15.01.2019
Ruslan Trochynskyi astub üle piiri, mis eraldab ukraina rahvuslast Eesti globalismist.
Seekordne ERR-i “uustulnuk” on Eesti 200 projektiga ühinenud ukrainlane Ruslan Trochynskyi, kelle naivistlikke seisukohti on eriti piinlik puudutada.
Tunnen Ruslan Trochynskyit aegadest, mil töötasin peavoolumeedias. Eestlannaga abiellunud ukraina muusik on kahtlemata aus inimene, kuid just temasugused töötavad väga võõraste ideede poolt – põhjus on ehk selles, et Ukraina ülikorruptiivsest maailmast tulnud inimesed on liiga usaldavad “läänelike väärtuste” suhtes.
Milles peitub Ruslani naiivsus? “Kui mina tulen Eestisse elama, kas pean siis olema 50 protsenti ukrainlane ja 50 protsenti eestlane? Ei. Tahan olla 100 protsenti ukrainlane ja 100 protsenti eestlane. Mina ei ole siin sündinud, aga sina (tema laps – toim.) oled ja sinus on minu verd. Kui õpid ukraina ja eesti keelt, tead mõlema rahva traditsioone, siis oledki 100 protsenti ukrainlane ja 100 protsenti eestlane. See ongi Eesti 200.”
Nii nagu on Eesti 200 küünilist rumalust esindav erakond, on rumal ka ukrainlase arvamus, et ükspuha, kui palju kultuure inimene endas ei ühendaks, saab ta olla kõigis 100% sees. Kui tema tütar abiellub neegriga ja poeg araablannaga, kas siis on kohe kõik neli kultuuri sajaprotsendiliselt esindatud?
Möödunud aastal tuli Eestisse ajutise tööloaga 22 000 võõrtöölist, valdavalt ukrainlased. 100% eesti-Trochynskyit peaks olema mures, sest väheneb nii eestlaste suhtarv rahvastikus kui ka võimalus eesti keeles rääkida; 100% ukraina-Trochynskyit tunneb headmeelt, et kaasmaalased saavad Läänes elatist teenida; 100+100-Trochynskyi aga astub projekti Eesti 200, kelle liikmetel on sügavalt “poohui” nii eestlastest kui ukrainlastest. Rahvusvahelist sõpruskonda nautiv “kahesajaline” Trochynskyi ei hakka kunagi aru saama eestlase murest, kes vene ja ukraina töötajaid täis Maximas eesti keeles enam rääkida ei saa!
See mitme kultuuri täiuslik ühendamine on rumalus, sest inimene on üks ja aega on eri kultuuride taustaga inimesel sama vähe kui monokultuurilisel – seal, kus eestlane saab tegeleda oma laulude ja tantsudega, peab ukraina-eesti päritolu inimene leidma kahe kultuuriga sügavuti tegelemiseks topelt aega. Mõlemad kultuurid hakkavad põrkuma või hoopis kokku sulama ja siis pole see enam originaalkultuur – tekib subkultuur ja inimene ei kanna edasi ei puhast ukraina ega puhast eesti kultuuri. Kui me tahame kultuure hoida, mitte lahustada, on selleks vaja ühekultuurilist olemist – multikultuursust on niigi palju!
Tegelikult on Ruslan endiselt ukrainlane, kes on Eestis kohanenud; tema abikaasa on eestlanna, lastest aga saavad maailmakodanikud, kes jäävad Ukrainast kaugele, Eestis aga saavad “kahesajalise” ajupesu ja kallistavad edasipidi kõiki rändepaktirändureid, tuues eesti-Trochynskyidele lisaks veel kuhjaga kultuure.
Trochynskyi hinnangul pole plakatid “Siin ainult eestlased” ja “Siin ainult venelased” vale ettevõtmine. “Kas kuri on see, et meie seda tegime või kuri on see, et 28 aastat on Eestis selline olukord? Ei, väga kuri oli reaktsioon. Mina ennast nendel plakatitel ei näinud, mina olen integreerunud või kuidas see uus sõna on – lõimunud,” räägib ta.
Siit selgubki, miks konkreetne ukrainlane Eesti poliitikasse ei sobi – ta näeb asju isegi mitte võõra, vaid “lõimunu” pilguga või õigemini, multikultipilguga. Siinkohal oleks õige anda sõna teisele slaavlasele Ivan Makarovile, kes soovitab mitte uskuda roosa hundi juttu. Tema hoiatab nimelt nende eest, kes räägivad võrdsusest – võrdsuse idee oma välise õilsuse juures on toonud inimkonnale samamoodi kannatusi kui türannide verejanu, kirjutab kolumnist Makarov.
“Praktiliselt kõik meie kutselised võrdsuslased on teistest võrdsemad, sildistades teistmoodi mõtlejaid kõige tigedamal moel, provotseerides oponente meeleavaldustel ja õhutades plakatitega rahvusvaenu trammipeatuses. Nad halvustavad omaenda rahvast, kuulutades iga tema nurinat natsi(onali)smi ilminguks. Kuna klassivaenu ärakasutamine on nende enda privilegeeritud seisust arvestades neile endile ohtlik, vastandatakse Eestis elavaid rahvusi ja esinetakse mõlemas leeris ühes ja samas lambanahas,” selgitab ta.
Ivan Makarov toob välja kõik need asjad, mida Trochynskyi kodupartei Eesti 200 heaks kiidab: 41 häälega võetakse vastu salaja ette valmistatud otsus, mille vastu on miljon valijat; “demokraatia” vastu protestinud inimesed, kellest «igaüks loeb», nimetatakse «madala kultuuriga inimesteks» ehk teiseks sordiks; oma rahvuspärandist loobumise ja rahvusriigi põhimõttest taandumise tingimusel lubatakse eestlastele võrdsuskvootide allikatest purskavaid piimajõgesid ja vendlust. “Üks harvardlikult nutikalt koostatud kvoodifilter, ja vähearvulisema põlisrahva kultuur kaob kahe-kolme põlvkonnaga,” ütleb Makarov, ja see passib täielikult Kristina Kallase kohta!
Makarov tuletab ka meelde, kuidas Donald Trump vastas hiljuti oma müüriplaani kriitikutele, et nendel endil on ju kõigil koduuks lukus ja tara maja ümber. «Mitte sellepärast, et te vihkate neid, kes on väljaspool – vaid sellepärast, et te armastate neid, kes on seespool,» ütles USA president. Eestlased üritavad ennast hoida, neil pole midagi ukrainlaste vastu, kuid kui me Eesti 200 vaenlaseks peame, pole see suunatud Trochynskyi, vaid “kahesajatajate” eestlusvaenuliku poliitika vastu. Ukraina muusik valis kahjuks eestlastele vaenuliku leeri.
Austan Ruslan Trochynskyit kui Ukraina patriooti ja Svjata Vatra muusikut väga, kuid praegu hoian selgelt Ivan Makarovi ja kõige rohkem just EKRE poole.