Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

„Ega`s me nii viletsad ka pole, et saada sellest rikkamaks või jääda sellest vaesemaks.“

28.10.2022
Eesti oma “korruptsiooniindeksid” kümne miljoni dollari, VEB Fondi ja Vene rahapesu mailt.
© Uued Uudised

Imelik ja ajuvaba pealkiri, eks? On jah. Kuid võrreldes laias maailmas toimuvaga on see pealkiri väga vähe ajuvaba.

Praegu käib igal pool punamonumentide likvideerimine. Olen arvamusel, et  selleks on ka viimane aeg. Kas seda oleks pidanud tegema varem ja kuidas, see on iseasi. Kuid see oli paljuski tegemata. Nagu oli ja on tegemata ka ühiskonna desovetiseerimine.

Punased on pukis ja neid tuleb järjest juurde. Nende eemalehoidmine võimu juurest oli ja on hoopis raskem ülesanne, kui punaste mälestusmärkide likvideerimine. Ju siis eesti rahavale punane valitsemine meeldib.

Kuulsin hiljuti ühe ettevõtja-ärimehe suust, et milleks nende punamonumentidega jamada, et see mõttetu probleem. Ta ütles veel: „Minu elus ei muutu nende monumentide likvideerimisega midagi. Ma ei saa sellest rikkamaks ega jää sellest ka vaesemaks.“ Ühesõnaga, tal oli sellest kõigest kama kaks. See mõte kiusab mind siiamaani. Tean, et paljud eestlased on hoopis nende punamonumentide likvideerimise vastu. Panen oma arvamuse siia kirja, ehk siis saab kergem.

Raskekujulise võrdluse tekitamiseks alustan küüditamise teemaga. Minu isapoolsed ja ka emapoolsed suguvõsad küüditati täiega 40-tel aastatel bolševike ja nende sabarakkude poolt Siberisse. Isapoolne vanaisa oli poliitvang vasekaevanduses, kust sajast mehest jäi lõpuks ellu viis. Emapoolne suguvõsa küüditati kogu külaga!

Miks ma küüditamise juttu ajan? Aga sellepärast, et kuigi see on karm võrdlus, on nendel kahel teemal ühine nimetaja. Kas inimestel, keda ei küüditatud (ühiskonnal) muutus sellest midagi, et minu esivanemad Siberisse küüditati? Jah, osad said nende arvelt rikkamaks küll.  Aga kui vaadata laiemalt, siis ei muutunud mitteküüditatutel mitte midagi. Ühiskond tervikuna ei jäänud vaesemaks ega saanud rikkamaks. Aga minu esivamatel muutus väga palju. Siiski jäädi ellu ja pöörduti umbes 10 aasta pärast Eestisse tagasi. Osa  tervisest jäi Siberisse. Kodus elasid võõrad.

Tahan öelda, et inimestel ei maksaks ikkagi nii kergelt öelda, et minu elus ei muutu midagi, las need punamonumendid (minu jaoks okupatsiooni-, küüditamise- ja allaandmise sümbolid) seisavad seal. Julgen arvata, et nendel inimestel pole suguvõsas olnud ühtegi metsavenda, küüditatuid ega saksa mundris võidelnuid. Ehk oli nende suguvõsas hoopis kollaborantidest aktiviste?

Me peame endale aru andma, et skulptuurid on paljuski sümbolid mingi mõtte, ideoloogia või sündmuse eksponeerimiseks või ülistamiseks. Punamonumentide sallimine meie poolt näitab väga selgelt meie mentaliteeti nende suhtes, õigem oleks öelda, et see näitab meie orjameelsust.

Kõrvalpõikena: Pätsi pea. Enamus eesti rahvas hoiab nüüd hoopis endal selle peale pead kinni. Palun lõpetage see jama! Miks te mõnitate eesti rahvast?! Loodetavasti leitakse sellegi juraka ümber OSB plaati kasti ehitamiseks. Aga eestlane on vihane, on kohe väga vihane, näitab lausa enda viha välja! Läheb sauna taha, togib sauna seina jalaga ja pobiseb: „Kurat küll.“

Eestlane on kannatlik, lausa enesehävitavalt kannatlik ja lollilt kangelaslik. Näiteks kallist elektrit kommenteeris üks saare naine siin nõnda: “Ega`s me siin nii viletsad ka pole, et seda elektrit maksta ei jõua, mida te virisete kogu aeg!“ Loll kangelaslikkus. Ju tema esivanem oligi see, kes vastas mõisahärrale: „Ah lased mulle 10 tulist anda? Lase aga peale! Ega`s ma nii vilets ka pole, et seda kümmet tulist kannatada ei jõua! Lase virutada kasvõi 20 tulist!“

Tulen monumentide juurde tagasi. Eks enamus meist on kogenud olukorda, kus mingi tegevus või töö ei tule kuidagi välja ja kõik ebaõnnestub seoses sellega. Siis tuleb selle tegevusega vahet pidada ja mingi aja pärast laabub kõik kenasti. On ju nii? Kirjanikud kirjutavad soperdisi sahtlisse, et ehk annab kunagi hiljem parandada…

Miks skulptorid ei võiks samuti „sahtlisse“ oma taieseid vorpida. Kui käed ikka väga sügelevad, siis tehku väikseid plastiliinist taieseid, siis mahuvad sahtlitesse ka kenasti ära. Aga ei! Ikka on vaja kolba-monstrumeid meile nina alla toppida, et vaadake nüüd! Ja tehti hästi suur jurakas, et oleks raske mööda vaadata. Heh, mul oli kunagi kass, kes kükitas kõik oma junnid teeraja keskele. Lähed toast postkasti juurde posti tooma ja silmad muudkui vaatavad, et peale ei astuks. Kükitaks siis paar meetrit kõrvale, aga ei, kus sa sellega! See Pätsi pea ongi nagu suure kassi junn.

Väike uitmõte lõpetuseks. Kas loomad mõtlevad? Kes seda teab….

Tuleb hunt lambakarja kallale ja murrab ühe lamba maha. Kõik lambad panevad jooksu ja „mõtlevad“: „See kõik ei puuduta mind! Mind ta ju ei murdnud.“ Mõni targem lammas ehk „mõtleb“ veel juurde, et :“ Ma ei saanud sellest rikkamaks ega jäänud ka vaesemaks.“

Leo Suurtee                                                                                      25.10.2022. Saaremaal

Küüditatute järeltulija, EKRE Saaremaa juhatuse liige