22.03.2019
Beebi, sünnitus
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kristlaste Ühendus ja Naisühendus saatsid Eesti Naistearstide Seltsile avaliku kirja, kus tunnustavad nende tegevust abortide arvu vähendamisel, kuid juhivad tähelepanu, et Eestis on abortide arv elussündide suhtes endiselt üks maailma kõrgemaid.
Uued Uudised avaldab kirja täismahus
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kristlaste Ühendus ja Naisühendus
AVALIK KIRI EESTI NAISTEARSTIDELE
Head Eesti naistearstid!
Oleme kurvad, et on tekkinud olukord, millest jääb mulje, justkui oleksid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti naistearstid teine teisel pool rindejoont, kuigi tegelikult see ju nii ei ole.
EKRE Kristlaste Ühenduse ja Naisühenduse nimel soovime südamest tunnustada igaühte teist, kes olete läbi aastate aidanud kaasa abortide arvu vähendamisele! Loomulikult väärivad lugupidamist, tänu ja tunnustamist ka teie igapäevased pingutused enneaegselt sündivate või keisrilõikega ilmale tulevate beebide päästmisel. Mitmetel meist on sellega seoses ka isiklikud positiivsed kogemused, kus just naistearstide kiire ja pühendunud tegutsemine on mõne meie lapse elu suutnud päästa.
Ühest küljest on tõesti tõsi, et Eesti abortide arv elanike kohta tõesti üks väiksemaid maailmas, kuid teisest küljest on abortide arv elussündide suhtes üks maailma kõrgemaid (2017. aastal oli ca 42 aborti 100 elussünni kohta). Viimases on meist eespool vaid Venemaa, Valgevene, Rumeenia, Bulgaaria ja Gruusia. Seega tuleb tõdeda, et kuigi abortide arv on Eestis pidevalt langenud, on see siiski veel liiga suur. 4500 – 5000 sündimata poissi või tüdrukut igal aastal tähendab ju 4500 – 5000 elamata elu, naermata naeru, unistamata unistust.
Kristlastena on meie jaoks iga elu püha ja kordumatu, hindamatu väärtusega. Lapsed on meile õnnistuseks. Eestimaa kahaneva rahvaarvu juures, kus igal aastal ületavad surmad sünde umbes 1500 inimese võrra, on ka mitteusklikele selge, et peame riigina tegema kõik, mis meie võimuses, et iga laps saaks võimaluse sündida. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et raseduskriisis naisi tuleb eriliselt toetada ja julgustada ning ka praktiliselt aidata (toetused, eluase). Paljude vägivaldses suhtes elavate naiste jaoks võib just laps olla selleks väliseks stiimuliks ja jõuallikaks, mida ta vajab, et otsustada vägivaldsest suhtest välja astuda. Kui enda nimel pole seda aastaid suudetud, siis lapse nimel ehk suudetakse.
Oleme nii kogudustes kui oma sõpruskondades puutunud kokku paljude naistega, kellel on sooritatud abordi tõttu tõsised hingehaavad ning süümepiinad. Kahjuks ei kogenud paljud neist tuge oma lähedastelt. Enamus neist väidab, et kui nad oleksid kogenud rohkem toetust ja julgustust, kui nende kõrval oleks olnud keegi, kes oleks öelnud, et „ära muretse, me aitame sind! Sa saad hakkama!”, ei oleks nad aborti teinud. Kahjuks ei ole naistearstidel vastuvõtu raames alati ka sellist ajalist ressurssi, et naiste põhjaliku nõustamise ja jõustamisega tegeleda. Näeme, et siin oleks vaja eraldi raseduskriisi nõustajat. Piisava toetuse puhul ei peaks need naised praegu mõtlema, „mis oleks kui…”. Samas oleme kokku puutunud arvukate näidetega, kus naised on hoolimata oma hirmudest ja eluraskustest jätnud abordi tegemata ning oma lapsi kasvamas vaadates, mõtlevad hirmuga sellele, kui lähedal olid need pisikesed elud hävingule.
Inimõiguste kõige fundamentaalsem õigus on õigus elule. Kõik muud õigused sõltuvad täielikult sellest, kas see õigus on tagatud. On kurb, et Eestis on üks hääletu inimgrupp, kelle õigus elule sõltub täielikult teiste inimeste otsusest tema suhtes. Loode on külaline oma ema ihus, ta ei ole osa sellest. Tal on oma DNA, tal on süda, mis tuksub ja ootab kohtumist oma emaga – kõige kallima isikuga lapse jaoks. Inimõigused tuginevad Euroopa kristlikule vundamendile ning inimõiguste seisukohast on lapse aborteerimine väga problemaatiline. Küllap olete seda oma töös isegi kogenud ja mitmed teist on intervjuudes ka väljendanud, et abordi sooritamine on protseduur, mida ükski arst hea meelega ei teeks.
Abordi mittesooritamine eristas ka antiikmaailmas teravalt Hippokratese koolkonna arste teistest tervendajatest ja arstijatest, seetõttu ei ole ekslik väita, et abordi tegemine on vastuolus Hippokratese vandega. Hippokratese vandes lubatakse: „Mina tõotan mitte kellelegi anda surmavat ravimit, kui mind ka seda teha palutaks, samuti luban, et mina ei anna ka sellekohast nõu. Samuti ei anna ma ühelegi naisele abordivahendit. Pühalt ja vagalt tahan ma oma elujärge ja oma kunsti hoida.”
Lisaks abordile hoidusid Hippokratese arstid ka patsientide tapmisest, eutanaasiast, patsientide seksuaalsest ärakasutamisest ning hoidsid konfidentsiaalsuse nõuet. Kõige tähtsamaks peeti inimesearmastust, mitte ravimisest saadavat tasu ning võrdse lugupidamisega koheldi nii rikkaid kui vanu, lapsi ja täiskasvanuid.
Soovime veelkord esile tõsta nii Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kui ka naistearstide ühist soovi tegeleda jätkuvalt abortide vähendamisega ning noorte ja naiste teadlikkuse kasvu tõstmise ja elujaatavate hoiakute parandamisega. Teie töö naistearstidena on siin kahtlemata asendamatu. Täname teid selle eest!