Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

EKRE Haridustoimkond hoiatab: kõrghariduse vabalangus viib vabaduse ja võtab rahvusriigi!

-
08.08.2018
Tartu Ülikool
© Sille Annuk/Postimees

Kõrgkooli õppejõudude alamaksustatus – madalamad palgad kui põhikooli õpetajatel!- on viinud kõrgkooli lektorite ja sealt saadava haridustaseme kriisini, mille kõige kibedamaid vilju me veel saame maitsma. 

Põgusalt hetkeolukorrast

Juba niigi pikale veninud kriis on süvenemas, sest väidetavalt tõusevad sügisest küll pedagoogide palgad, kuid mitte spetsialistide omad ülikoolides. Kui sinna lisada jätkuv feminiseerumine ja üldine kehv tase, siis on kriis käes. Ja see on tekkinud just Haridus – ja Teadusministeeriumi ignorantsuse tõttu, kelle vastutusvaldkonda asi kuulub. Juba täna pole meil piisavalt pädevaid ja pühendunud õppejõude, kes häid spetsialiste koolitaksid. Või ongi jäänud vaid õppejõud, keda pühendumus oma erialale veel alles hoiabki. Kahjuks pole enam sugugi mitte haruldased juhtumid, kus haritud ja targad inimesed, kes võiksid õpetada ülikoolides, on valinud omale kordades madalamat kompetentsust vajava töö ja seda isegi välismaal. Lihtsal põhjusel, sest ülikool ei rahasta õppejõude piisavalt, et toita oma peret ja maksta elementaarse eest. Kvalifitseeritud tippude palk pole korrelatsioonis muu ühiskonna palgatasemega. Mahajäämus on kahetsusväärne ja täis riske.

Nähtus on seda kordades kurvem, kui üha enam tunnetatakse vajadust ühiskonnakriitiliste, iseseisvalt mõtlevate ja oma ala tõeliste spetsialistide järele. Ka selliste kooli lõpetanud pedagoogide järgi, kes tõesti lastele koolis midagi hiilgavalt ja lihtsalt selgeks suudaksid teha ning aine vastu koguni vaimustust tekitada!

Selgub ka kurb tõsiasi, et on koole, kus õpetajad ei oska riigikeeltki nõutud tasemel. Mis koolist nad tulevad ja mida nad seal õpivad? Ja kes on nende õpetajad? On seal üldse kedagi, keda võiks kogu austusega nimetada kõrgkooli õppejõuks. Või kuhu me nii välja jõuame?

Meie kõrgkoolid tammuvad paigal

Kõrgkooli hoiavad  pidevas muutumises üha uuemad teadmised ja avastused. Iga aastased uued üliõpilased nõuavad õppejõududelt enda pidevalt uuega kursishoidmist ja täiendamist, sageli lausa uut ettevalmistust. Paraku, kui tipptase ei jõua palgavaesuse tõttu ülikooli, ei jõua see ka ühiskonda. Stagnatsiooni selles arenevas valdkonnas eriti aga esineda ei saa. Ja nii oleme paratamatult olnud mitte lihtsalt kriisis, vaid taandarengus.

Ja vaevalt et areng vastupidiselt toimima hakkab – teadussaavutused tavaühiskonnast ülikooli! Seda oleks liig nõuda, sest nõuaks ressursse, mida teadlastel niigi napib. Erasektorist võib tulla üksikuid õnnelike leide, kuid tervet teadusharu uljusega elus ei hoia. Projektipõhine rahastus aga halvab ja suretab kohaliku toimiva süsteemi.

Riigi ja rahva vajadus spetsialistide järele pole vaibunud. Kas ministeerium on asunud oma positsioonilt meelevaldselt ühiskonda ümber kujundama? Selle üle võib igaüks ise otsustada. Näitajad paraku head lootust ei tõota. Eriti, kui vaatame, kui palju korraldatakse europrojekte ning kuidas rahastatakse riigile stukturaalselt olulisi erialasid.

Narva Kolledži näitel võib tõdeda, et riik ei esitagi ülikoolidele nö riiklikku tellimust. Erialad ja mahud on vabad ning riik rahastab kõike, mille kulusid tõestada saab.

Kes siis seisab riigi vajaduste täitmise eest? Kas ikka tõesti kõik peaksid saama õppida parasjagu reklaamitud ja moes olevat eriala? Aga kes hakkab õpetama vene kodukeelega õpilastele ja täiskasvanutele eesti keelt? Riigi keelt, et nad siin elamise ja töötamisega hästi toime tuleks ja end teiste ühiskonnaliikmetega võrdväärsetena tunneksid. Ja muid erialasid? Näiteks tundub, et riik ei tahagi õpetajaid koolitada. Muidu ta näeks selle nimel vaeva, looks tingimused, meelitaks palgaga ja reklaamiks seda kui igati väärikat elukutset. Siis tuleks tööle ka mehed, kes perele elatise teenimiseks mujale minema ei peaks.

