“EKRE ainult hirmutab massimigratsiooniga. Kus nad siis on?”

Just sellised jutud on taas üles võetud Eesti venekeelses ja Soome meedias – meie oma eestikeelne meedia leierdab seda juba ammu.

Alustuseks üks lugu Afganistanist, kus kohalikud relvajõud ja liitlased võtsid kord oma kontrolli alla ühe provintsi kõrvalise ala. Kui olid seal kindlustunud, märgati, et kohalikel on liiga palju relvi käes, ja kuigi nood väitsid, et tegu on maakaitseväega, korjati püssid ära.

Selle tulemusel sagenes kohe kallaletungide arv kohalikele kaubaveokite kolonnidele. Selgus, et maakaitseväelased turvasid just esmavajalike kaupade liikumist ja kui neid enam polnud, julgesid väiksemad sõjapealikud teedele ilmuda – liitlased ju istusid baasides ja Afganistani armee strateegilistes punktides.

Selle loo moraal on, et palju ebameeldivaid asju hoiavad ära märkamatud ennetusabinõud. Jah, vaene Eesti oma nõrga sotsiaalabisüsteemiga pole migrantidele atraktiivne, kuid ilmselt on just EKRE aktiivne vastuseis, mis on vasakliberaalide süüdistuste tõttu tekitanud “rassismimaa” kuulsuse, hoidnud mõnegi seikleja siia tulemast – need otsivad riike, kus poliitkorrektsusest lubatakse migrantidel kõike dikteerida. Eestis “Welcome” ei karjuta.

Teiseks – kuigi Eesti võimurid sülitavad rahvale, ei saa nad ikkagi väga julgelt migratsioonile rohelist tuld vilgutada. Eestlane on võõraste suhtes kogu ajaloo jooksul umbusklik olnud ja kuigi ka siinsed venelased on suuresti sisserändetaustaga, ei ole ka nemad uute masside sissevoolust vaimustuses. Ehk ongi pagulasnumbrite väiksus EKRE algatatud üldise vastuseisu tulemus, kus Reformi- ja Keskerakonna valitsus pole julgenud avalikult sigatseda?

Aga sigatsetakse ju ikkagi ja täie rauaga. Valjult mahakarjutav pagulaste väike arv varjab ju tegelikku ja nähtamatut massiimmigratsiooni. Nii näiteks kasvas mullu nigeerlaste arv Eestis aastaga 435-lt 600-le – ja see on ainult üks Aafrika riik! Kui palju võib siin sees olla juba teisi rahvusi, kes on vaikselt sisse valgunud? Ka indialaste arv tõusis ju mullu üle 500. Rääkimata 22 000 Ukraina, Valgevene, Venemaa ja Moldova võõrtöölisest, kes tulid küll “ajutiselt”, kuid võivad pere kaasa tuua ja ilmselt siia jäädagi.

Pagulased ehk kvoodiga määratavad põgenikud on tõesti tühiasi, kuigi nemadki on siin oma naisesüütamise traditsioone juba juurutanud. Tegelik probleem seisneb täie hooga toimuvas ja riiklikult kaasaaidavas massimigratsioonis, kus Vao elanikud on vaid kübeke, olulised on Mustamäel asuvad ülikoolide ühikad, ehitusplatsid ja maasikapõllud, mis on migrante juba täis. Senised valitsused pole hoolinud ei rahvusriigist ega kodakondsuse andmisest vaid ennast tõestanutele – pigem muudetakse riik rahvaste sulatusahjuks, kus ka neeger on eestlane ja riigireetur “meie inimene”.

Kvoodipagulane on ehk tõesti päevakorrast maas, aga seda teravam on ettevõtjate odava tööjõu soov ning kaugelt vaikselt, kuid järjekindlalt lähenev rändepakti rohutirtsuparv, millele viitavad Tallinna linnavalitsuse mängud 80 pagulasega, kellest hoidutakse rääkimast, ning omavalitsustele saadetud kirjad sooviga valmistada ennast integreerimiseks ette.

Mis aga puutub pagulastesse, siis need ongi suuresti siit eemale jäänud tänu EKRE poolt võimendatud eesti rahva soovile, et nad tahaksid oma kodumaal olla ise peremehed, mitte pilduda eestlust ja Eestimaad aafriklastele ja muslimitele. Kartellipoliitikud ja peavoolumeedia aga varjavad pagulaste vähesuse ja EKRE hirmutamise juttude taha seda, kuidas lennujaamast tulevas trammis number 4 üha sagedamini kottidega neegreid või ukraina töömehi näha võib.

Kunagi naerdi kindlasti ka Rootsis ja Soomes migratsiooniga “hirmutajate” üle, kuid nüüd nutetakse Turu pussitamise ohvrite ja Oulus vägistatud tütarde pärast. Eestis pole mitte ühiskonda asjatult hirmutatud, vaid kõige hullem ära hoitud, ja nii peab see ka jätkuma – ei massiimmigratsioonile!