Eestlaste talupojamõistus on tuhmumas ja võõras mõtlemine võtab võimust

Kurb on kuulata ja vaadata, kuidas eestlaste talupojamõistus kuhtub ja mõttelaadis võtavad võimust võõrad mõtted.

Üha rohkem kuuleme, kuidas maailm arvab nii, Lääs arvab nii, Euroopa arvab nii ja meie peame ka nii mõtlema, sest muidu ei sobi me nende hulka ja meid ei võeta omadena.

Eriti räigelt on see ajupesu mõjunud Reformierakonnale, kus ongi ainult Brüsseli arusaam asjadest ja oma arusaama polegi. Olgu see Paet, Mihkelson, Ansip, Rõivas või Kaja Kallas, ikka kõlab nende suust mõte, et me ei tohi ju teistmoodi mõelda, muidu ei peeta “omaks”. Me oleme saamas halliks euroopa-massiks.

Ka parimates perekondades tuleb lähedaste vahel ette vastasseise, arusaamatusi ja tülisid – aga on keegi märganud kasvõi ainsatki küsimust, milles Reformierakond Euroopa Liiduga pisutki päri pole? No ei ole sellist asja olnud, kuigi teised maad kaklevad oma huvide nimel Brüsseliga nii põllumajanduse, turu kui ka muude asjade pärast – aga Ansip rääkis Brüsselis Eestist tulnud külalistele, et ei maksa põllumajandustoetuste võrdsust nõuda, me olevat niigi küllalt saanud.

Kui Mart Helme rääkis Saksamaa sõjalisest nõrkusest ja USA valimisvõltsingutest, siis kordagi ei küsitud, et kas tõesti on sakslastega nii hullud asjad või siis miks ta arvab, et Ameerika valimistel esines valskust – ei, peamine küsimus oli see, et mida arvavad meist nüüd teised ja kuidas me maine nüüd kannatab.

Euroopast on Eestisse voolanud terve kanalisatsioonitäis ideoloogilist saasta, millega osa eestlastest oma aju kiiresti täidab. Nii väidetakse, et sugu ja rass olevat ainult sotsiaalne konstruktsioon meie peades.

Samas aga tasub vaid vaadata oma kätt ja mööduva neegri oma, ja igaüks näeb, et rassivahe on olemas, kasvõi nahavärvi osas. Laiemalt võiks mõelda põhjustele, miks Aafrika on nii maha jäänud ja Ida-Aasiast nii helged pead maailma tehnoloogilisse arengusse jõuavad.

Rääkides sooneutraalsusest või viiekümnest erinevast variandist mehe ja naise vahel tasuks vaid vaadata enda ja kaaslase või kaaslanna püksi, et veenduda – on olemas seksuaalselt omavahel sobivad mehed ja naised, kes üheskoos kannavad edasi elu laste näol. Muud variandid on vaid viljatu lõbu.

Samas aga jätkavad kümned ja sajad noored inimesed, paljud veel marksistlikust ülikoolist saadud kõrgharidusega selliste ogarate “euroopalike väärtuste” propageerimist, mida saab lihtsalt silmaga vaadates ja käega katsudes ümber lükata.

Mitte ainult noored ei muuda oma aju sinna salvestatava saastinfoga kõvakettaks, vaid ka elu näinud täiskasvanud, kes ise on heteroseksuaalsed ja kasvatavad lapsi, kuid räägivad samas, et abielu kinnistamine naise ja mehe suhtena olevat “äärmuslus”, “julgeolekuoht” ja “ajavat perekonnad lõhki”.

Selliseid inimesi on viimasel ajal esindanud Viktoria Ladõnskaja ja Siim Kiisler, kuid nende mõttekaaslasi on kaugelt rohkem. Taavi Rõivas näiteks on Luisaga abielus, Malaisias käis külmkapi taga samuti naist kabistamas, aga samas on homoagenda aktiivne edendaja. Indrek Saare puhul ei saa aru, kas on tegu viimase ponnistusega kapist välja pääsemiseks, sedavõrd vaenulik on ta Indrek-Ülle-ühenduse vastu.

Lollusi tuleb täiskasvanud inimeste suust nagu Vändrast saelaudu. Siim Kiisler väidab, et abielureferendum lõhestavat perekondi. Kui Kiislerite peres lõhe tekib, siis on selle tekitajaks Siim Valmar ise, sest vaevalt tema vanemad ja ammugi mitte tema vanavanemad arvanud, et eestlane võib igaüks olla ning mehe ja naise suhte kõrvale võiks tulla mistahes muid suhteid.

Mõne aasta eest väitis üks lumehelbeke Mulgimaal Võidupüha üritusel, et tema vanaisa polevat sõdinud Vabadussõjas selleks, et tänases Eestis geisid vaenataks, vaid olevat verd valanud salliva Eesti eest.

Juba selline mõtlemine näitab täielikku reaalsustaju puudumist. Lumehelbekese vanaisa läks Vabadussõtta, sest polnud salliv ideede paljususe vastu ehk siis ei tahtnud ta bolševistlikku mõttelaadi Eestit valitsema, vaid eelistas enamlastele sallimatult kuuli keresse lasta. Need ajad, ega ka 1934., 1940., 1944. ega 1949. aasta polnud sallivuse aastad, siis vaenas eestlane maailmavaate (või alatuse) pärast teist eestlast.

Ja kui tema vanaisa ja vanaema kuulsid ehk, et külas tunneb üks poiss huvi kätt teise poisi püksi pista, ohkasid nad kindlasti: “Oh vaesed vanemad, sellise napi aruga ullikese ilmale toonud!”

Meie esivanemate Eestis olid asjad mõistuse järgi paigas: mehed sisenesid naistesse ja nood võtsid kaasa vastu ning sellest sündisid lapsed. Kui vaenlane maale tuli, siis ei võetud teda sallivalt oma kotta, vaid tehti tuupi. Väärtused olid kinnistunud talupojamõistusega, mis nägi ja tunnistas asju sellistena, nagu need olid ja toimisid.

Seepärast ongi kurb vaadata täisealisi eesti inimesi kaasa minemas nende lollustega, mis mõeldi välja heaoluühiskonnas tarbimise kõrvalt tekkinud igavusest – ilmselt oleme meiegi jõudnud olukorda, kus kõhurasv ummistab ka ajutegevust.

Sest vaenus vappuvates maades ei tule inimeste pähe mõtteid lasta lusti mees mehega, sest sellest ei tule hukkujatele asendust, nagu vaesetes maades ei tule mõtet jagada oma maad, kodu ja suutäit mööda maailma ringi tormavate õnneotsijatega.

Eestlane aga on hakanud mõtlema, et kui teised võtavad migrante vastu, siis kuidas meie saame keelduda – selle asemel et mõelda, kui halb teistel nüüd pommide ja pussitamiste sees on, ja sellest ikkagi keelduda.

UU