rahva hakkamasaamist ohustama? Eestlaste demograafiline olukord valitsust ei huvita, sellest pole mõtet rääkidagi…
Ukraina lipud lehvivad lausa iga asutuse ees ja näib, nagu oleks Ukraina siia kolinud. Selle riigi lipukesed autodel, bussidel ja igal pool avalikus ruumis oleks normaalne, aga suur Ukraina lipp riigilipu mõõtmetes riigiasutuse ees ei ole solidaarsus, see viitab Ukraina riigi institutsioonilisele kohalolekule – saatkonnale, konsulaadile, abistamiskeskusele jne. Haapsalu ordulinnuse ees lehviv Ukraina lipp ei ole enam solidaarsus, see on nonsenss. Me oleme endiselt Eesti, kes abistab kõiges agressiooni ohvriks langenud riiki, aga me pole Ukraina, see maa asub kõvasti lõuna pool.
Tuletagem veel kord meelde Klõtško sõnu, et kaks kolmandikku Kiievi elanikest on linna naasnud. Aga Eesti valitsuse algatusel tehakse mitmeid seadusi ümber, väidetavalt selleks, et aidata ukraina põgenikel Eestis ennast sisse seada. Loogika järgi peaksid nad ju pärast Putinile nahatäie andmist naasma Ukrainat üles ehitama – Eesti aga kohandab terveid seadusi nende jaoks, seega oodatakse põgenikelt siiajäämist (mida ettevõtjad pikisilmi loodavad).
Üks selliseid seadusi oli esmaspäeval teistkordselt ja muutmata vastu võetud “välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seadus”, mida president teadupärast välja ei kuulutanud. Selle kohta ütleb EKRE saadik Jaak Valge järgmist:
“Valitsus on katsunud väita, et seda seadust on vaja Ukraina põgenike jaoks, ja ruttu, ning see on jäänud kõlama ka meedias. See väide ei pea paika, sest nii ehk nii kehtib Euroopa Liidu rakendusotsus 4. märtsist 2022, millega nähakse Ukraina põgenikele ette ajutine kaitse. Ning ajutise kaitsega saavad nad ju kõik vajalikud õigused. Selle rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 8. märtsil korralduse nr 66 “Ajutise kaitse kohaldamine“. Ukraina põgenikele pole seda seadust vaja.”
Ukrainlastele pole seadust vaja, aga kellele siis? Ilmselgelt globalismimeelsele valitsusele, kes tahab selle kaudu tuua sisse ohtralt välismaalasi kolmandatest riikidest ja muuta Eesti rahvusriigist multikultuurseks riigiks.
Me oleme sellise olukorrani jõudnud, sest Eesti on ametnike riik, kus otsustab üks poliitiline klikk ametkonna toel ja rahvas ei räägi enam ammu milleski kaasa. Muidu arutletaks praegu selle üle, millised on Eesti võimaluste piirid – aga ei toimu ühtegi arutelu ei poliitikamaastikul (ainult konservatiivid pommitavad valitsust küsimustega) ega ka meedias, kes on juba ammu minetanud väitluste juhtija rolli ja saanud valitseva poliitladviku ketikoeraks.
Keegi ei küsinud rahvalt midagi ka enne rohepöörde lainele keeramist – see söödeti ühiskonnale ette kui loomulik asi ja vastuseis oli patust. Ka koroonameetmete üle otsustas kitsas seltskond. Kuidas ka ei vaataks, demokraatia mõõtu ei anna Eesti kuidagi välja…
Ja kuna avalikke arutelusid enam Eestis pole ning maksab peavoolu “üks tõde”, siis on iga teisitimõtleja ketser, kes tuleb risti lüüa.
UU