Mida aga eriti intensiivselt reklaamitakse ja pakutakse, on europrojektide rahastatud kiirkursused, kust peaks väljuma ülikooliga võrdväärsed ühiskonna vajadusi teenindavad spetsialistid. Tugiisikud ja tegevusjuhendajad e sotsiaaltöötajaid igasuguste erivajaduste abistamiseks jääb sellest haridusest ilmselgelt väheks. Seda enam, et tingimused ja nõudmised töötajatele on kõrgemad. Sest tuleviku sotsiaaltöötaja peaks olema sisuliselt eraettevõtja, arst ja psühholoog ning turvateenistuja korraga. Ilmselgelt on see ühele inimesele võimatu, et omandada need kogemused paari aastaga. Tegelikkuses on need erialad mõeldud eelkõige immigrantide vajaduste täitmiseks, kus sellist kompetentsi ei vajatagi. Kusjuures immigrandi tugiisiku tunnipalk on ligi kümme eurot. Teenekas lektor võib sellest vaid unistada. Kuid just nii meie haritud spetsialistid hüljataksegi ja abivajajad jäävad abist ning kindlustundest ilma. See on reaalselt ka Vao, Vägeva jt. sotsiaalkeskuste puhul juhtunud. Ja see on vaid üks näide, mida eurorahade eest korda saadetakse.

Europrojektid söövad riigi oma struktuuride elujõudu

Kipub olema nii, et oma rahad jagame laia maailma, aga siin käsutab Euroopa Liit oma rahadega meie siseasju. Kas rahvusriigi ehitamiseks? Vaevalt, seda paraku europrojektid ette ei näe. Need on pigem globaalsed, unitaarsed ja loodetavalt universaalsed. Paraku on projektide ohvriks just oma kohalikud spetsialistid, kes pole hakanud kärmelt projekte kirjutama ning jäänud lootma riigile. Riik on aga meil alati olnud omariiklust ehitama vaene. Oma kasvatus- ja ühiskonnateadlased, metodoloogid, jm. teadlased on justkui juba maha maetud ning kõikvõimalikud välismaised projektid sisse ostetud.  Kuid milleks meile getode tingimustest lähtuvad meetodid? Eesti ei taha oma riiki immigarante. Miks peaksime siis tahtma oma lapsi õpetada nendele mitteomastel ja kohati isegi absurdsetel meetoditel. Pole vaja üldse imestada, kui õpetajad on kurnatud igasuguste eurololluste pärast.

Osalt riigi ja peamiselt EL rahastusel tegutsevad haridusala probleemidega innukalt SA Innove ja Rajaleidja, jne. Kuid paraku jäävad nende teenused vajalike spetsialistide puuduse tõttu alla igasugust arvestust. Korralikest haritud spetsialistidest, mis riigil kunagi pakkuda oli, on jäänud mälestused ja ootused. Tõsi, raha Innove küsida oskab.

Ühest küljest justkui edukaid ja kasulikke, kuid siiski üsna küsitavaid projekte, on suutnud teostada Mihhail Kõlvart, kes sai oma projektile riigilt rahastust väidevalt eesti keeleõppe tõhustamiseks kolmele vene koolile 1,3 miljonit eurot. Sellega oleks saanud tõenäoliset kõik siinsed venelased korraliku ja tõhusa metoodikaga eestlasteks muuta –  või vähemalt eestikeelsemaks kindlasti.

Kas iga professor peaks oma ala propageerimiseks hakkama projekte kirjutama? See oleks hullus, kuna nõutud kompetents ei kujune ühe spetsialisti käe all. Ja kui paljudel on sellist oskust ja õnne? Nende kõigi asi on koolides oma ala professionaale välja õpetada? Õpetajaid õpetama, arste koolitama jne, jne. Ja see nõuab stabiilset ning vajaduspõhist piisavat rahastust. Meil aga ei ole vaja võõra raha eest võõraid projekte, mis meie eripäradega ja vajadustega ei arvesta ning meie ootustele ei vasta.

Meil on olnud arenenud, tsiviliseeritud ja haritud riik! Milleks siis on vaja sisse tuua harimatust ja võhiklikkust. Milleks jätta nälga meie mõtlevad ja andekad pead? Miks nad peaksid minema Euroopa Liitu ehitama, kui meil on oma riik, mis vajab ülesehitust. Enda riiki ja oma haridussüsteemi ei saa üles ehitada projektide ja võõraste rahade peale. Nii tundub vägisi, justkui me ise ei suudakski oma riiki efektiivselt majandada.